Eesti ajaloo marginaalidest

Ajalugu on kasulik vaadelda võimalikult mitmekesistest vaatenurkadest, mis kõik võivad öelda midagi teistsugust ja harjumuspäratut.

MART KULDKEPP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Oma 1991. aastal ilmunud Aleksander Keskülast rääkivas artiklis kirjutab Olavi Arens, et „Eesti ajaloos on olemas väike Kesküla-probleem“,1 pidades silmas seda, et Kesküla omapärase isiku ja tegevuse kaudu annab valgustada tema eluajal ja osalusel aset leidnud pöördelisi ajaloolisi sündmusi – olgu selleks 1905. aasta revolutsioon või Eesti iseseisvumisprotsess – mõnevõrra teistsuguse ja harjumuspäratu nurga alt.

Kesküla üksikjuhtumilt saab sama mõttekäiku laiendada ka teistele Eesti rahvusliku ajalookäsitluse seisukohalt marginaalsetele (või marginaliseeritud) isikutele ja gruppidele, kelle omaaegseid taotlusi ja tegevust ei anna lahterdada harjumuspäraste kategooriate järgi. Nagu olen mujalgi osutanud,2 võiks praeguse Eesti ajalookirjutuse üks ülesandeid olla just seniste ajalooalaste käibetõdede kriitiline ülevaatamine. Seejuures mitte tingimata nende ümberlükkamiseks, vaid selleks, et avastada ka teisi, alternatiivseid arenguteid, mõttemustreid ja isiksusi lisaks nendele, kes kooliajaloos on tooniandvaks osutunud.

Ühest küljest aitab sellevõrra nüansseeritum tervikpilt paremini mõista konteksti, kus omaaegsed otsused tehti ja milliste faktoritega arvestati. Teisest küljest lubab seesugune kontrafaktilisuse piiril balansseeriv lähenemine juhtida tähelepanu ajaloomälu ja ajaloo enda paratamatule juhuslikkusele ja sattumuslikkusele. Eesti rahvusliku ajalookäsitluse harjumuspäraste narratiivide faktitäpsustuse kõrval tuleb kaardistada ka ummikteed ja valearvestused, napid õnnestumised ja juhuslikud nurjaminekud, luhtaläinud pingutused ja ootamatud edulood. On arvata, et nõnda välja joonistuv rägastik sarnaneb kunagi elanud inimeste tegeliku ajalookogemusega palju enam, kui mõni puhtalt võitjate positsioonilt kirjutatud n-ö teleoloogiline uurimus, olgu võitjateks või eestlased ise.

Eesti XX sajandi ajalugu pakub selletaoliseks uurimisprogrammiks suurel hulgal tänuväärset materjali. Esiteks tuli sel sajandil mitmesuguseid pöördeid, vapustusi ja segaseid aegu ette lausa hulgaliselt, mistõttu iga mõne aja tagant tõusis päevakorda uusi – ja tihti senistest radikaalselt erinevaid – tulevikustsenaariume ja -perspektiive. Igal sellisel ristteel tekkis n-ö võitjate põlvkond, ühtlasi aga ka kaotajate oma, kes praeguseks on tihti unustusehõlma vajunud. Teiseks on kõigile neile vapustustele vaatamata säilinud XX sajandi Eesti ajaloo kohta väga palju allikaid nii Eestis kui ka mujal, mis võimaldab tolleaegseid valikuid ja tegutsemisalternatiive tulemuslikult uurida. Walter Benjamini „ajaloo ingel,“ kes selg ees tuleviku poole lendab, pilk minevikus lahti rulluvale katastroofile suunatud,3 võiks Eesti ajaloouurimise seisukohalt olla mingis mõttes programmilise tähendusega. Kui Benjamini inglit tõukab progressitorm tiibu pidi järelejätmatult tuleviku poole ning tal ei jää üle muud kui tunda kahetsust kõigi maha jäävate surnute ja hävingu pärast, siis ajaloolane saab omi vahendeid kasutades mõne surnu siiski ellu äratada.

Üks pettumus teise järel

See osa Eesti ajaloost, mida ma kõige paremini tunnen – XX sajandi alguskümnenditel toimunu – pakub eeltoodud seisukohtade illustreerimiseks suure hulga rohkem või vähem dramaatilisi näiteid. Sündmuste seas, mille roll Eesti ajaloos võiks olla palju paremini läbi uuritud, on silmapaistval kohal 1905. aasta revolutsioon oma ees- ja järellooga. Veelgi raskem on Eesti uuema ajaloo kujunemise seisukohalt üle hinnata aga Esimese maailmasõja tähendust. Hilisema Eesti ajalookirjutuse ja -poliitika seisukohalt polnud see sõda eestlastele oma, mistõttu põhjalikumalt on seda uuritud alles viimastel aastatel. Kaasaegsetele oli ilmasõda aga kahtlemata pöördeline sündmus. Ka eestlased läksid suures osas kaasa 1914. aasta suure patriotismilainega, kannustatuna võimalusest sakslastele kui ajaloolisele vaenlasele kätte maksta. Samuti andis maailmasõda eestlastele korraliku sõdimiskogemuse, milleta poleks Vabadussõjast arvatavasti võitjatena välja tuldud. Ja lõpuks tagas sõja omapärane, arvatavasti kõigi jaoks ootamatu lõpplahendus – lüüa said eri poolel võidelnud Venemaa ja Saksamaa mõlemad – selle, et eestlaste iseseisvuspüüded, mida enne sõda veel õieti olemaski ei olnud, said kujuneda nii elujõuliseks, et õnnestus rajada ja kindlustada iseseisev Eesti riik, mis riigiõigusliku järjepidevuse kaudu on olemas tänapäevalgi.

Nendes tagantjärelegi segastes sündmustes orienteerumine oli omaaegsetele inimestele muidugi veel palju keerulisem, kuna tulevikku ette näha oli väga raske. Seetõttu tuli aastatel 1914–1921 eestlastel üle elada terve rida kollektiivseid pettumusi. Sõja alguses plahvatuslikult kasvanud tsaarimeelsuse asendas kiiresti sõjaväsimus ning tõenäoliselt ka Saksa vaenlasekuvandi pehmenemine, nagu Liisi Esse on sõdurite egodokumentidele tuginevalt näidanud.4 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ja tsaari troonist loobumise ning seeläbi avanenud Venemaa demokratiseerimis- ja föderaliseerimisperspektiivi võtsid eestlased vastu suure vaimustusega, mille muljetavaldavaks tulemuseks oli Venemaa ajutiselt valitsuselt välja võideldud Eestimaa kubermangu ühendamine ja autonoomia. Ent Veebruarirevolutsiooniski tuli juba lähikuudel pettuda, kuna Venemaa ajutine valitsus ja demoraliseeruv Vene sõjavägi ei suutnud maad vaenlase eest kaitsta ning Saksa laevastik hõivas Eesti saared. Sügisel tekitas enamlik võimuvõtmine kaose ka maismaal, nii et kuigi alanud Saksa pealetungi kardeti, leidus neidki,5 kes ootasid sakslasi kui vabastajaid enamliku terrori alt ning lootsid, et eesti rahvas saab Saksa keisririigis paremad elulootused kui edaspidi Venemaa koosseisus.

Sündmuste seas, mille roll Eesti ajaloos võiks olla palju paremini läbi uuritud, on silmapaistval kohal 1905. aasta revolutsioon oma ees- ja järellooga. Pildil Juhan Raudsepa loodud 1905. aasta revolutsiooni ohvrite monument, mis teisaldati 1958. aastal Rahumäe kalmistule.

Pekka Linnainen/Wikimedia Commons

Ja jällegi tuli pettuda, sest Saksa okupatsiooni röövellikkus ja okupatsioonivõimude järsk keeldumine igasugusest eestlaste rahvuslike huvidega arvestamisest tegid peatselt selgeks, et midagi head neilt oodata ei ole.

Saksamaa lüüasaamist ja Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aasta sügisel eestlased loomulikult tervitasid: Eesti ajutine valitsus sai nüüd põranda alt välja tulla ja riiki tegelikult valitsema hakata. Ent ühtlasi tähendas Saksa vägede lahkumine ja Vabadussõja algus noorele Eesti riigile ülirasket sõjalis-majanduslik-poliitilist väljakutset. Allikad kõnelevad selget keelt, et tollel hetkel eelistati Rootsi interventsiooni, Briti okupatsiooni, Soome-Eesti kaksikriiki või üleüldse ükskõik mida muud sellele, et Punaarmeega üksipäini rinda pista. Isegi maalt lahkuv Saksa sõjavägi oli meeleheitlikus olukorras pigem armsaks saanud.

Ent jällegi tuli pettuda, seekord Entente’i lääneliitlastes ja neutraalsetes Skandinaavia riikides, kus oldi nõus tekkivat Eesti riiki abistama ainult niivõrd, kui see oli neile endale hädapärast vajalik selleks, et enamlased Läänemere kallastelt eemal hoida. Isegi Tartu rahulepingu sõlmimise järel, kui ometi võinuks väita, et olukord on lõpuks stabiliseerunud, ei rutanud Euroopa suurriigid Balti riike ametlikult tunnustama, rääkimata sellest, et kutsuda nad Rahvasteliidu liikmeks. Selle asemel hellitati Pariisis ja Londonis jätkuvalt lootusi, et enamlaste võim kaua ei kesta ning õnnestub uuesti jalule aidata monarhistlik või demokraatlik Venemaa oma endistes piirides, välja arvatud Soome ja Poola. Igas muus osas peeti ühtse ja jagamatu Venemaa tükeldamist läänes suureks kuriteoks, mille kaasosalisteks hakata ei soovitud. Alles valge kindrali Pjotr Wrangeli lüüasaamine ning Vene-Poola sõja tulemusteta lõpp 1920. aasta lõpus põhjustas 1921. aasta alguses Entente’i poliitika muutumise, mille tulemusena Eestit ja Lätit tunnustati lõpuks ometi de iure kui iseseisvaid riike. Ameerika Ühendriigid venitasid tunnustusega aga lausa 1922. aasta juuli lõpuni ning see anti lõpuks ainult selgitava lisaklausliga, et Balti riikide tunnustamine ei tähenda veel USA senisest Venemaa-poliitikast loobumist.

Kes on ajaloo seisukohalt õige eestlane?

Kõigi eeltoodud sündmuste keerises leidus neid, kes tagantjärele hinnates panustasid mingil hetkel valele kaardile. Üks neist on Vene Veebruarirevolutsiooni järel Petrogradis eestlaste suurdemonstratsiooni organiseerinud ning seal sinimustvalget lippu kandud, veidi hiljem aga esimese Ajutise Maanõukogu esimehe kohuseid täitnud gümnaasiumiõpetaja Artur Vallner, kes leidis end 1918. aasta hilissügisel Eestimaa Töörahva Kommuuna kultuuri ja hariduse rahvakomissari ametist, taganes koos seltsimeestega Venemaale ning hukati 1937. aastal stalinlike repressioonide käigus. Näiteks võib tuua ka Eesti esimese välissaadiku Jaan Tõnissoni, kes ei suutnud 1918. aasta alguskuudel Saksa kapitulatsiooni ette näha ning asus Stockholmis välisriikide diplomaatidega läbi rääkides seisukohale, et Saksamaa ilmselt võidab sõja idarindel ja seetõttu tuleb eestlastel nendega mingisugusele kokkuleppele jõuda. Seda justkui ära­andlikku seisukohta heideti Tõnissonile ette veel 1930. aastal. Kuid samal ajal esitasid ka kodumaale jäänud Eesti erakondade juhid Saksa okupatsioonivõimudele palveid, et Eesti ajutise valitsuse diplomaatilistele esindajatele antaks luba sõita Berliini Saksa valitsusega läbirääkimisi pidama ning Eesti Vabariigi tunnustamist nõutama.

Oma kunagistele valearvestustele vaatamata on Vallner Eesti ajaloos muidugi tuntud isik, rääkimata Tõnissonist. Õiged marginaalid võib leida mujalt, ajaloo perifeersematest nurgatagustest. Sinna kuulub näiteks maailmasõja ajal Rootsis käinud Tallinna raamatukaupmees Jakob Ploompuu, kes hoiatas sealset kindralstaapi, et juhul kui Rootsi peaks sõtta sekkuma ja vanad Läänemere provintsid tagasi vallutama, ei oleks soodne jätta muljet, nagu tegutsetaks Saksamaa ülesandel. Samasse kategooriasse võib liigitada 1918. aasta veebruari alguses Tartu maaliitlaste õnnistusel ja baltisakslaste mahitusel Berliinis Saksa vägesid maale kutsumas käinud nn Liivimaa väikemaaomanike delegatsiooni (koosseisus Voldemar Link, Peet Kapsta ja Hendrik Gross), kes pani Saksa ametivõimudele ette terve rea (muidugi tähelepanuta jäetud) tingimusi, mille täitmisel olnuks nende meelest võimalik eestlased Saksamaa poolele võita. Vabadussõja ajast võib mainida USAs omapäist poliitikat ajanud Ameerika väliseestlasi eesotsas Ivan Narodny ehk Jaan Sibulaga, kes soovis näha Eestit ühe osariigina tulevastest Venemaa Ühendriikidest ning leidis USA valitsuse ministrite poolt heasoovlikku ärakuulamist.

Kõiki neid isikuid ühendab see, et nad pidasid ennast Eesti rahvuslasteks ja patriootideks. Samuti ühendab neid see, et neid on – nii omal ajal kui ka tagantjärele – peetud reeturiteks, aferistideks või lihtsalt naiivseteks ja rumalateks inimesteks, kelle täiesti unustamine, osaline unustamine või vähemalt nende elus mingisugusest episoodist möödavaatamine oleks seetõttu justkui õigustatud. Ajalooteadmistele mõjub selline amneesia aga vaesestavalt: seda isegi mitte sellepärast, et oleks tingimata vaja tegeleda mingi Ploompuu või Narodny personaalküsimusega, vaid seetõttu, et nii jäävad tähelepanu alt kõrvale ka nende tegevuses avaldunud huvid, ootused, hirmud või kahtlused, mis omas ajas ei pruukinud nii vähe levinud ollagi.

Marginaalid ja moralism

Lõpuks – ja mis võib-olla kõige olulisem – aitab Eesti ajaloole teistsuguste ja harjumuspäratute vaatenurkade otsimine vältida liigset hinnangulisust, mis meie paremate teadmiste varal on vastasel juhul kerge tekkima. Heade kavatsustega sillutatud võib olla ka põrgutee, kuid see ei tee häid kavatsusi iseenesest veel olematuks. Paljud tsaaririigi eest hurraahüüetega sõtta läinud mehed ei tajunud vähemalt esiotsa ilmselt mingit konflikti oma rahvusliku identiteedi ja Vene patriotismi vahel. Kahtlemata olid ka Eesti Töörahva Kommuuna lihunikud enda meelest tõsisemad rahvuslased kui kodanlased ja härrassotsid, kes, silinder peas, teenisid rahvusvahelise imperialismi huve (kuni selleni välja, et palusid Briti koloniaalimpeeriumi appi kaitseks omaenda töölis­klassi eest). Ka okupatsioonivõimude teenistusse astunud inimesed, isegi kui nad süsteemi otseselt „seestpoolt õõnestada“ ei katsunud, nägid end tihtipeale pragmaatiliselt või realistlikult kaalutlevate mõistuseinimestena, kellel kanda oluline vahendajaroll rahvuslike huvide kaitsel.

Kõigi nende kogemus väärib ühel või teisel moel väärtustamist, kuna lugu, millesse need asetuvad ja kuuluvad, on lõpuks ikka seesama Eesti rahvusliku ajalookäsitluse selgroog ja põhinarratiiv: lugu eestlaste kujunemisest moodsas mõttes rahvuseks, nende teekonnast iseseisvuseni, seejärel iseseisvuse kaotuseni ja lõpuks taasleidmiseni. Selle loo eri osade ja nende omavaheliste seoste paremaks mõistmiseks on kasulik neid vaadelda võimalikult mitmekesistest vaatenurkadest, mis kõik võivad öelda midagi teistsugust ja harjumuspäratut. Arensit parafraseerides: Eesti ajaloos on tuhat väikest n-ö Kesküla-probleemi ja Kesküla-probleem on ainult üks teiste seas.

1 Olavi Arens, Aleksander Kesküla. – Eesti Teaduste Akadeemia toimetised 1991. Ühiskonnateadused, kd 40 (1), lk 28.

2 Liisi Esse, Andres Kasekamp, Jüri Kivimäe, Mart Kuldkepp, Anu Mai Kõll, Kristo Nurmis, Kristjan Toomaspoeg. Foorum: Milline on Eesti ajalooteaduse tulevik? – Acta Historica Tallinnensia 2020, 26 (1), lk 198–199.

3 Walter Benjamin, Illuminations. Essays and Reflections. Toim Hannah Arendt, tlk Harry Zohn. Schocken Books, New York 1968, lk 257–258.

4 Liisi Esse, Estonian soldiers and the others in World War One: imagining and encountering friends and foes. – First World War Studies 2019, 9 (2), lk 151−166.

5 Mart Kuldkepp, Rahvusliku enesemääramise kaudu Saksamaa külge: eestlased anneksionistliku Saksa poliitika sihtmärgina 1918. aasta okupatsiooni eel. Tõnu Tannberg (toim), Esimene maailmasõda ja Eesti II. Eesti Ajalooarhiiv. – Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 2016, 24 (31), lk 370–371.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht