Eestiaegsed suurmehed

Jaan Tootsen

Vallo Kepp Jaan Tootseni kõnelus Evald Saagiga, kelle sünnist 24. novembril möödub 100 aastat. Evald Saag: Sa tahtsid teada, võib-olla kelleltki eeskuju olen saanud või? Jaan Tootsen: Ma mõtlesin, need suurmehed, kes on sinu ümber olnud see aeg. Jah, aga mina olin väga halb eeskujude jälgija. Ma iseseisvalt arenesin. Näiteks Masinguga kah, Masing ei võtnud minust eeskuju ega mina Masingust. Jagasime selle vana Idamaa pooleks, et ei ole kordamist. Me asusime ilma nähtava eeskujuta algkeelte juurde, vana ajaloo juurde. Ja hakkasime sealt tulema, kiviajast, sumeritest, ja siis jõudsime ükskord – teoloog, kuhu ta jõuab, ta jõuab Iisraelini välja. Ja hiljem aega ei olnudki, siis oli juba Teine maailmasõda käes. Nii et me ei jõudnud kaugemale. Me oleksime jõudnud tänapäevani, kui seda sõda ei oleks olnud. Masinguga oli niisugune kokkupuude meil. Teised ütlesid, et ah, te hakkate selle Idamaa teadusega peale, te lähete omavahel riidu ja kõik Idamaa teadused eri seisukohtadel riidlevad. Muidugi Masing ei võtnud tõsiselt seda juttu, mina ka ei võtnud tõsiselt. Me oleme õhtused kohvijoojad, sest me ei läinud õhtul magama, kella kahe-kolme ajal läksime magama. Ega Masing ka väga pikalt ei maganud ööpäevas – kuus tundi, viis tundi. Muidu ei jõua lugeda, lugeda on nii palju. Nüüd on internet. Aga sina pidid omal ajal kõik meelde jätma, peas oli sul see kõvaketas. Jah, see oli peas ja eks Masing natukene ikka narris ka, et sul jääb kõik meelde. Ja siis me pidasime aru, Masingul oli siis natukene suurem vabadus fantaseerida, aga mulle otsiti ikka niisugune kirjandus, mis on peaprobleemile kõige lähem. Sest esimese lugemisega toimus ajus see põhi, mis kannab. Oskussõnad vastavates keeltes: prantsuse, inglise, saksa, hispaania. Masing oli sellest sõnastikust vaba, kirjutas minu pealt maha, mis ma olin kirjutanud. Nii ma pidin siis eesti keele tuletusõpetust õppima natuke, uurima, kuidas need sõnatüved. Näiteks meil on väärtuletusi tekkinud nagu ökoloogia. See pole õige, see ök- alguses. Ta on oiko. Oikos on kreeka keeles maja, kodu. Oikoloogia. Oikumenia. Me oleme seda usualalist oskussõna nüüd läbi surunud Eestis. Aga eesti filoloog on ikka poolpoluvernik või on ta poolsakslane või niisugune veider olend ja talle meeldib see ök- väga. Mulle ök- ei meeldi, eestlased ainult ütlevad ök-, ja sakslane. Ega inglane ei ütle, prantslane ei ütle. Nii et ega siit maailmast palju eeskuju ei ole võtta.

Sa ütled, et eeskujusid ei olnud võtta, et sina ja Uku Masing, sellel alal, millega tegelesite, olitegi pioneerid. Aga näiteks kokkupuuteid teiste teadusharude esindajatega või siis muusikute või kirjanikega. Neid sul ikka oli?

Muusikute, kirjanikega ma ei saa ütelda, et mul väga palju kokkupuuteid oleks. Need eesti luuletajad, noored, olid kõik minuvanused, aga kellest ma pean, on Henrik Visnapuu. Kui ma keskkoolipoiss olin, minu keskkooli muusikaõpetaja oli Eduard Visnapuu, tema vanem vend. Ja siis ma sattusin muusikute ja luuletajate hulka korraga. Visnapuu oli tõesti mulle kütkestav luuletaja tol ajal. Ma käisin keskkooliteed jalgrattaga, nädalas kord, pühapäeval käisin kodus, toitu kaasa toomas Võrust. Ja see tee läks Sännast mööda. Pärlijõe ääres suvitasid juba varakevadel Marie Under ja Artur Adson. Ja ma pidin nende juurde minema, nad teinekord tahtsid posti saata minuga, kui oli mõni raskem asi posti panna. Kui ma tagasi sõitsin kooli pühapäeva õhtul, siis ma pidin nende juurest läbi minema. Nad panid pahaks, kui ma mõnikord ei läinud. Ma jäin nii hiljaks, kus ma poole öö ajal lähen. Sinna tee kõrvale oli ka peateest ikka kaks kilomeetrit ja väga halb rattaga sõita, kus sa selle rattagi paned öösel. Ja siis ma jätsin ikka ära ka, aga kui ma varakult sain, siis ma käisin läbi.

Ega Mari midagi ei õpetanud, aga Adson oli pedagoogi moodi. Kas sa oled midagi kirjutanud, poiss? Kirjuta järgmine kord. Ma ütlesin, et ma olen proosamees, aga ta oli ise ka hea proosamees. Adsonist on vähe järele jäänud, neil jäi ju materjal siia ja eriti Adsoni asjad hävitati ära. Maril olid trükitud ikka rohkem. Aga Adson oli rohkem niisugune härrasmees seal Siurus, Siuru luuletajate hulgas.

Mul ei olnud huvi luuletada, luuletasin ja kui ilus oli, mõtlesin natuke selle peale, siis süütasin ahju tule, nagu Juhan Liiv oma lauludega … Minu ajal igaüks ju luuletas, kes kirjandusega tegeles. Nii olid need kõik, kes Rootsi läksid. Nii oli Talvik, nii oli Betti Alver, kõik nad luuletasid. Sang, kõik, üks kamp olime, ega mind muidu ei võetud.

Kas sa Arbujatega …?

Ma olin noor jänes ainult seal nende hulgas, nemad olid kõik juba habemega ja võtsid väga raskelt oma kampa vastu. Nad näiteks tükk aega põrnitsesid Paul Rummoga, nendele tundus Paul Rummo luule liiga lihtne. Aga Uku oli ju Pauliga hea tuttav. Paul oli Kehtna poiss, tema oli Raikküla poiss. Kui nad Tallinna sõitsid, nad sõitsid sellesama väikese suslaga. Ja Visnapuud siis püüdsid meil vähki suviti, Kikka järvest, ja elasid meie juures nagu kodus.

Paganamaal?

Jah, seal armastasid olla, nii et seal oli mõnus. Seal käis ka Jaan Vahtra, see oli maalimees. Temast on järele jäänud praegu niisugused kubistlikud joonised, aga ta oli väga hea portretist. Nii et lapsepõlves kujunes ikka niisuguseid inimesi ümber, igaüks tahtis, et sa õpiks. Ma ei tea, kuidas see inimesearmastus tol ajal nii suur oli. Praegu ei hoolita sellest. Siis tahtis professor ülikoolis, et tema loenguid kuulataks, tal oli midagi ütelda, mida ta ei olnud veel trükkinud. Aga praegu on punktide süsteem ja läheb kuivalt. Kui ühte asja ei tea, siis torgatakse üks silm välja, kui teist asja ei tea, siis kaks silma välja. (Naerab.) Visatakse ise ka ülikoolist välja. Aga tookord oli ju õpetajatel vähem õpilasi. Klassid ei olnud nii lõpmata suured, koole oli palju rohkem. Hakati koole ühendama, et üks suur on parem. Me tegime siin nalja nõukogude ajal, et misjaoks igasse külla kolhoosikontor? Üks kontor Moskvasse, kella järgi läheme tööle, kella järgi tuleme …

Tammsaarega oled ka kokku puutunud?

Tammsaarega puutusin kokku üliõpilasena sel lihtsal põhjusel, et olime seltskonnas kaks vaikset mehikest. Teised ajasid juttu ja laulsid „Õllepruulijat”, me istusime rahulikult ja ajasime omavahel juttu. Ja siis Tammsaarel tekkis mõte: ta hakkas mulle kaebama, et Siimisker teeb talle kurja korrektuuriga, et tõmbab Järva murde maha ja paneb kirjakeele asemele. Need kõnelused olid tal esimestes raamatutes rohkem Järva murdes. Ja siis ta ütles, et mul hakkab nüüd romaanidega lõpule saama ja leiba on vaja, ma pean uut kirjutama. Ma kavatsen nüüd ülikoolist ühe väikese romaani kirjutada, ei tea, kui suur tuleb välja. Korja sina mulle üliõpilaste žargooni, üliõpilastel on igale asjale teine nimi kui tegelikus elus, sõnaraamatus. Ma korjasin, aga surm tuli tal. Hea oli, et tuli surm, ega temaga nõukogude võim hästi ei oleks käitunud. Hiljem tehti ta ateistiks. Tema oli ju niisugune, et oli vakka, aga siis käratas peale. Ta ei olnud sugugi nii leplik ümber sõrme mässida mees. Oleks julgeoleku ikka ära ehmatanud. Tal oli väga hea vene keel, vene ajal hariduse saanud, Kaukaasias elanud ja kus iganes. Nii et laia silmaringiga. See ühistöö läks meil nurja.

Nüüd on juba siis mitmele põlvkonnale püütud pähe taguda seda, et Tammsaare justkui oleks ateist või jumalatapja. Kuidas sellega siis ikka lood on?

Ei, ta ei olnud midagi, muidu ta ei oleks teoloogiga sidet otsinud. Ta oli täitsa rahulik. Tema teine köide „Tõde ja õigust”, see oli ju peaaegu lastele õpperaamat, kuidas otsitakse tähetornis Jumalat. See tuleb läbi teha ju (naerab), ei tule teda kuskile pilve taha istuma jätta. Kui meie Nõukogude Liidu esimene astronaut maha tuli, juba telefoniga küsis Hruštšov temalt, et kas Jumalat ka nägid? Ei näe, ei ole kokku saanud. Oma kõrvaga kuulsin seda saadet. Ma ei tea, miks ta ei küsinud, et kas inglid ka liiguvad seal. Paarisaja aasta pärast imetletakse seda küsimust. Imetletakse kindlasti. Häda on see, et inimese ajusse on mingisugune usk ja usaldus programmeeritud. Kui me midagi ei usalda, meil ei lähe midagi korda. Kui oma kätt ei usalda, oma mõistust ei usalda, midagi ei usalda, siis me oleme hoolealused. Siis oleme idioodid. Kõigepealt tuleb ennast uskuda ja siis Jumalat. Nii on see järjekord.

Teine punt, mille sees ma olen olnud, see oli Vabadussõja ja Teise maailmasõja vahel. Ja noor inimene vaatleb seda asja. Võtame riigijuhid kõigepealt. Eestit ei saa mõelda riigina teisiti, kui Tõnissoni Jaani me ei mõtle. Tõnissoni Jaan oli selle Eesti riigi looja, jurist ka, kes ületas vallavanema mõtlemise taseme. Nii et Tõnissoni Jaan oli esimene valgus. Teine valgusallikas oli siis kirik. Kirik ka. Jakobson oli köstrikoolitusega mees. Ma tean, et ta oma tütre matusel pidas usulise kõne. Nõukogude aeg tõlgitses Jakobsoni ka nagu ateisti. Ei ole üldse õige. Ta kiskles saksa kirikuga siin Eesti pinnal. Ta oli usklikum kui Jakob Hurt. Jakob Hurdal oli esimene asi, kui ta üles tõusis, rahvaluule kogumine. Teine asi oli jutlustamine pühapäeval. Hurt ei ole rohkem kirjutanud kui üheainsa jutlusekogu, mis tema surma ajal siis leiti. Aga kui palju rahvaluulest. Ta on kõik need köited läbi lugenud, mis rahvaluule arhiivis on. Teine niisugune kirikuõpetaja oli Eisen. Nad on ka väiksed koerad omamoodi olnud. Ja üsna teravate hammastega.

Tõnissonil oli kalduvus valimispropaganda ajal meil, minu kodus, öömajal olla, kui ta ääremaale tuli. Kell kümme õhtul lõppes koolimajas valimiskoosolek, Võru kauge ja Tartu kauge.

Sinu kodu oli ju Läti piiri ääres peaaegu.

Jah, piiri ääres, ja sealt ta sai hääli kõvasti. Seal oli niisugust rahvast, kes olid lapsepõlvest alates Postimeest lugenud. Kes siis Tallinna lehte sinna tellis? Ja Tõnisson sai sealt hääli. Ta pidi tulema ju, teda oodati. Nii et ma tundsin Tõnissoni juba lapsepõlvest peale. Ma arvasin, et ega teisi riigijuhte seal ei olegi, ega tema riigivanem alati ei olnud, vahepeal oli ja vahepeal ei olnud. Tema oli ju ülikoolis ühistegevuse professor, vana Tõnisson. Ühistegevus oli kaunis kõrgel järjel Eestis, kui Vene meid okupeeris. Ühiskauplused maal, maa oli täidetud nendega. Ja ühispangad. Katsu nüüd ühispanka asutada, ei tule kõne allagi … Pistab sul silma peast välja kohe.

Tõnisson oli siis esimene niisugune riigimehe kuju. Teise riigimehe kuju otsa komistasin kohe ajateenijana, sõdurina. Laidoner korraldas gümnaasiumides poisteklassidele inglisekeelseid kirjandeid ja valis sealt ohvitserkonda. Ega meile ei üteldud seda. Meile öeldi, et niisugune kirjand on, ja väike auhind oli parematele. Kolmele esimesele. Himu oli auhinna järele. Mina ka kirjutasin, mitu aastat, Laidoneri kirjandit. Ta tuli erariides, mingisugune koolinõunik oli ka kaasas Tallinnast. Kaks tundi anti, mingi vaba teema, poolvaba niisugune. Laidoner ikka ühe silmaga pidas Eesti sõjaväel silma peal, kuigi ta ei olnud mingisugune ülemjuhataja. Seda ametit ei olnudki. Tal oli oma Viimsi mõisakene ja oli seal talumees lihtsalt: müüs Tallinna turul maha, mis müüa oli, aiasaadusi. Ma ei olnud veel nii vana, et sõjaväkke võetaks, aga mõtlesin, et käin sõjaväes enne ära, et siis vaatame, kust edasi haridust saada.

Ja siis oli mulle silm peale pandud. Laidoner tahtis kasvatada uue ohvitserkonna inglise keele oskajaid, sest tema toetus ise inglastele. Ma olin mõnikord suviti kaks nädalat Oru lossis või Toompeal vahtkonnas vahtkonnaülemaks. Keegi pidi vahtkonnaülem olema.

Siis ma õppisin Konstantin Pätsi tundma. Samas ruumis oled, tema telefonikõnesid sa kuuled pealt. Ta ajab juttu sinuga, joob teed. Konstantin Päts tahtis alati teed juua moosiga. Ta oli maiasmokk. Ma ei olnud täheldanud seda teiste juures nagu Tõnisson. Tõnisson jõi kohvi ja õhtune tee oli nii, et ta oleks parema meelega söönud jahukörti. Tõnisson oli niisugune. Aga Päts oli maiustaja. Võileib lihaga. Pohlamoos pidi alati olema, kui mingit lihaainet oli. Ja mustikad. Maasikad, maasikatega tee. Ja siis liha. Ma jõin ka muidugi, kuigi ma väga teejooja ei olnud. Ma oleks rohkem kohvi joonud.

Ja seal oli võimalik näha. Kui sa oled seal juures, telefonikõnesid pealt kuuled, siis tehakse sinuga juttu. Nii olin mina see kõige lähem inimene, kui ma vahtkonnas olin. Sest tundide kaupa keegi ei tulnud presidendi juurde, ei pääsenudki nii hästi. Ja millega ta töötas? Ta uuris, me nimetame seda kommunaal-asjaajamiseks, maakondade, valdade asjaajamist. Ta oli selle eriteadlane.

Arutasite ka midagi omavahel?

Kogu aeg see jutt käis, ega ma ei pidanud seal valvel seisma. Ma olin seal ikka kaheksa tundi. Kaheksa tundi oli tööpäev. Temal ka lõppes tööpäev. Ega siis neid istungeid nii palju ei olnud kui praegu. Praegu armastatakse palju vaielda, palju kaubelda. Siis tehti otsuseid ainult. Valitsuse protokolliraamat oli niisugune: oli päevakord, ja päevakorra peal oli „otsustamisel ja otsus”. Tookord oli kantseleitöö pisiasi. Siis ei olnud nii, näiteks et keegi, ütleme seadusetundja, ütleb, et te ei või keelata ära valimisliitu, põhiseadus ei luba seda. Põhiseadust ei seatud kahtluse alla, ka siis, kui Pätsil tuli vaikne ajastu. Vaikne ajastu tuli Pätsil sellepärast, et ta ei tahtnud Hitleri vaimu siin laiali laotada. Siin oli küllalt baltisakslasi, see oli siin moes. Ta ei teinud mitte eestlaste pärast seda, ta tegi seda, et Hitlerit tagasi hoida, et ta ei saaks meid hammustada.

Kergeusklikumat rahvast ei ole maailmas olnud kui inglane ja ameeriklane. Vaata kui palju petiseid seal elab. Seal elatutakse petmisega. Pankrotiseadus ongi niisugune, et ma ajan pankrotti sellega, millega ma riskisin. Aga selle, mis ma sealt välja pumpasin firmast, see jääb mulle. Pärast istutakse minu lauda, ma olen ka siis rahamees. Ei ole nii, et Ameerika miljardär saanud sellest, et tal on klaasi all kuskil vitriinis müts, millega ta käis siis, kui ta ajalehepoiss oli, sai penni iga lehe pealt ja nüüd on miljardär. See on legend, seda ei ole olnud. See on kõik välja petetud rahva käest. Kapitalism on ikka petisettevõte. Niisama petis kui kommunism. Nad ju mõlemad, üks varastab sul selja tagant, teine varastab eest. Üks võtab taganttasku tühjaks, teine põuetasku.

Aga oled sa mõelnud, milline riigikord oleks siis ideaalne?

Kas ideaalset riigikorda saabki olla, kui meil ei ole veel ideaalset inimest. Ja see tuleks kole igav. Isegi autod tehakse teist kirja, ikka vahelduseks teistmoodi. Nii et ega seda ideaalset inimest ei ole. Muidu ei oleks vaja meil ei pedagoogikat, ei kirikut. Me räägime praegu vabast ajast, räägime, et keskkooliõpilastel ei ole vabal ajal midagi teha. Kes sai seda kodanlikul ajal ütelda? Sa oleks peksa saanud, karja aetud, see on vaba aeg. Sa oled koolis, töötad koolis 24 tundi. Ja käid kinos, aga selleks on raha vaja küsida vanemate käest. Spordiväljak, see oli kõik. Ei olnud nii, et suitsetame kanepit. Malka oleks saanud. Probleeme üldse ei olnud, kasvatusprobleeme. Seda mõned professorid ajaviiteks arendasid.

Enne suurt sõda said maailmas palju ringi rännata.

Me olime ükskord Roomas Enn Võrguga ja proua Võrk oli kaasas. Mina olin niisugune keskkooli naga, mul ei olnud naist veel kaasa võtta. Võrk oli esimest korda, proua Võrk oli esimest korda, ma olin juba teist-kolmandat korda Roomas. Mul oli sinna asja, mul elas seal omakseid. Mul oli baas, kui sõiduraha sain, siis käisin. Sixtuse kabel oli väga huvitav, kuidas Aadam ja Jumal lähendavad oma sõrmed. Aadam kindlasti kardab Jumalat tõsiselt, arvestab, peab pühaks. Turist vaatab püsti seistes, tüdineb ära, läheb edasi. Aga kui sa oled juba mitu korda seal käinud ja sama valvur on seal, annad talle oma liirid ja ta toob sulle tooli. Ja ma olen seal vaadelnud. Kui sa näiteks tund aega vaatad seda laemaali, siis hakkad tulesädet nägema Jumala ja Aadama sõrme vahel. Ja tõesti näed. Proovige järele. Näed. Ja kui teised räägivad, et nad ei ole näinud, siis lihtsalt käisid läbi.

Mina ikka imetlen sind, et sa oled nagu renessansiinimene: sul on paralleelselt olemas nii muusika, kunst kui see kõige laiem humanitaarharidus.

Kui midagi ei oska, siis oskad natuke ühte ja teist. Kui väga ühe asja peale lähed, jääb asi kitsaks. Ma ühes kõnes kirikus rääkisin, et kui väga spetsialiseerud, taimed, kes spetsialiseeruvad asukohale, need liigid hävivad. Loomad või linnud, kes ainult teatud puupungi söövad, need hävivad. Kes laialt, nagu siga, sel on suur tulevik. Ja inimene, kes kõike sööb, kes kõike mõtleb. Ilmselt need vaibad, millega me talvel ennast katame ja mis me oleme kudunud ise ja kus me oma hinge sisse paneme, need vaibad on kirjud. Ma arvan, et Jumal ei ole huvitatud, et tema loodud olend ühevärvilisi vaipu teeb, et ta on vabriku reatööline. Me arvame, et Jumal hindab neid inimesi, kes on mitmekülgsed. Nii et harilikult ka mitmekülgne inimene leiutab midagi. Näiteks Einstein oli hea viiulimängija ja kus ta leiutas, oli füüsika, matemaatika, mis temal teiste arvates oli vaevalt rahuldav. Ega Einsteini ei peetud targaks, ükski professor ei olnud temaga rahul. Ta oli nagu väänkael, otsis kuskil mingi uue asja ja hakkas seda ehitama. Ta korralikult vana füüsikat enam ei õppinud, ta nägi ära, et selle vankriga tulevikus enam ei sõida.

Aga ometi oled nõus sellega, et maailmas on olnud suurmehi?

On. Jeesus on, Buddha, Laozi on, need on vaieldamatud. Ja siis edaspidiste üle võime vaielda. Minu meelest on kõik teised peale minu suurmehed, sest ma olen kõikide käest õppida saanud. Siin käivad mõnikord tuttavad ja mõni üliõpilane oma väikese lapsega. Ja juba sellest väikesest lapsest, kes tal kaasas on, on nii palju õppida. Kogu aeg me õpime. Suurmehed teevad ikka nii, et nendega on võimalik kokku saada. Nad tahavad meile midagi anda, nad ei ole, kellele antakse kogu aeg. Ta võib väga lihtsalt elada, väga kokkuhoidlikult kodus, aga ta ei taha kedagi ära saata tühjalt. See on suurmeeste häda. Võtame kas või Enn Võrgu, ta häälestas iga laupäev pühapäevaseks jumalateenistuseks orelit. Käis üle iga vile, see läks neli tundi laupäeval. Suure oreli juures kuus tundi. See lõhkus ju kõrva. Tal on õrn kõrv, muusikamehel on ikka õrn kõrv. Ja orel on tempereeritud muusika, aga orelil on värvid. Kõige raskem on kuulata klaverikontserti, mängi sa kui hästi tahes, kui värvinautija oled. Kui mustvalge ettekujutusega oled, siis on kõlavärv hea. Ja ma saangi aru, kui ma klaverikunstnikule otsa vaatan, et ta on ikka mustvalgega maalija. Juba tema käsi on niisugune õrnakene nagu lambajalg. Aga orelimängija käsi on nagu sepa käsi, kogu aeg tambib. Nii et me leiame igaüks, kuhu poole vaadata, ja ma olen korduvalt ütelnud, see vist inimese psüühika kohta maksabki, see võib põhijuhis olla: nii palju, kui me ajas tagasi vaadata saame, nii palju suudame ajas ette näha. Nii palju, kui me allapoole vaadata saame ja seda, mida rahvas üldiselt tavaliseks massiks peab, nii palju kui meil tavalise massi vastu austust on, nii palju mõistame meie neist, kes on meist mõnel teisel erialal üle. Ja eriala seesmised riiud on näotud alati. Mulle ei meeldi, kui üks ajalehemees riidleb teisega. Ta on niisugune momentvõtte asi, no kirjutasin niimoodi, kirjutasin tõesti halvasti, aga homme kirjutan hästi. Nii et kui me juba elu ruumiliselt ette kujutame, siis meil tekib lugupidamine nende pääsukeste vastu, kes ruumis oskavad lennata ikka. Kel on seda lendu.
 
(„Raadio ööülikooli” 2002. aasta saate üles kirjutanud Virve Hirtentreu)