Erakondadeta demokraatia võimalikkusest

Erakondade tähtsamaid ülesandeid on koondada huve ja ideid ning siduda need valijatele arusaadavaks maailmavaateliseks tervikuks.

TÕNIS SAARTS

Tänapäeva Euroopas kuuluvad erakonnad kõige vähem usaldatud poliitiliste institutsioonide hulka. Parteisid usaldab keskeltläbi vaid viiendik eurooplastest, kusjuures Eesti näitaja on Euroopa keskmisest isegi veidi kõrgem.¹ Sellest hoolimata ei leia me läänemaailmas ühtegi demokraatiat, kus erakonnad puuduksid. Paradoksaalsel kombel on erakonnamudeli üle võtnud ka sellised poliitilised liikumised, kes esialgu kuulutasid, et nemad on rangelt mitteparteilised, ja lubasid mitte kunagi erakonnasarnaseks saada (nt populistlik Viie Tähe Liikumine Itaalias, Podemos Hispaanias jms). Kuidas on siis võimalik, et nii vähe usaldatud institutsioonid on endiselt lääneliku demokraatiamudeli keskmeks? Milline näeks välja erakondadeta demokraatia ja kas see on üldse võimalik?

Vihatud erakonnademokraatia

Meie võtame parteipõhist demokraatia­mudelit täiesti loomulikuna, kuid ajalooliselt pole see sugugi nii olnud. Itaalia poliitikateadlane Paolo Ignazi kirjeldab oma mõne aasta eest ilmunud teoses,² kuidas peaaegu kõik tuntud poliitikafilosoofid ja USA konstitutsiooni isad sõdisid kõigest hingest nii parteide kui ka erakondliku demokraatia vastu. Mõte, et erakonnad on poliitilise pluralismi parim tagatis ja vaba erakonnakonkurents demokraatia garant, hakkas juurduma alles XIX sajandi lõpukümnenditel ja sai pärast mitut tagasilööki üldaktsepteeritavaks alles pärast Teist maailmasõda. Kõige paremini on selle tõdemuse 1942. aastal oma raamatus „Parteide valitsus“ („Party Government“) sõnastanud Ameerika politoloog Elmer Schattschneider: „Tänapäeva demokraatia on ilma erakondadeta kujutlematu.“³

Kuid kas ikkagi on kujutlematu? Millised oleksid alternatiivid? Poliitikateadustes tuuakse välja neli võimalikku mudelit:⁴ puhas otsedemokraatia, pluralistlik ehk vabaühendustel põhinev demokraatia, korporatiivne ehk kutsekodadel põhinev demokraatia ja hõimu- või kogukonnademokraatia. Kõigi nelja alternatiivi puhul on eelduseks see, et erakondi või erakonnataolisi ühendusi üldse ei olegi. Niisiis ei räägi me siin segamudelitest, kus erakonnademokraatia ja erakonnad eksisteerivad koos otsedemokraatiaga (nt Šveitsis). Vaatleme nüüd iga erakondadeta demokraatiavormi lähemalt.

Demokraatia netikaubamaja ehk otsedemokraatia

Otsedemokraatia tuumaks on arusaam, et kodanikud peavad saama tähtsaid riigielu küsimusi otsustada vahetult kas referendumitel või rahvakoosolekutel. Kuna koosolekute organiseerimine on rahvusriikide elanikkonna suurust arvestades võimatu, jääb alles vaid perioodiliste rahvahääletuste korraldamise võimalus. Täiuslikus otse­demokraatias puudub parlament või muu esinduskogu, kuhu valitakse rahvaesindajad, sest nende järele puudub lihtsalt vajadus. Niisiis pole selles mudelis kohta ka erakondadel. Ometi on tarvis täitevvõimu, mis referendumil otsustatu teostaks, haldaks riigiaparaati ning otsustaks, millised küsimused ja poliitikaettepanekud tuleks rahvahääletustele panna. Kuna erakonnad puuduvad, siis on kaks võimalust, kuidas valitsuse ministrid ametisse saavad: nad sõelutakse välja loosi teel nagu ametikandjad Antiik-Ateena demokraatias või valitakse isikuvalimistel otse rahva poolt. Kuigi teine lahendus rikuks otsedemokraatia puhtust, oleks see siiski ilmselt töökindlam variant, eeldades siiski, et valimistsükkel on lühem kui praegu, näiteks üks-kaks aastat.

Arvestades seda, et tänapäeva tehnoloogilistes tingimustes ei pea referendumid toimuma üksnes valimisjaoskonnas, on suuresti võimalik rahvahääletusi korraldada elektroonilises keskkonnas (jaoskonda mineku võimalus peab siiski säilima, sest mitte kõigil kodanikel pole ligipääsu internetile ja vajalikke digioskusi). Kuna riigielu küsimusi, mida otsustada, on palju, siis peaksid referendumid toimuma iga paari nädala tagant või vähemalt kord kuus. Kodanik läheb internetti ja vaatab, mis küsimuse üle sel korral hääletada tuleb ning klõpsabki jah- või ei-nuppu. Demokraatia muutub nii lihtsaks ja rahvapäraseks nagu netipoest sisseostude tegemine.

Kuigi selle mudeli plussiks on vaieldamatult see, et rahvas saab tähtsaid küsimusi otsustada vahetult, teda kaasatakse otsustamisse täiel määral ning põlatud parteid vahetalitajana puuduvad, tasub ometi mõelda ka probleemile. Kui peaaegu iga nädal on referendum, siis kui suur on valimisaktiivsus? Õigupoolest hakkaks väga pisike aktiivne vähemus (u 10%) teiste eest otsustama fundamentaalseid riigielu küsimusi. Tõstes aga valimisaktiivsuse nõude 50%-ni, muutuks riigielu ja demokraatia täiesti paralüseerituks, sest nii tihedate rahvahääletuste puhul ei saa iial nõuda suurt valimisaktiivsust.

Kes on ikkagi need, kes otsustavad, mis küsimused üldse referendumile lähevad ja millises sõnastuses? Kui otsustavad otse valitud ministrid, siis on neil käes tohutu suur võim. Kui rahvas, siis hakkab taas domineerima pisike organiseeritud häälekas vähemus. Milline on referendumieelse avaliku debati kvaliteet, ja seda just keeruliste, pikkade seaduseelnõude ning komplekssete valikute puhul? Kas inimesed üldse loevad pikad seaduseelnõud läbi, saavad neist aru ja mõistavad, mis on kaalul? Kas valdavaks saab ratsionaalne kaalutletud otsustusstiil või emotsionaalne hetkeimpulssidest kantud otsustamine?

Permanentne valitsemis­võimetus ehk vabaühendustel põhinev demokraatia

Kujutlegem nüüd teist erakondadeta demokraatiat, kus esindusdemokraatia institutsioonid pole täielikult minema pühitud. Sellisel puhul koosneks meie riigikogu mitte erakondadesse kuuluvatest poliitikutest, vaid sadadest, võib-olla isegi tuhatkonnast kodanikeühenduste eestkõnelejast. Valimistel pole kodanikul vaja valida nii umbes kümne parteinimekirja vahel, vaid valimiskabiini seinad on maast laeni tapetseeritud kuni sadakonna vabaühenduse nimekirjaga. Valitsuse moodustamiseks, mis sellest ülikirjust parlamendist välja kasvaks, oleks taas kaks võimalust: kas ministrid saavad ametisse loosi teel või sadade ühenduste ülipikkadel läbirääkimistel sündivate kompromisside tulemusena.

Kuna erakonnad on keelustatud, siis on ühendustel keelatud moodustada maailmavaatelisi liite, mis veidigi sarnaneksid parteidega. Erakondade tähtsamaid ülesandeid tänapäeva demokraatias ongi koondada huve ja ideid ning siduda need valijatele arusaadavaks maailmavaateliseks tervikuks. Kodaniku­ühiskonna demokraatiamudelis ei täida seda funktsiooni aga mitte keegi. Tulemiks on ülimalt kitsaste kildkondlike huvide pidev põrkumine, haldamatu kirjusus, milles valijatel on peaaegu võimatu mingit selgust saada, ning ilmselt ka permanentne valitsemisvõimetus. Võite kujutleda, kui vaevaliselt kulgeks ühisosa leidmine sadadest vabaühendustest koosnevas esinduskojas ning kui efektiivset ja laiapõhjalist poliitikat kujundaksid valitsuses üheskoos näiteks suurettevõtjate liidu esindaja, maleliidu eestkõneleja ja Lõuna-Eesti külaseltsi esimees.

Pätsu aja tagasitoomine ehk korporatiivne demokraatia

Fašistlikul liikumisel oli sõdadevahelisel ajal idee, et parim valitsusviis on see, kui lõpetada erakondlik lehmakauplemine ning selle asemel valida ametisse kogu rahva eest kõnelev juht (Duce/Führer) ja juhtpartei. Kõik vaidlusküsimused saaks lahendada ilma erakondadeta – kutse­kodade esindajatest koosnevas parlamendis, kus otsitakse konsensust ja edendatakse rahvustervikut. Kutsekodadele tugineva mudeli leiab ka 1938. aasta Eesti põhiseadusest.

Fašistlik autoritaarsus muidugi tänapäeva demokraatiasse ei passi, ometi võime ette kujutada, kuidas meiegi riigikogu koosneks kutseliitude esindajatest, kes seisavad oma eluala huvide eest ning toovad esinduskotta valdkondlikku asjatundlikkust. Kui 1930. aastate tööstusühiskonnas oli ametistruktuur selgepiiriline ning elualati oli ametiühingusse või kutseliitu kuulumine normiks, siis postindustriaalses ühiskonnas on kõik vastupidi. Eestiski on kaugelt üle 2000 ametiala-elukutse ning enamik nende esindajatest ei ole üldse mõne kutseühendusega tihedalt seotud.

Niisiis tuleks kõigepealt taaselustada kõiki eluvaldkondi kattev kutseliitude võrgustik ja need koonduksid suuremateks valdkondlikeks kutsekodadeks, mille sees siis toimuksid perioodilised valimised, et saata oma esindajad riigi­kokku. Ilmselgelt oleks see neljanda tööstusrevolutsiooni künnisel seisvale ühiskonnale ülimalt arhailine mudel. Tõenäoliselt jääks ka kutsekodade suurimate pingutuste puhul üle kolmandiku töötajatest kaasamata ning valimis­aktiivsus kodade sees oleks võrdlemisi väike. Keerulisi küsimusi kerkib veelgi. Millised ametid ikka saavad moodustada oma iseseiva kutsekoja? Kui palju ning mille alusel neile eraldada kohti esinduskojas? Kuidas peaks parlament kaasas käima pidevate majandusstruktuuri muudatustega, kui ühed elukutsed hääbuvad ja teised õilmitsevad?

Täpselt nagu eelmise kodanikuühiskonna demokraatiamudeli puhul tekib siingi kahtlusi valitud võimuesindajate valitsemisvõimes. Kuidas valitsus ametisse saab? Kuidas leida ühispinda niivõrd eripalgelises ning ülimalt kildkondlike tsunftihuvide rägastikus? Kuidas tekitada valijas tunne, et ta saab toimuvast aru ning peab kogu protsessi legitiimseks? Kuidas suudavad riigi ees seisvaid suuri ülesandeid ühiselt lahendada näiteks IT-töötajate koja, mesinike liidu, puidutöösturite liidu ja koristajate ühenduse esindajad, kes juhtumisi kuuluvad ühte valitsusse? Kas nad tõesti saavad paremini hakkama kui erakonnad?

Muistse külaühiskonna hõllandus ehk kogukonnademokraatia

Maailmas on vähem kui kümmekond demokraatiat, kus tõepoolest puuduvadki erakonnad.⁵ Need kõik on Vaikse ookeani mikroriigid (nt Palau, Nauru, Tuvalu, Kiribati, Mikroneesia Liiduriigid jt), kus elanikkond jääb alla 60 000. USA subsideerib neid saareriike, nende majandusstruktuur on lähedane eeltööstuslikule ühiskonnale ning hõimu- ja külakogukonnad on seal endiselt elujõulised. Seesugustes ülalpeetavates mikroriikides puuduvad modernsele ühiskonnale iseloomulik klassistruktuur ja sellele vastavad sotsiaalsed lõhed. Küla- või hõimuvanema autoriteedist piisab erimeelsuste lahendamiseks ning riigi tasandil esindavadki nad oma sugu- või kogukonda.

Euroopa puhul oleks muidugi utoopiline hakata ammu kadunud hõimu- ja klanniühiskonda kunstlikult taaslooma. Küll aga võib kujutleda ehtsat geograafilisel esindusprintsiibil põhinevat kogukonnademokraatiat, kus iga kogukond, on see siis küla või vahetu naabruskond linnas, valib oma esindaja parlamenti. Eestis hakkaks riigikogu koosnema umbes 30 000, kui mitte enamast, kogukondade esindajast. Kogukond peaks demokraatia toimimise huvides olema nimelt nii väike, et kõik selle liikmed üksteist tunnevad, seega soovitavalt mitte üle 200 inimese. Kuidas nii suur esinduskoda muuta töövõimeliseks institutsiooniks ning kuidas selle aluselt moodustada laiapõhine toimiv valitsus, seda on tõesti keeruline ette kujutada.

Loomulikult võib seesugust kogukonnapõhist demokraatiat ette kujutada ka anarhistlikuna, kus Eesti riiki enam polegi ja iga kogukond valitseb end otsedemokraatia vormis ise, näiteks harrastab rohelisest ideoloogiast inspiratsiooni saades väga looduslähedast elustiili.

„Tahame erakondi tagasi!“

Kunagi õnnestus mul Haapsalus teha väike koolitus ehk töötuba, kus sealsete aktiivsete linnakodanikega arutlesime Eesti demokraatia probleemide üle. Kodanikud leidsid peaaegu konsensuslikult, et ega erakondi eriti usaldada saa ning erakonnademokraatia tervikuna ei tööta Eestis kaugeltki nii hästi kui võiks. Esitasin neile siis aruteluks needsamad neli alternatiivi ning palusin hinnata, kas need mudelid töötaksid paremini kui praegune erakonnapõhine demokraatia. Pärast mõningaid vaidlusi kostsid kodanikud peaaegu ühest suust: „Need mudelid on ikka täielik jama. Tahame erakondi tagasi!“ Ilmselt on erakondadega samamoodi nagu demokraatiaga tervikuna. Kui parafraseerida siinkohal Winston Churchilli kuulsat tsitaati, siis võiks öelda: „Erakonnademokraatia pole kaugeltki parim valitsusvorm, kuid alternatiivid on veel halvemad.“

1 Eurobarometer, leitav: https://ec.europa.eu/commfrontoffice/publicopinion/archives/eb_arch_en.htm

2 Piero Ignazi, Party and democracy: the uneven road to party legitimacy. London, New York: Oxford University Press 2017.

3 Elmer Schattschneider, Party government. New York: Farrar and Rinehart 1942, lk 1.

4 Richard S. Katz, William J. Crotty, Handbook of party politics. London, Thousand Oaks: SAGE, 2006.

5 Wouter Veenendaal, How democracy functions without parties: The Republic of Palau. Party Politics, 2016 22(1), lk 27–36.