Eestlaste holokaustikuritegude taga polnud antisemitism

Meelis Maripuu: „Eesti on üks vähestest Saksa okupatsiooni alla langenud Euroopa riikidest, kus terrori ohvriks langes rohkem mittejuutidest kui juutidest kodanikke ja elanikke.“

VALLE-STEN MAISTE

1942. aasta alguseks olid kõik Eestis elanud 4400 juuti siit kas läinud või hukatud. Eesti kuulutati juudivabaks. 1942–1944 toodi Eestisse umbes 12 500 juuti, kellest Saksa okupatsioonivõimu lõpuks oli elus sadakond inimest. Eestis suri või mõrvati neist 7500–7800 inimest, viimased 2000 75 aasta eest septembris Kloogal. Ajaloolane Meelis Maripuu räägib eestlaste osast nendes jubedates sündmustes.

Milline võiks olla praeguste teadmiste valguses statistilis-entsüklopeediline lühikokkuvõte holokaustist Eestis?

Teise maailmasõja aegse Saksamaa juudi­vastase poliitika rakendamist okupeeritud Eestis tuleb vaadata kolmes eraldi osas. Enne Teist maailmasõda elas Eestis umbes 4400 juuti. Juunis 1941 Venemaale küüditatute seas oli umbes 400 ja pärast sõja puhkemist lahkus Eestist koos Punaarmeega ligikaudu 3000 juuti. Umbes 1000 kodumaale jäänud juuti arreteeriti Saksa okupatsioonivõimude käsul 1941. aasta lõpuks. Nendest enamiku puhul korraldasid eestlastest politseinikud formaalse juurdluse, mis pidi nende hävitamisele andma seadusliku ilme. 1942. aasta alguseks olid nad kõik salaja hukatud ning Eesti kuulutati Wannsee konverentsil juudivabaks. Saksa okupatsiooni elasid Eestis üle ainult üksikud juudid.

Teiseks tõid Saksa võimud sõja-aastatel Eestis asuvatesse laagritesse juute ka Saksamaalt ja okupeeritud aladelt. 1942. aasta septembris jõudis Raasiku jaama kaks ešeloni: üks Tšehhimaalt Terezíni getost ning teine Maini-äärsest Frankfurdist ja Berliinist kokku umbes 2000 juudiga. Nende hulgast valiti välja 400–500 nooremat, kes saadeti julgeolekupolitseile ja SD-le allunud Jägala töö- ja kasvatuslaagrisse. Ülejäänud umbes 1600 hukati juba saabumise päeval Kalevi-Liival. Hukkajate seas olid ka eestlastest politseinikud ja Jägala laagri valvurid. Hiljem mõrvati Kalevi-Liival veel paarsada inimest, nende hulgas mõnikümmend Eesti romat. 1942. aastal Eestisse toodud juutidest elas sõja üle 74 inimest. 1944. aasta juunis jõudis Tallinnasse Pariisi lähedalt Drancy koonduslaagrist umbes 300 juuti. Sügiseks oli neist elus veel 34, kes saadeti septembris Stutthofi koonduslaagrisse.

Kolmandaks, SSi majanduse ja halduse peaameti Vaivara koonduslaagrivõrgustik rajati 1943. aasta augustis. Järgmise aasta jooksul toodi sinna peamiselt Vilniuse ja Kaunase getodest 10 000 juuti. Kolmandik neist suri ränkade töö- ja elutingimuste ning jõhkra kohtlemise tõttu Eestis või saadeti töövõimetuna väljapoole Eestit teistesse laagritesse, kus nad hukati. Teine kolmandik viidi 1944. aasta augustis läheneva Puna­armee eest Stutthofi koonduslaagrisse. Ülejäänud mõrvati laagrite likvideerimisel, nende hulgas 19. septembril 1944 Klooga laagris massimõrva ohvriks langenud ligi 2000 juuti.

Kokku toodi teistest riikidest aastatel 1942–1944 Eestisse umbes 12 500 juuti, kellest oli Saksa okupatsioonivõimu lõpuks elus veel sadakond. Eestis suri või mõrvati neist 7500–7800 inimest, umbes 4600 vangi viidi 1944. aastal Eestist teistesse laagritesse, kus suur osa neist enne sõja lõppu suri või mõrvati.

Läinud nädalal mälestati 75. aasta eest Lagedil ja Kloogal enam kui 2000 hukatud juuti. Milline on nende kohutavate sündmuste meenutamise fookus ja peamine sõnum täna?

18. septembril peeti endises Patarei vanglas Klooga massimõrva ohvrite mälestuseks rahvusvaheline ajalookonverents, mis tõi Tallinna peale Eesti ajaloolaste ka Soome, Leedu, Taani, Prantsusmaa ja Iisraeli teadlased. Eestis ei ole sellisel tasemel holokausti ajaloo ja mälestamise üle varem arutletud. Viimase paarikümne aasta edusammud holokausti ajaloo uurimisel on märkimisväärsed. Varem ei olnud teada, et Soome oleks olnud kuidagi seotud holokaustiga. Nüüd teame, et Soome oli sunnitud Saksamaale välja andma okupeeritud riikidest pärit juudid, kuid suutis kaitsta oma kodanikest juute. Peale selle tegutses Põhja-Soomes lühikest aega Saksa Einsatzkommando, millel lasub süü muu hulgas mitmekümne Punaarmeest sõjavangi langenud juudi mõrvas.

Mis puutub Lagedisse, siis seal asus Vaivara koonduslaagri Virumaa harulaagrite likvideerimise ajal transiit­laager, kust osa vange viidi edasi Kloogale, osa aga toodi Kloogalt Lagedile. Lagedil olnute mõrvamisest teame me ellujäänute mälestustest, ent ei ole teada ohvrite arv ega ka nende hukkamise ja matmise koht.

Holokausti uurimine on kõikjal, sealhulgas Eestis, olnud pärsitud vastuoluliste ideoloogiliste nõudmiste ja ootuste tõttu. Kuidas on teema käsitlemine arenenud?

Nõukogulikus ajalookäsitluses ei kajastanud holokausti kui sellist ning holokausti kuritegudest räägiti valikuliselt, esitades neid „rahulike Nõukogude kodanike“ vastu toime pandud terrorina. Seda, et ohvrid olid juudid, esile ei toodud. Juutide mõrvamist ei uurinud ajaloolased, vaid julgeolekuorganid oma juurdluste raames, kõik allikad olid nende kontrolli all. Juurdlus- ja kohtutoimikud tehti kättesaadavaks valitud autoritele, kes kirjutasid propagandatekste. Üksikuid vihjeid juutide saatusele Eestis leiab väliseesti autorite teostes ja mälestustes. Iseseisvuse taastamise järel ei pälvinud holokaust Eestis kuigi paljude ajaloolaste tähelepanu. Holokausti uurimise vastu ei olnud Eesti lähiajalooga võrreldavat huvi. See tulenes (ja tuleneb ) siinse juudi kogukonna väiksusest. Siiski avaldas Eugenia Gurin-Loov 1994. aastal kogumiku „Suur Häving. Eesti juutide katastroof 1941“, mis andis suure panuse Eesti juutide saatuse uurimisse.

1998. aastal kutsus Lennart Meri ellu seitsmeliikmelise inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni eesotsas Soome diplomaadi minister Max Jakobsoniga. Uurimisrühm koosnes Eesti ajaloolastest ning selle töö raames valmisid kümmekonna aasta jooksul uurimused holokausti kohta Eestis, peaasjalikult Eesti ajaloo kontekstis, kuid seotuna siinsete sündmustega Teise maailmasõja ajal. Samal ajal alustas Eestis ja USAs oma uurimistööd holokausti kohta Eestis ka Anton Weiss-Wendt, Norra holokausti ja vähemuste uurimiskeskuse juhtivteadur, kes läheneb teemale mõneti teisest vaatenurgast. Hiljem ei ole Eestis holokausti süstemaatiliselt uuritud, meil ei ole alalist holokausti ajaloo uurimise töörühma.

Milline oli juudivastaste kuritegude iseloom ja eripära Eestis? Kas on ka ühisjooni või erinevusi, võrreldes Baltimaade, Ida-Euroopa ja laiema kontekstiga?

Holokaustil oli universaalne iseloom: ohvrid valiti välja nende rahvuse alusel. Riigiti on aga palju erinevusi, kuidas need kuriteod toime pandi. Ka Eestis toimunu puhul tuleb vaadelda eraldi Eesti juutide hävitamist 1941. aasta teisel poolel ning aastatel 1942–1944 Saksamaalt ja teistest okupeeritud riikidest Eestisse toodud juutide saatust. Siinne juudi kogukond oli väike, elas valdavalt linnades ja Eesti ühiskonnas ei olnud märkimisväärseid antisemiitlikke pingeid. Saksa julgeolekupolitsei loobus Eestis algusest peale taotlusest anda juudivastastele kuritegudele stiihiliste pogrommide iseloom (erinevalt näiteks Leedust), sest puudusid eeldused eestlaste kaasaminekuks. Juutide hävitamine pandi Saksa julgeolekupolitsei juhtimisel ja eesti politseinikke rakendades toime kindlaks määratud bürokraatlikke norme järgides. See pidi jätma mulje õiguspärasest protsessist ja lihtsustama kohalike (politsei)ametnike kaasamist.

Saksamaalt ja teistest okupeeritud riikidest Eestisse toodud juudi vangide kohtlemise eesmärgid olid erinevad. Kui 1942. aastal Kalevi-Liivale toodud juudid veeti Eestisse selleks, et nad siin mõrvata, siis 1943. aastast Eestisse toodud juudid rakendati orjatööjõuna Saksa sõjamajanduse huvides. Otsest kokkupuutumist kohalike elanikega neil ei olnud, kuid lähikonna laagritest olid eestlased teadlikud. Palju teateid on väljapoole laagrit tööle saadetud juutide suhtlemisest kohalike inimestega. Massimõrvu laagrites (eriti 1942. aastal Kalevi-Liival ja 1944. aastal Kloogal) varjati kohalike inimeste eest, kuid nendes osales politseinike ja vangivalvuritena teeninud eestlasi. Massi­mõrvu ei suudetud täielikult varjata ja need jätsid kohalike inimeste mällu sügava jälje. Vaivara laagrikompleksi harulaagrid ei erinenud samasugustest laagritest teistes okupeeritud riikides. Eesti laagrid olid mõeldud vangide rakendamiseks orjatööjõuna ja mitte nende tööstuslikuks hävitamiseks, nagu kurikuulsad Auschwitz, Majdanek jt.

Missugune peaks olema juudi­vastaste kuritegude käsitlemise toon Eestis? Meie ajaloolased on püüdnud kujundada rahulikku värvingut, jätnud mulje, et meil pole konteksti arvestades palju häbeneda. See on mõistlik, arvestades, et radikaalne häbi kandavõtmine võimendab marurahvuslikke vastureaktsioone. Teiselt poolt: ehkki Eestis hukkus üle 90% siia jäänud juutidest, on üle 90% eestlastest veendunud, et holokaust pole meie asi. Kas me ei jäta ehk midagi olulist tegemata, andes õiguse Timothy Snyderi hinnangule, et sarnastes oludes korduks kõik taas?

Ma ei usu, et 90% või rohkem eestlasi oleks arvamusel, et holokaust ei ole üldse Eesti asi. Niisuguseid inimesi muidugi on, kuid nende arv on aastatega vähenenud. Tahan loota, et tasakaalukas ja Eesti ajaloo konteksti arvestav lähenemine teemale on sellele kaasa aidanud. Nagu isegi ütlete: radikaalne lähenemine põhjustaks pigem raevuka vastureaktsiooni. Pealegi on 50 aasta kogemus „ülevalt antud õige ajaloo omandamisel“ süvendanud eestlastes elutervet skeptitsismi, kuid uute põlvkondade tulekuga selle kogemuse mõju väheneb.

Teadus on alati rahvusvaheline, sh ka ajalooteadus, kuid meie ajaloolaste esmane missioon on tegeleda ajalooga rahvusteadusena, ka holokausti uurides. Väheste eranditega ei huvitu rahvus­vaheline holokausti uurijate seltskond spetsiifiliselt Eesti kontekstist ja hinnangud meil toimunu kohta on sageli antud teabe põhjal, mis pärineb Lätist või Leedust. Sellised üldistused n-ö Balti holokaustist pikituna üksikfaktidega Eesti ajaloost ei anna meil toimunust adekvaatset pilti. Seega tuleb Eestis toime pandud juudivastaseid kuritegusid jätkuvalt käsitleda kohapealsest kontekstist lähtuvalt.

Eestlaste vähest teadlikkust holokaustist ei saa siduda Timothy Snyderi hinnanguga, nagu võiks see sarnaste tingimuste korral uuesti korduda. Ma ei näe, et eestlastest politseiametnike jt asjasse puutunute kaasaminek juudivastaste kuritegudega 1941. aastal oleks kuidagi olnud seotud nende antisemiit­like vaadetega. Küsimus on üldinimlik: miks üldse oldi valmis kergekäeliselt surma saatma oma kaaskodanikke – juute, venelasi, eestlasi? Sellise olukorra, mille Saksa okupatsioonivõimud oma huvides ära kasutasid, kujunemise taga on terve kompleks varasemaid ajaloosündmusi.

Rahulik toon on mõistetav, arvestades Zuroffi laadi natsiküttide äärmuslikkust. Ometi valitseb siin vastuolu: oma ajaloolaste kujutuses ei paista me üldse asjasse puutuvat, kuid sellistes mõjukates ajalookäsitlustes nagu Tony Judti „Pärast sõda“ ja Timothy Snyderi „Must muld“ näidatakse meid esiletõstmist nõudvate koletute holokaustinäidistena, kes oma vigu tunnistada ei taha.

Judt ja Snyder ei kujuta Eestit koletute holokaustinäidistena. Judti vaevas, et Balti riigid ei toonud kohtu ette sõjakurjategijad, kelleks ta aksiomaatiliselt pidas millegipärast kõiki Saksa võimudega koostööd teinuid. Paraku ei teadnud ta või ei tahtnud teada, et suure töö tegi ära juba NSV Liit, kelle massirepressioonide ohvrite seas oli hulgake neidki, kes olid holokaustis osalenud. Eestis oli mitu näidisprotsessi sõjakurjategijate üle. Erinevus on selles, et Nõukogude kriminaalkoodeks ei tundnud sõja­kuriteo mõistet ning süüalused mõisteti süüdi „kodumaa reetmises“, s.t koostöös Saksa okupatsioonivõimudega. Probleemiks on tänapäeva vaates pigem see, et Nõukogude julgeolekuorganid ja tribunalid või hiljem kohtud ei eristanud juudivastaseid kuritegusid muudest väidetavatest või ka tegelikest süütegudest – juutidest kui ohvritest lihtsalt ei räägitud. Eesti õiguskaitseorganid ei istunud aga käed rüpes ei 1990. aastatel ega ka hiljem, vaid suhtusid väga tõsiselt Efraim Zuroffi nimekirjadesse. Nende läbi viidud uurimiste näiline tulemusetus tuleneb meie karistusseadustikust ja kohtupraktikast: kedagi ei ole võimalik süüdi mõista, kui puuduvad tõendid tema isikliku osalemise kohta kuritegudes. Ainuüksi okupatsioonivõimude teenistuses olek ei ole alus karistamiseks.

Kuivõrd teada oli juutide tapmine, tegelikult juudivaba Eesti tulemuslik teostamine ja lõpplahenduse läbiviimine Eesti sõjaaegses ühiskonnas laiemalt? Kuivõrd selle üle peredes, sõjameeste seas ja sõprade hulgas arutleti? Kuidas mõjutas koleduste teadvustamine või teadvustamata jätmine 1944. aasta koostööd sakslastega?

Eesti ühiskonna totaalne hävitamine algas juba 1940. aastal. Täit selgust NSV Liidu terrorist arreteerimiste ja küüditamise näol ei olnud kellelgi. Alanud sõda tõi kaasa veelgi suurema kaose. Osa eestlasi evakueerus Venemaale, osa viidi sinna vägisi mobiliseeritutena. Muidugi viis NSV Liit minema ka vangid. Paljud eestlased ei teadnud selles olukorras isegi oma pereliikmete ja sugulaste saatusest ja asukohast midagi. Arutleti ikka kõigepealt selle üle, mis puudutas isiklikult või lähedalt. Ükski uurija ei ole spetsiaalselt püüdnud välja selgitada eestlaste sõjaaegset informeeritust juudi­vastastest kuritegudest. Senise töö alusel võib öelda, et loomulikult oldi informeeritud Saksamaa juudivaenulikust poliitikast, mis vaatas vastu aja­lehtede veergudelt.

Eesti juutide arreteerimine sai kindlasti teatavaks vähemalt nende tuttavatele. Näiteks politsei koostatud juurdlustoimikud tõendavad, et võeti tunnistusi kinnipeetu varasema tegevuse kohta. Kohati pöördusid senised töökaaslased ise palvekirjadega politseisse, et tõendada arreteeritud juudi süütust. 1941. aastal hukati Eesti juudid varjatult, nii et üleüldist teadmist nende saatusest ei olnud. Teavet ja veel rohkem kuulujutte inimeste hukkamise kohta loomulikult liikus, kuid ei ole alust arvata, et Eestis oleks valitsenud üldine arusaam Eesti juutide täielikust hukkamisest. Kindlasti mõjutas teadmine massimõrvadest sügavalt inimesi, kes olid nende tunnistajaks sattunud (kohalikud elanikud Kalevi-Liiva ümbruses, Relva-SSi eesti väljaõpperügemendi mehed Kloogal septembris 1944), kuid pole andmeid, et see oleks olnud laiema arutelu teema. Kõige vahetumalt võis see mõjutada välja­õpperügemendi mehi ja nende edasist suhtumist Saksa võimudesse.

Meie ajalooteaduses kohtab väidet, et tuhandete juutide vastaseid kuritöid ei tajutud Eestis muude sõja­koleduste seas otseselt juudivastastena. Teiegi esitate selle väite oma magistritöös. Kas see sai nii olla, kui hulk inimesi peab ühtäkki liikuma, märk rinnas, ei tohi enam kasutada kõnniteid ega muud taristut, seejärel nad arreteeritakse ja kaovad?

Jah, olen seisukohal, et sõja alg­etapil toimus Eesti juudi kogukonna arreteerimine ja hävitamine, ilma et elanikkond oleks tajunud seda juudivastase aktsioonina. Juudid arreteeriti koos 1941. aasta teise poole üldise poliitilise arreteerimislainega, mille käigus vangistati tuhandeid kommunistidega koostöös või kommunistlikus meelsuses süüdistatud inimesi (juute oli sel ajal vangistatud inimese hulgas kümnendik). Nii ei tõusnud juutide arreteerimine eraldi esile. Kõik arreteeritud juudid aga mõrvati, kuid suurem osa ülejäänutest pääses suhteliselt lühiajalise vangla- või koonduslaagrikaristusega. Tähelepanu on juhitud sellelegi, et Eesti on üks vähestest Saksa okupatsiooni alla langenud Euroopa maadest, kus terrori ohvriks langes (kohaliku juudi kogukonna väiksuse tõttu) rohkem mitte­juutidest kui juutidest kodanikke ja elanikke.

Eesti juudid olid olnud pigem osa siinsest saksa- või venekeelsest vähemusest ning nende sidemed eestlastega, eriti maal, olid suhteliselt nõrgad. Eestlaste enamik oli sel perioodil eelkõige mures oma lähedaste saatuse pärast: osa oli kadunud teadmatusse Nõukogude korra ajal, kuid tuhandete perede liikmed olid arreteeritud ka Saksa võimude poolt. Taaveti tähe kandmise nõue või teised piirangud ei saanud inimestele suurt mõju avaldada, sest Eesti linnapildis kajastus see juutide vähesuse tõttu minimaalselt. Piirangud kehtestati sammhaaval, alates augustist kuni septembri teise pooleni. Samal ajal enamik juudi mehi juba vangistati, naiste kinnivõtmine järgnes oktoobris. Avalikkuse ees süüdistati neid eelkõige koostöös Nõukogude võimudega jms. Kollase tähega inimest tänaval näha oli võimalik mõne nädala jooksul Pärnus ja Tallinnas, kuid sealgi oli selle kandjaid vähe. Võrdluseks: partisanihirmus nõudsid Saksa sõjaväevõimud Eestis esialgu kõigi 15–65aastaste meeskodanike varustamist maakondade kaupa eri värvi kartongist või plekist tunnusmärkidega, mida tulnuks kanda üleriietel, kuid sellest loobuti.

Mõned eestlastest juuditapjad said Nõukogude okupatsiooni ajal karistuse, kuid mitmedki purjetasid ju uhkelt mööda ilma. Kas me ei vajaks käsitlust, kus meie rahvuskaaslaste jälgid teod, nende eel- ja järellugu rahulikult, ent põhjalikult ja ilustamata esile toodaks?

Eesti ajalooteaduses on Saksa okupatsiooni ajal juute mõrvanud eestlasi käsitletud ja seda on tehtud just nimelt emotsioonitult ja asjalikult. Kahtlemata ei tähenda see, et nende teemadega ei saaks minna rohkem süvitsi.

Snyder näeb riikluse kadumise kõrval holokausti võimalikkuse eeltingimusena identiteeditut oportunistlikku moraalitust, kahepoolset kollaboratsionismi. Meie ajaloolaste käsitlustes ei rõhutata, et juudi­tapjatest eestlased teenisid teiste tuulte ajal ka kommuniste. Teiegi magistritöös pole Ervin Viksi NKVD-le pugemisi mainitud. Kas ei peaks kuritegude ärahoidmiseks selgrootute inimeste puhul andestamatumad olema ja kollaboratsionismi (ka Brežnevi-aegse jne) otsustavamalt hukka mõistma?

Ervin Viksi väidetav side mõlema okupatsioonivõimuga on ajalookirjanduses kajastamist leidnud. Mul puudub teadmine, et ülejäänud eestlased, kes olid otseselt seotud juutide vastu toime pandud kuritegudega, oleksid silma paistnud kahepoolse kollaboratsionismiga.

Siiski, kas või Ain-Ervin Meri, kui rääkida siinse holokausti tähelepanu­väärsematest juhtfiguuridest.

Jah, õigus! Ka tema puhul on see küsimus õhus. Selliste tegelaste puhul, kes olid ehk 1940/1941 andnud väikese sõrme salaja punasele kuradile, kuid jäid Eestisse sakslasi ootama, võib muidugi uskuda, et uues olukorras püüti oma võimaluste kohaselt asuda positsioonile, mis minimeeriks kahtluse alla sattumise võimalusi, ja veelgi parem, ise kontrollida info liikumist. Ma ei arva, et see oleks kuidagi otseselt mõjutanud nende käitumist juutide suhtes, vaid püüeldi üldiselt kindla positsiooni poole uute võimude juures.

Kuidas hinnata Eestis holokaustiteema teadvustamist erialaspetsialistide ringist väljaspool, literaatide kirjutisi? Urmas Sutrop on nõudnud sügavamat kahetsust, ajakirja Kultuur ja Elu ümber koondunud koduloolased levitavad aga visalt võigast veendumust, et juudid olid kättemaksu ja vaigistamist väärt kas või kommunismi väljamõtlemise ja elluviimise eest.

Ma ei tegele Kultuuri ja Elu lugude lugemise ega analüüsimisega. Meil on ka selles vallas sõna- ja valikuvabadus. Kui teema tutvustamisega tegelevad ka literaadid vm asjahuvilised, siis jääb loota, et nad viivad end kurssi ka uurimustega Eesti asjade kohta ega püüa lihtsalt tähelepanu pälvida rahvusvahelises meedias leiduvate loosungite kaasahõikumisega.

Miks meil ei ole populaarseid kultuuriteoseid holokaustist Eestis? Tunnete te neist puudust?

Ilmselt ei ole teema võimalikke autoreid piisavalt kõnetanud.

Snyderi sõnul oli üks kübe, mis juute aitas, mõnedes inimestes kõigele vaatamata alal püsinud eksimatu moraalne vaist ja elementaarne inimlik headus. Kas Eestis oli selliseid inimesi ja kas me ei peaks neid enam esile tooma?

Seda Snyderi mõtet ei ole Eesti oludesse lihtne üle kanda. Me teame eestlaste moraalsetest hoiakutest juutide suhtes Teise maailmasõja ajal üsna vähe. On suhteliselt palju näiteid, kui eestlased püüdsid juute võimaluse piires aidata. Oli eestlasi, kes abistasid siinsetes sunnitöölaagrites olnud õnnetuid ja nälginud inimesi, andsid toiduaineid ja riideid. Üldistada on raske, sest eestlaste pigem tagasihoidlik loomus ning Eestis 50 aastat valitsenud poliitilised olud ei soosinud sellest rääkimist. Teine pool, abi saanud juudid, ei pruukinud sõda üle elada. Meil ei ole väga suurt valikut ellujäänute mälestusi suhetest kohalike elanikega. Ühe värske näitena saab siiski esile tuua Kloogalt eluga pääsenud Mendel Balberyszski mälestusteraamatu katkendi avaldamise ajakirja Akadeemia viimases numbris. Suur osa sellest teadmisest on aga jäädavalt kadunud. Kõige tuntum on Lätist enne sõda Tartusse judaistikat õppima tulnud Isidor Levini lugu: ta sai sõbraks Uku Masingu perega, kes päästis ta Saksa okupatsiooni ajal valedokumentidega vältimatust hukust. Praegune Iisraeli riik meenutab neid Jeruusalemmas maailma suurimas holokausti muuseumis Yad Vashemis puuga, mis istutatakse nende mälestuseks, kes on juute päästnud. Juudi kogukond on ka kogunud üksikuid lugusid juutide pääsemise kohta Eestis.

Maailmas on taas tõusnud juudivaen. Kui rahulikult saame suhtuda sellesse, kui korra juba Endlösung’i läbi viinud paigas juudi­vaenulikkusega silma torganud parlamendisaadikutega erakonna tegelane selle mõiste taas käibesse toob? Mida saavad holokausti uurijad ja selle uurimistöö populariseerijad ära teha niisuguste kurioosumite vältimiseks?

Paljuski võimenduvad juudivaenulikkuse ilmingud ka meedias. Kõigepealt võiks küsida, kas igasugusele rumalusele või teadlikule provokatsioonile peab ja tasub üldse reageerida ning seda seeläbi võimendada. Teiseks ei ole ajaloolased, sh holokausti uurijad, ühiskonna valvurid mineviku tõlgendamisel.

Tony Judt uskus, et juutidega juhtunu mäletamine on euroopalikkuse üks määrajaid ja garantii. Kas euroopalikkus on ka selles mõttes kadumas ja holokausti silmas pidades tuleb soostuda ajaloolastega, kelle arvates ajaloost ei õpita?

Kõik sõltub euroopalikkuse definitsioonist. See Euroopa, kus me elame praegu, on niisuguseks saanud mitme tuhande aasta jooksul, kusjuures selle ajalukku kuuluvad humanismi, tehnoloogiate võidukäigu ja kõrgkultuuri kõrval ka risti- ja ususõjad, imperiaalsed taotlused kogu maailm alistada, kaks maailmasõda, totalitaarsed režiimid ja holokaust. Tony Judtil on kahtlemata õigus, kui ta peab juutidega juhtunu mäletamist üheks Euroopa inimlikkuse määrajaks ja garantiiks. Ajaloost on kogu aeg õpitud ja õpitakse ka edaspidi, kuid õpitu kasutamine võib meile meeldida või ka mitte meeldida.