Eesti pragmatism Euroopa Liidu suhtes ei tohiks muutuda

Ivar Raig

EL võib teha Euroopast maailma ääreala Peatselt alustab tööd uus Euroopa Komisjoni koosseis, mille tegevuse üheks peasihiks on Euroopa reformimine ja konkurentsivõime tõstmine maailma majanduses ja poliitikas. Ka Eesti valitsusel on kujundatud seisukohad ja kavad, kuidas aastatel 2004 ? 2006 Euroopa asjades kaasa rääkida. Neid tuleks Euroopa Parlamendi valimiste, uue Euroopa Komisjoni koosseisu ametissevannutamise ja USA presidendivalimiste tulemuste valgusel pisut kohendada.

Ilmselt eelkõige europarlamendi valimiste tulemusi silmas pidades kutsus hiljuti Kristi Raik juuli/augusti Diplomaatia veergudel üles muutma Eesti suhtumist Euroopa Liitu (EL). Ta püüdis seda vajadust kirjeldada mudeli abil, mille kohaselt on Euroopa Liit maja, kus elavad suure perena Euroopa rahvad. Sellist mõttelist mudelit võib ju kasutada, kuid kaugeltki mitte kõiki ELi juhtimise muutusi ei saa kirjeldada esitatud mudeli abil. Näiteks on väheusutav, et kui pere kasvab, tuleb vanadel olijatel end koomale tõmmata, et uutele ruumi teha. Pigem soovitakse ikka ruumi juurde saada, et lahedamalt ja vähem saastatud keskkonnas elada. Raik hoiatas, et perekonna koospüsimine seatakse ohtu, kui igal pere liikmel pole enam kohta ühise söögilaua ääres, ühises elutoas või kamina ümber. Usun, et nii mitmedki pere liikmed eelistaksid ühiselamu ja ühiste sööma- ja joogikohtade ning ühismenüü asemel ilmselt hoopiski privaatset elamist eramajas ja söömist à la carte menüü alusel. Majapidamiste ja kodu korrashoiu osas on mõistlik ühiselt kokku leppida vaid eelkõige nendes küsimustes, kus igaühe enda jõust jääb väheseks, ehk siis julgeoleku, keskkonna, kaubanduse, konkurentsipoliitika ning võib-olla veel mõnedes vastastikku huvi pakkuvates küsimustes. Pisiprobleeme on aga suures peres palju raskem ühiselt korraldada kui väikeses. Pealegi ei pruugi vägagi erineva taustaga uute ja vanade pere liikmete ühiselu klappida nii hästi kui enam-vähem ühesuguse ajaloo ning uustulnukatest tunduvalt kõrgemal materiaalsel ja vaimsel tasemel vanade pereliikmete senine ühiselu ja koostöö. Naiivne oleks arvata, et endised olijad võtavad vabatahtlikult endale vaesemate toetamise, omavahel kisklejate lepitamise või isegi ühiskassa valvamise ülesande. Reaalsus viitab pigem sellele, et iga uustulnuk peab ikka ise oma vaestega hakkama saama, rahu valvab põhiliselt ikka NATO ja ühiskassasse tahetakse panna suhteliselt üha vähem raha.

Olen päri, et ELi laienemine tekitab vanades olijates hirmu. Kui kümne uue liikme vastuvõtmine veel ehk kuidagi suudetakse ära seedida, siis Balkani riigid ja eriti veel Türgi võivad küll ehitatava ühiskodu ära lagundada ja pereliikmed põhjalikult omavahel tülli ajada. Kuid teiselt poolt pole neist ka pääsu. Lahenduseks pole siin vana maja ja harjumuspäraste Monet?, Schumanni ja Adenaueri aegsete institutsioonide prantslasliku elegantsiga kosmeetiline remont, vaid põhjalik koostöömudeli ja -institutsioonide reform.  Vana väsinud Renault- Mercedest ei ole võimalik ehitada ümber dünaamiliseks, jätkusuutlikuks ning maailmas konkurentsivõimeliseks Euroautoks. Seni peetud ühised söömaajad ja nõupidamised pole kahjuks lisanud palju lootust, et kooselu õnnestub. Igale liikmele on küll tehtud ruumi ühise laua ääres, kuid mitmed vanad olijad pole enam rahul kas kohtade jaotusega või on hakanud isegi heietama mõtteid meelepärasema kodu loomisest kitsamas ringis või isegi omaette, lõdvemas koostöös uute või vanade partneritega.

Kosmeetiliselt uuendatud ühiskodu püsimine pannakse tõsiselt proovile ELi põhiseadusliku lepingu rahvahääletuste käigus. Pole kahtlust, et leping saab heakskiidu valitsevalt eliidilt parlamentides.  Kuid löögiks Euroopa ühendriikide ideele oleks isegi see, kui vaid paar riiki ei kiidaks uue eurokodu mahukat projekti heaks. Eriarvamused on säilinud Euroopa alalise presidendi (senise roteeruva eesistuja asemel) ametikoha, komisjoni liikmete arvu vähendamise, Euroopa ühiste kaitsejõudude tugevdamise, ühise välisministri ametissenimetamise ja mitmetes teistes majandus- ja sotsiaalpoliitika küsimustes, mis toovad kaasa ELi institutsioonide otsustuspädevuse kasvu rahvusriikide kompetentsi piiramise arvel.

 

Paindlikuma koostöö puhul võidaksid kõik

Mitmed suurriigid on mures, et paljude väikeriikide ühinemine ELiga toob kaasa nende võimu vähenemise ning vaesed riigid hakkavad laiali kandma rikaste vara. Seda arvatakse saavat vältida vaid uute liikmesriikide tugevama ohjamisega mahuka reeglistiku toel, mille täitmise kohustuse on nad endale liitumislepinguga võtnud. ELi õigusaktide kogu ulatub juba üle 27 000 nimetuseni rohkem kui 120 000 leheküljel ning nende täitmist jälgivad kiivalt ELi institutsioonid eesotsas komisjoni, kohtu ja audiitorkoguga. Arvan, et Euroopa koostööd üheaegselt nii süvendades kui ka laiendades enam arendada ei suudeta, samuti nagu ei olnud võimalik üheaegselt samade ressursside juures saavutada toodangu mahu ja toodangu kvaliteedi kasvu. Enne kui koostöö kärisema hakkab, tuleks välja valida need prioriteetsed valdkonnad, kus ühiselt efektiivsemalt edasi minna, ning jätta kõik teised valdkonnad rahvusriikide vabatahtliku ja paindliku koostöö omavaheliseks asjaks. Parem tuleks leppida killustunud regionaalsete koostöömudelitega kui riskida uue tugeva keskvõimuga föderaalriikliku moodustise kokkuvarisemisega. Euroopa integratsioon ei peaks olema jalgrattasõit, mis nõuab pidevat pedaalide sõtkumist, et sadulas püsida. Midagi halba ei juhtu, kui mõni liikmesriik ei soovi või pole võimeline tegema kaasa kõiki sõite, ning kõik ei peakski ühes nn õiges, mõne suurriigi valitud suunas sõitma. Kõigil peaks olema õigus valida oma tee püstitatud eesmärkideni jõudmiseks, valida ise oma kiirus või isegi vabatahtlikult maha jääda, koguni sõit katkestada, kui ikka sõit üle jõu käib, nagu juhtus meie päris jalgratturitega Ateenas.

Mitme kiirusega integratsioon on juba teoks saanud rahaliidu, ühise kaitsepoliitika ja inimeste vaba liikumist reguleeriva Schengeni leppe näol ning võiks vabalt laieneda veel väga paljudele valdkondadele. Kuid ELi põhiseadusliku lepingu autorid püüavad seda vältida, kuigi sõnades on tunnistatud vajadust lisada koostöösse paindlikkust. Paindlikkuse lisamine ei tooks endaga kaasa kardetud ELi killustumist ja nõrgenemist, vastupidi, vabatahtlik koostöö on peaaegu alati viljakam kui pealesurutud.

Praeguste Euroopa liidrite püüdlused saavutada paindlikkuse asemel suurem ühtsus on põhjendatud vaid üksikutes strateegilistes valdkondades nagu julgeoleku- ja kaitsepoliitika, võitlus terrorismiga ja keskkonnakaitse.  Olen Kristi Raigiga nõus, et Eesti seisukohad ELi tuleviku ja Eesti Euroopa poliitika suhtes on vastuolulised. Väga sageli ei suudeta otsustada, milliseid komisjoni algatusi toetada ja millistele vastu seista, milliste liikmesriikidega saaks efektiivemalt teha koostööd. Enamasti on lihtsalt teistel sabas sörgitud, sest senini pole erilist poliitilist tahet ja kõrget administratiivset suutlikkust oma ideede kaitsmisel ilmutatud. Vaid ettevõtete reinvesteeritud kasumitelt 0-määraga tulumaksu on püütud hakata kaitsma. Samas on Eesti ka laias maailmas tuntud kui edukas vabamajanduslike reformide läbiviija. EL on aga jätkuvalt majandusraskustes ega suuda järgida enese püstitatud nn Lissaboni eesmärke konkurentsivõime tõstmisel. Euroopa majanduslik ja sõjaline mahajäämus Põhja-Ameerikast ja Kagu-Aasiast sunnib ka EL maadel läbi viima majanduse liberaliseerimist, ettevõtluse, tehnilise ja sotsiaalse innovatsiooni soodustamist ning riigieelarve kärpimist sotsiaalkulutuste, eelkõige riigipensionide osas. Praegu on kahtlemata see aeg, mil Eesti peaks aktiivsemalt pakkuma oma mudelit kui mitte kogu ELile, siis vähemalt mitmetele uutele liikmes- ja kandidaatriikidele. Eesti ettepanekutel majandusvabaduste suurendamiseks ja ELi ülereguleeritud majanduskeskkonna dereguleerimiseks oleks rohkem kõlapinda, kui need ettepanekud toetuksid konkreetsetele komplekssetele ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadusuuringutele, mitte üksnes poliitikute retoorikale. Paraku ei soovi Eesti panustada majandus- ja sotsiaalteadustesse, isegi mitte niipalju, et teaduslikul alusel koostada omaenda arengukavad ELi struktuurifondidest raha saamiseks. Eesti võiks olla eeskujuks ka keskkonnakaitses, infotehnoloogia avalikus halduses kasutamises ja erasektori kaasamises haridus- ning sotsiaalprobleemide lahendamisse. Kristi Raigil on õigus, et meie nõrkus osa sotsiaalsete probleemide lahendamisel, levivad haigused, kõrge tööpuudus ja süvenev kihistumine kahandavad suuresti meie potentsiaali seada majanduspoliitika teistele eeskujuks. Kuid kasutamata on võimalused argumenteeritumalt kaitsta seni suhtelist edu toonud majanduspoliitilisi valikuid.

 

Konkurentsivõime ei eelda ühtsemat ELi

ELi konkurentsivõime tõusu eelduseks on iga liikmesriigi konkurentsivõime tõus, kogu Euroopa majandusruumi muutmine ettevõtlussõbralikumaks ning alles seejärel majanduse üleeuroopaliste infrastruktuuride arendamine. Üleaasialiste infrastruktuuride puudumine pole ju takistanud Singapuri ja Hongkongi tõusmist maailma konkurentsivõimelisemate riikide tippu, nagu pole ka Euroopa tingimustes Iirimaa ja Soome oma kõrge konkurentsivõime eest võlgu Euroopa Liidule. 

Riikide kõrget konkurentsivõimet ei saavutata seadusandliku võimu ja vahendite ELi institutsioonide kätte kontsentreerimisega, vaid liikmesriikide konkurentsiga. Ei ole kuulnud, et ükski Ameerika või Aasia riik kurdaks selle pärast, et neil on vähe koostööd naabritega maksu-, tööturu- ja sotsiaalpoliitika valdkonnas, et tihedam koostöö naabritega aitaks neil paremini toime tulla globaalses konkurentsis. Kui Eesti soovib Euroopas rohkem konkurentsi, siis see seda tähendabki, et Eesti ei mõtle mitte ainult enda, vaid kogu Euroopa majanduse konkurentsivõime peale, mis senini kahjuks jätkuvalt langeb.

Vaid tugeva majandusega Euroopa suudab kaitsta ja edendada euroopalikke väärtusi nagu demokraatia, inimõigused, õigusriik, sotsiaalne õiglus, keskkonda säästev areng jms. Need väärtused ei ole vastuolus majanduslike huvidega, kui suudetakse paremini ära kasutada turujõude ja ühendada need Euroopa kõrge inimkapitali potentsiaaliga.

ELi otsustusmehhanismide tõhustamine ei peaks tähendama üha suurema hulga valdkondade võimu koondumist Brüsselisse. Paljusid otsuseid tehakse kõige tõhusamalt rahvusriikide, ettevõtete või isegi kohalike omavalitsuste tasandil. Rahvusriikide suveräänsus pole mingi sümboolne iluasi (nagu arvab Raik), vaid väärtus, mida ihkavad kõik rahvad ja mis vallandab lisaenergia, mille riigiülesed majandusorganisatsioonid ei suuda püsivalt vastu seista. Samas on valdkondi, kus ilma riigiüleste meetmeteta enam ei saa; näiteks, et suruda maha Euroopa suurriiklik natsionalism.

Samas olen päri, et Eesti ei peaks nii kiivalt kaitsma oma enesemääramist osas välispoliitika valdkondades, sest seal pole me suured tegijad ka iseendi silmis. Paraku aga ei aita ühine Euroopa välispoliitika vältida Saksamaa ja Prantsusmaa domineerimist. Ajalugu on tõestanud, et Euroopa väikeriikide huve on kõige paremini kaitsnud USA. Just nimelt tugev Euroopa ühine välispoliitika laseks ilmselt sündida näiteks Lääne-Euroopa suurriikide ja Venemaa vahelisel viisavabadusel või Baltimaade venelaste kaitsmist puudutavatel lepingutel. Nõrk koostöö ja konsensus otsustamisel ilmselt väldiks need sammud.

Paraku ei ole õige seletada fakti, et europarlamendi valimistel võitnud sotsiaaldemokraadid said oma hääled tänu sellele, et nad toetasid Euroopa integratsiooni tugevdamist just välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes. Enamasti toetati neid ikka sellepärast, et nad lubasid hakata ELi abiga lahendama Eesti sotsiaalküsimusi, milleks tegelikkuses on aga väga vähe võimalusi.

 

Euroopas ei kujune ühtset rahvust

Raik on õigesti ära tabanud, et ELi on senini edasi viinud eliit, kuid see on esile kutsunud ka üha süveneva poliitikute ja rahva lõhe, mis väljendus viimatistel Euroopa Parlamendi valimistel rekordiliselt madala osalusprotsendina. Paraku ei kujunda Brüsselisse koonduv rahvusvaheline eliit uut Euroopa identiteeti, Euroopa rahvust, vaid see on pigem rahvuslike identiteetide ripats. Enamiku Euroopa rahvusriikide kodanike jaoks on Brüsseli EL endiselt kauge ja võõras. Ka sealne poliitika ja meedia on püsinud tugevalt rahvusriigikesksena. Euroopa rahvusriikide identiteet ja traditsioonid on nii tugevad, et neid ei ole suudetud viiekümne aastaga sulatada ühtseks euroopalikuks identiteediks. Sellepärast jätkub ka rahvuslike ja ELi institutsioonide konkurents ning võimu kandumine Brüsselisse on peatumas. Rahvuslikke huve on rohkem hakanud kaitsma juba isegi sakslased ja prantslased, kes on teinud ettepaneku ELi ühiskassasse minevate rahasummade suhteliseks vähendamiseks. Niimoodi on ELi integratsiooni mootoriks peetud riigid ise hakanud blokeerima ELi tugevnemist ja otsustanud oma majandushädades tugevdada rahvuslikke institutsioone ning panustada iseenda päästmisele. Sellistes tingimustes peaks Eesti püüdma teha rohkem koostööd uue maailma riikidega.

Euroopa võib aga uuesti hakata tõusma, kui ta saaks lahti Euroopa Ühendriikide loomise vanast kinnisideest ning panustaks laiemasse koostöösse teiste maailma demokraatlike riikidega. Vastasel korral võib tõesti juhtuda, et Euroopa laguneb uute omavaheliste tülide, kodanike ühtekuuluvustunde puudumise ja ka poliitilise apaatia tõttu. Vähene sõjaline võimekus, vananev elanikkond ja taanduv majandus, aga ka kasvav keskkonna- ja julgeolekurisk võivad juba lähiaegadel teha Euroopast maailma ääreala, kus tänast jahedust ameeriklaste suhtes hakkab asendama hirm üha võimukama Ida ees.