Ei ole see demokraatia nii nõrk midagi

USA on oma pehme jõu indeksilt maailmas endiselt esimene, Hiina alles 27. kohal ja Venemaa veelgi tagapool.

TÕNIS SAARTS

Käesolev sajand kuuluvat autokraatiale, mitte enam demokraatiale, mille kuld­ajastu jäi väidetavalt pigem XX sajandisse.¹ Venemaa agressioon Ukraina vastu ja lääne võimetus sellele otsustavalt vastu seista, lisaks Hiina jõuline majanduslik ja tehnoloogiline esiletõus, näivad eeltoodud väidet toetavat. Kuigi „autoritaarse sajandi“ võimalikest tulevikuperspektiividest olen isegi kirjutanud² ja demokraatia „viimsepäeva­stsenaariumeist“ on raamatute müügilettidel saanud minev kaup, tasub vaadata kainestavaid fakte. Mõni aasta tagasi ilmunud Ameerika rahvus­vaheliste suhete professori Matthew Kroenigi raamat³ pakub siinkohal suure­pärast tausta­materjali.

Esiteks, alates aastast 1600 on kõik maailmapoliitika juhtjõud või hegemoonid olnud demokraatlikud riigid või vabariiklikud režiimid: Holland (1609–1713), Suurbritannia (1713–1945), USA (alates 1945). Isegi kui agressiivsed autokraatlikud riigid (Napoleoni Prantsusmaa, natsi-Saksamaa, NSVL jt) on neile teatud perioodidel tõsiseid väljakutseid esitanud, pole neist ükski suutnud püsivalt hegemoonipositsiooni haarata. Teiseks, alates aastast 1815 on demokraatlikud riigid võitnud 76% sõdadest, milles on osalenud, autokraatlikud seevastu vaid 46%. Kusjuures sõjalis-tehnoloogiline üleolek on suuremates jõukatsumistes alati lõpuks kaldunud demokraatlike, mitte autokraatlike riikide poolele.

Kolmandaks, hoolimata muljetavaldavast majanduskasvust on Hiina osa maailmamajanduses ikka vaid 15%. Isegi kui USA puhul on see 24%, siis SKTd inimese kohta vaadates on erinevus ülekaalukalt seniajani maailma võimsaima autokraatliku riigi kahjuks: 59 000 dollarit USAs vs. 8000 dollarit Hiinas. Neljandaks, kas kellelegi meenub mõni pikaajaline sõjaline või majanduslik autokraatlike riikide loodud liit, mis põhinenuks vabatahtlikul liikmesusel ning oleks olnud sama edukas kui tänapäeva NATO või EL? Ajalugu näitab, et demokraatlikud riigid on reeglina majanduslikult jõukamad, sõjaliselt võimsamad, tehnoloogiliselt arenenumad ning diplomaatiliselt edukamad kui nende autokraatlikud konkurendid.

Eelosutatu võiks panna kriitilisemalt suhtuma pessimistlikesse häältesse, mis kahtlustavad, et lääne ja Venemaa jõukatsumises jääb viimane nagunii lõpuks peale, sest lääs ei suuda oma huve kaitsta. Suutlikkusest, olgu see siis majanduslik, sõjaline või diplomaatiline, demokraatlikel riikidel küll puudu ei jää. Küsimus on pigem lävendis, mille ületamisel ollakse tõesti valmis kõik oma ressursid tõhusa vastulöögi andmiseks mobiliseerima. Edaspidi sõnastan ma selle Dnipro-Narva-Oderi dilemmana. Kuid enne vaatlen lähemalt, milliseid eeliseid demokraatlikud riigid autokraatlike ees naudivad ning miks.

Kuhu koondub jõukus ja finantskapital?

Matthew Kroenigi väitel peab selleks, et riik saavutaks rahvusvahelises süsteemis hegemooni või suurvõimu staatuse, olema sel tugev majandus, see peab olema teistest sõjaliselt üle ning oskama diplomaatilisel rindel luua püsivaid ja laiapindseid liite. Siin tulebki sisse ülioluline vahe: demokraatlikel riikidel on eelis kõigil kolmel rindel korraga, autokraatlikud saavad oma üleolekut nautida ainult ühel, harva kahel. Tasub meenutada USA ja NSVLi vastasseisu: viimane suutis mingil hetkel USA-le jõuda järele sõjaliselt ja omas isegi arvestatavat diplomaatilist võimekust, kuid mitte kunagi ei suudetud ameeriklasi edestada majanduslikus plaanis.

Ka peaaegu näitavad mitmed võrdlevad analüüsid, et demokraatlikud riigid on keskmisest märgatavalt jõukamad ja suurema pikaajalisema kasvupotentsiaaliga kui autoritaarsed ning see pole juhus.⁴ Tänu võrdsemale tulujaotusele, majandusvõimu hajutatusele, vabale turukonkurentsile ja omandiõiguse kaitsele on demokraatia korral alati enam inimrühmi ja majandussektorteid, kus soovitakse uuenduste nimel katsetada. Seejuures võivad ettevõtjad olla kindlad, et nende omandit ei võeta ära, kui nad satuvad valitsusega pahuksisse. Kui nende idee kannab, saavad nad ka rahaturgudelt suhteliselt hõlpsalt laenu ja investeeringuid. See on majandusliku arengu seisukohast ülioluline. Viimasel neljasajal aastal pole ükski autokraatlik riik suutnud luua globaalseid finantskeskusi, küll aga on seda teinud demokraatlikud riigid.

Majandusajaloolased räägivad sel puhul alati Amsterdamist, Londonist ja New Yorgist, mitte kunagi aga Moskvast, keiserlikust Berliinist või ka tänapäeva Shanghaist. Nimelt on kreeditoridel demokraatia puhul alati kindlus, et laenukohustustest peetakse kinni, kuna tagasimaksmise garanteerib parlament, mõjukate huvigruppide ning kaudselt ka valijate surve (siit ka põhjus, miks võib USA-l olla nii rekordsuur riigivõlg, mitte aga Hiinal ja Venemaal). Seetõttu on demokraatlike riikide laenuintressid pea alati väiksemad ning nende pealinnad tõmbavad ligi investoreid ja rahvusvahelist finantseliiti, kes omakorda panevad majanduse käima ja rikkuse vabalt voolama.

Innovatsioon üle välja

Eelöeldu ei tähenda, et autokraatia korral ei suudetaks saavutada mingil ajavahemikul muljetavaldavat majanduskasvu ning olla mõningais sektoreis tehnoloogia eesliinil. Meenutagem natside teedrajavat edu raketinduses ja reaktiivmootorite arendamisel ning NSVLi lühiajalist juhtriigiks olekut kosmosetehnoloogia vallas. Viimase puhul ei saa maha salata ka muljetavaldavaid majandusarengu spurte, eriti 1930. ja 1960. aastatel. Kuid siin avaldubki põhimõtteline erinevus: kui autoritaarsed režiimid suudavad eelisarendada teatud piiratud arvu tehnoloogiavaldkondi ja saavutada isegi seal liidripositsiooni, siis demokraatia korral ulatuvad uuendused n-ö üle välja.

Kuna demokraatia puhul on riigi kõrval initsiatiiv ka tugevalt erasektori käes, siis võivad seal loomulikus konkurentsis välja kasvanud tehnoloogiad olla just homse päeva kuulutajad. Tänu parematele finantsinstrumentidele ja turuvabadusele julgevad ettevõtjad rohkem riskeerida ja katsetada, autokraatia korral paneb riik aga tihti omaenese tarkusest kõik ühele-paarile kaardile. Kui see kaart ei toimi, hakkab tehnoloogilise mahajäämuse tõttu kiduma ka majandusareng – 1970. ja 1980. aastate NSVL on parim tõestus.

Tänapäeval tasub sama realistliku pilguga vaadata Hiina majanduse ja tehnoloogia arengut. Tõsi, Hiina majanduskasv on viimasel 20–30 aastal olnud muljetavaldav, kuid näitab juba praegu jahtumise märke. Vähesed eksperdid prognoosivad, et Keskriik suudab kasvutempot hoida veel mitu kümnendit ning keskmise sissetulekuga riikide seast (middle-income trap) välja murda.⁵ Kuigi Hiina on praegu kujunemas lipulaevaks väga mitmes moodsa tehnoloogia valdkonnas, nagu tehisintellekt, 5G, 3D-printimine, päikeseenergia kasutamine, suured taristuobjektid ja transport, siis ometi hakkavad neidki saavutusi järjest enam kummitama tüüpilised autokraatiahädad.

Hiina majanduses on riigifirmadel ebaproportsionaalselt suur roll. Need on aga oma ressursikasutuses tihti ebaefektiivsed ja suudavad uuendusi ette võtta vaid teatud valdkondades. Riigi tšempionidele (Huawei, Baidu, Alibaba, jt) rõhumise strateegial on küll omad võlud, kui aga nood on saavutanud oma valdkonnas turumonopoli, siis püütakse oma eelist säilitada poliitilisi sidemeid kasutades, kõrvaldada kõik potentsiaalsed siseriiklikud konkurendid. Vaba konkurentsi puudumise tõttu ei tehta autokraatlikes riikides kunagi seda, mida tehakse demokraatia korral – soodustatakse innovatsiooni laiapindselt ja üle välja. Seetõttu pole ka imestada, et USA investeerib teadus- ja arendustegevusse seniajani palju rohkem kui Hiina ja enamik neljanda tööstusrevolutsiooni võtmetehnoloogiast on seni tulnud pigem läänemaailmast, mitte Hiinast.

Ei tasu ka unustada, et Hiina tehnoloogia vastu on juba praegu paljudes maailma nurkades tekkinud umbusk (meenutagem algatusi keelustada paljudes riikides Huawei tooted). Kuidas saab üks riik pürgida globaalseks majanduslikuks ja tehnoloogiliseks supervõimuks, kui seni veel maailma jõukam osa tema kõrgtehnoloogilisi tooteid ei usalda ega osta? Enamgi veel: kuidas loodab Hiina majanduslikult seljatada USA, kui maailma reservvaluuta on endiselt dollar ning praegu pole veel märkigi, et lähikümnenditel hakkab seda asendama Hiina jüaan? Samamoodi pole silmapiiril paistmas, et Shanghai hakkaks maailma finantskeskusena asendama New Yorki või Londonit. Kuni Hiina ei suuda saada globaalseks finantskeskuseks ja teha oma rahaühikust maailmavaluutat, ei saa sellest riigist uut hegemooni. Senine ajalugu näitab, et autokraatia korral ongi see mission impossible.

Eelised sõjaväljal ja diplomaatiakoridorides

Pangem siiski tähele, et Hiina üks kõige enam kõneainet pakkunud tehnoloogilisi uuendusi puudutab tehisintellekti kasutamist näotuvastussüsteemides. Siinkohal tuleb nõustada tuntud tuleviku-uurija Yuval Harariga⁶, et tänu suurtele andmehulkadele ja vähestele seaduspiirangutele on diktatuuririikidel tehisintellekti arendamisel demokraatlike ees selged eelised. Kuid, kas näotuvastussüsteemide abil võidetake tulevikus maailmasõda? Tegelikult demonstreerib hiinlaste ülemäärane tähelepanu just sellist tüüpi tehnoloogia­rakendustele autokraatlike riikide ühte nõrgimat kohta.

Kui sõja või suure kriisi puhul saab demokraatlik riik mobiliseerida kõik oma ressursid välisvaenlasega võitlemiseks või ohu seljatamiseks, siis autokraatlik riik, kes ei usalda omaenda elanikke, peab osa oma jõust reserveerima siseriikliku korra hoidmiseks. Putini pelgus välja kuulutada uut mobilisatsiooni näitab suurepäraselt, et autokraatia korral sõdib riik alati üks käsi pooleldi selja taha seotuna, sest nn sisevaenlast ja omaenda kodanikke kardetakse vahel enamgi kui välisvaenlast.

Demokraatlikud riigid naudivad tänu oma tugevamale innovatsioonipotentsiaalile tehnoloogilist eelist ka sõjaväljal. Kuid see pole veel kõik: demokraatlike riikide sõdurid ja ohvitserid võtavad lahinguolukorras initsiatiivi ja on oma otsustes autonoomsemad ning see annab neile tihti taktikalise eelise. Vastased aga annavad end demokraatlike riikide armeedele meelsamini vangi, sest teavad, et neile on garanteeritud inimõigusi järgiv kohtlemine. Praegune Vene-Ukraina sõda tõestab enamikku eeltoodud väidetest: lääne relvadega varustatud Ukraina võitlejad sõdivad paremini ja motiveeritumalt kui nende Vene vastased ning nende autonoomsem juhtimisstruktuur andis neile eriti just sõja alguses eelise.

Demokraatliku riigi sõjaline eelis kehtib ka Ukraina lahingutandrist kaugemal. Hoolimata Hiina muljetavaldavatest investeeringutest relvajõududesse ja laevastikku, on vahe USA kaitsekulutustega endiselt kuuekordne. Kui Keskriik otsustab rünnata Taiwani, siis on USA-l võimalik Hiina geopoliitiliste ambitsioonide taltsutamiseks kokku panna koalitsioon, mis käsutab u 60% maailma­majanduse kogutoodangust, kuid Hiina eest pole ilmselt valmis ükski riik oma pead tulle panema.

Siit tulebki kolmas demokraatia suur eelis autokraatia ees: võimekus luua püsivaid liite ning kasutada selleks efektiivselt pehmet jõudu. Kontrast tuleb eriti selgelt esile, kui vaadata lähiajalugu ja mõelda NATO-le, ELile ja nn Ram­steini koalitsioonile Ukraina toetuseks. Mida samaväärset on nimetatule vastu panna Venemaal ja Hiinal? Ramsteini koalitsiooni u 50 riigi kõrval võib Venemaa tinglikult arvestada vaid kahe riigi, Iraani ja Põhja-Korea reaalse sõjalise toetusega. Hiinal pole aga ühtegi püsivat sõjalist liitlast – pingutused neid Uue Siiditee (Belt and Road Initiative) suurejoonelise majandus- ja taristuprojektide kiiluvees hankida läksid vett vedama. Möödanikust võib meenutada näiteks Varssavi Lepingu Organisatsiooni, mis külma sõja päevil ühendas Moskva kanna all olevaid sotsialismimaid, kuid seegi püsis koos hirmu ja kõva jõu ähvardusel, mitte vabatahtlikkuse alusel.

Miks on siis demokraatlikud riigid diplomaatilisel areenil palju edukamad kui autoritaarsed? Siin kehtib sama loogika nagu rahaturgudel: usaldusväärsus ja lubadustest kinnipidamine on demokraatia suurim sümboolne kapital. Demokraatia korral on võimulolijatel palju keerulisem murda sõlmitud liite ja rahvusvahelisi lepinguid, sest enamasti kaasneb sellega üsna suur siseriiklik avalikkuse või mõjukate huvigruppide pahameel. Autokraatlikes riikides aga selliseid piiranguid pole ning seetõttu ei saa keegi nendega kokkuleppeid tehes eeldada, et need ka pikaajaliselt peavad.

Pigem on autoritaarsetel riikidel tähelepanuväärne oskus hankida vaenlasi. Hiina musklinäitamine oma lähipiirkonnas on märgatavalt süvendanud Jaapani, Austraalia, Suurbritannia ja USA julgeolekualast koostööd. Venemaa võimest isegi tema suhtes seni sõbralikud endised NSVLi riigid väga ettevaatlikuks teha pole mõtet kõneledagi. Eelmise kümnendi alguses suure aplombiga välja käidud mõte nn Euraasia Liidust, kus juhtrolle pidid mängima Venemaa ja Hiina ning millest pidi saama justkui autokraatlike riikide efektiivne vastus ELile ja NATO-le, on ammuilma unustusehõlma vajunud.

Demokraatlikud riigid on loodud liitude tsementeerimisel palju edukamad just tänu sellele, et valdavad pehme jõu (jagatud väärtused, kultuurimõju jne) kasutamise peent kunsti. Kui USA on oma pehme jõu indeksilt maailmas endiselt esimene, siis Hiina alles 27. kohal ja Venemaa veelgi tagapool. Isegi kui USA mudel ei tundu paljudele enam nii ahvatlev kui 20-30 aastat tagasi, siis Hiina ja Venemaa on veel väga kaugel sellest, et oma mudelit eduka alternatiivina üle planeedi turustama hakata.

Autokraatia näilised eelised

Kogu selle jutu peale võib siiski nii mõnigi öelda: „Oot, oot, kui vaadata autokraatlikke riike praegu ja maailma ajaloos, siis pole need ju sugugi olnud käpardlikud, nagu siin väita püütakse.“ Jah, ongi tõsi, et autokraatia korral saavad liidrid teha kiirelt efektiivseid otsuseid, kuna ei pea laskuma lõpututesse debattidesse ja peensusteni seadustähte jälgima. Näiteks, kui Hiina kompartei annab käsu, et tuleb ehitada mitmesaja-kilomeetriline raudteelõik, siis saab see mõne aastaga ka valmis ning asi tehtud. Mitte nii nagu meil: Rail Balticu saaga venib juba ei tea mitmendat kümnendit.

Nõnda on autokraatia väidetavalt ka palju parem pikaajaliste strateegiliste eesmärkide saavutamiseks, kuna demokraatia korral kipuvad kõikuv avalik arvamus ja valimistsüklid ähmastama juhtide horisonti. Lisaks on autoritaarsed režiimid tõepoolest suveräänsed: neid ei kammitse rahvusvahelised kokkulepped ega inimõigused ning vastavalt olukorrale saab oma riiklike huvide kaitseks valida kõige efektiivsema strateegia.

Kriitilisemas vaates aga ilmneb, et autokraatia eelised on pigem näilised. Esiteks, kiirel, efektiivsel ja sirgjoonelisel otsustamisel on tõesti oma eelised, kuid kuna diktatuuri­režiimil puuduvad avaliku arvamuse ja teiste võimuharu kontrolli- ja tagasi­sidemehhanismid, on ka suured vead ja strateegilised möödalaskmised kerged tulema. Putini ilmselgetest valearvestustest Ukraina sõjaga seoses on palju räägitud. Üheski demokraatlikus riigis poleks sõttamineku otsust tehtud nii kitsas ringis, kergekäeliselt ja kallutatud info alusel. Demokraatia korral sünnivad otsused küll aeglaselt, kuid kvaliteet on enamasti palju parem: need on läbi kaalutud, informatsiooni alusel tehtud ega sõltu kitsa grupi võimurite suvast.

Teiseks, valekujutlus on ka see, et demokraatia puhul ei suudeta paika panna pikaajalisi eesmärke. Vastupidi, kuna poliitika on väärtuspõhine, siis suuri eesmärke ning suundumusi, mis on avalikku arvamusse ja eliidi hoiakutesse kinnistunud, niisama lihtsalt muuta ei saa. Võtkem näiteks kas või Eesti julgeoleku- ja välispoliitika: milline populistlik liider ka meil võimule ei tuleks, jäävad tema käed selles valdkonnas vägagi seotuks. Seevastu autokraatia korral võivad liidrid teha kannapöördeid, mis kõiki ahhetama panevad ja kogu senise poliitilise kursi pea peale pööravad. Seetõttu ongi autokraatia hea küll keskpikkade ja tehniliste eesmärkide saavutamisel, mitte aga pikaajalise sihtide järgimiseks.

Kolmandaks, autokraatlike riikide palju kiidetud suveräänsusel on teatud olukorras oma eelised, kuid ärgem unustagem, et sellel on ka krõbe hind: ohu või tõsise kriisi puhul on seni vaid oma huve taga ajava riigi abistajate ja liitlaste ring alati väga kitsuke.

Dnipro-Narva-Oderi dilemma

Kõike kokku võttes võib seega väita, et autokraatia korral ei saavutata reeglina püsivat ja kõrget majanduse taset, ei suudeta tehnoloogia võidujooksus laial rindel demokraatlike riikidega konkureerida (mistõttu jäädakse viimastele alla sõjaväljal), ei kujune välja globaalseid finantskeskusi ning tagatipuks ollakse ka viletsad diplomaatiliste ja sõjaliste liitlaste otsijad ning hoidjad. Nii polegi näha, et Hiinast (ega ka Venemaast) võiks saada lähiajal ühtaegu juhtiv globaalne majandusjõud, laia haardega diplomaatiliste liitude ehitaja ja planeedi võimsaim sõjaline jõud. Hiina võib saavutada ajutise üleoleku korraks vahest kõigest ühes valdkonnas (nt majanduses või sõjanduses), kuid kindlasti mitte kõigis kolmes korraga, nagu see on USA puhul. Venemaa on kõigist neist sihtidest veelgi kaugemal.

Meile on aga kõige tähtsam küsimus, mida tähendavad need teadmised Eesti julgeoleku seisukohast. Hoolimata demokraatia olemuslikust eduseisust autokraatia ees, näeme ju täna, et lääs on Ukraina abistamisel aeglane ja kõhklev ning kaalukauss võib peagi hakata kalduma ohtlikult Venemaa kasuks. Küsimus polegi selles, kas demokraatlikud riigid on sõjalises, majanduslikus ja diplomaatilises plaanis oma autokraatlikest vastastest üle – nagunii on –, vaid selles, kus on see piir, mille ületamise korral ollakse valmis kõik oma ressursid vastulöögi andmiseks koondama.

Senine Ukraina sõja käik on näidanud, et kindlasti ei jookse see piir Lõuna-Ukraina põldudel ja Donbassi küngastel ega ka Krimmi poolsaare rannikut pidi. Kas äkki jookseb see rajajoon siis piki Dniprot, kui venelased hakkavad taas ohustama Kõjivit ning ähvardavad ära võtta ka Lääne-Ukraina? Või hoopis on punaseks jooneks tõesti Narva jõgi kui NATO välispiir? Kui Putin näeb, et lääs teda enne ei peata, proovib ta kindlasti ka selle liini vastupidavuse järele – meile muidugi katastroofiliste tagajärgedega. Võib-olla on aga tegelikuks piiriks Oderi jõgi ning vana Euroopa ja USA on tuumaohu pelguses nõus tülika ja nende meelest mitte päris lääne tsivilisatsiooni kuuluva Ida-Euroopa Putinile ikkagi ära andma?

Niisiis, XXI sajandi demokraatlike ja autokraatlike riikide jõukatsumises on võitja ette teada: kaalukauss kaldub väga suure tõenäosusega lõpuks ikka demokraatia kasuks. Küsimus on aga pigem piiris, kui kaugele lubavad lääne demokraatlikud riigid oma vastastel minna, enne kui on valmis kõik oma ressursid vastulöögiks mobiliseerima. See, kuidas lahendab lääs lähiajal Euroopa kontinendil Dnipro-Narva-Oderi dilemma, on meile eksistentsiaalne küsimus. Seetõttu tuleb teha kõik selleks, et rajajoon oleks võimalikult kaugele itta nihutatud ning lääs näeks Ukraina sõjas eksistentsiaalset väljakutset, mitte piirkondlikku konflikti.

1 Azeem Ibrahim, Authoritarian Century: Omens of a Post-Liberal Future. Hurst Publishers, London 2022; Chris Ogden, The Authoritarian Century: China’s Rise and the Demise of the Liberal International Order. Bristol University Press, Bristol 2022.

2 Tõnis Saarts, Viisteist aastat XXI sajandi algusest ehk Autoritaarse sajandi koidik. Sirp 29.09.2023, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/viisteist-aastat-xxi-sajandi-algusest-ehk-autoritaarse-sajandi-koidik/

3 Matthew Kroenig, The return of great power rivalry: Democracy versus autocracy from the ancient world to the US and China. Oxford University Press, New York 2020.

4 Daron Acemoglu, Suresh Naidu, Pascual Restrepo, James A. Robinson, Democracy does cause growth? – Journal of Political Economy 2019, 127, nr 1, lk 47–100.

5 Chen Yueyun, Xingong Li, Chengyi Pu, China’s economic prospects: Can China achieve stable and high economic growth in coming decades? Can China Achieve Stable and High Economic Growth in Coming Decades? – Journal of Global Economics and Business 2022, 3, nr 11, lk 1–34.

6 Yuval Noah Harari, Why technology favors tyranny. – The Atlantic 2018, 322, nr 3, lk 64–73.