Ecce homo ja ristilöömise patoloogia

Aleksander Laane

... oli paasapühaks valmistumise päev, arvata kuuendal tunnil ... Nähtuste tähendus muutub ajas. Nii on suure neljapäeva õhtust ülestõusmispühani kestev sacrum triduum – püha kolmpäevak, mil mälestatakse Kristuse vangistamist, ristilöömist, haudapanemist ja ülestõusmist, muundunud jänkude ja munade pühaks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma seekord rääkida, vaid Kristuse ristilöömisest ja surma põhjustest meditsiini vaatevinklist. Ristilöömine oli Rooma impeeriumis levinud hukkamisviis. Pärineb see Babülooniast või Assüüriast, süstemaatiliselt oli kasutusel Pärsias VI sajandil eKr. Näiteks hukkas Pärsia kuningas Darius I 519. a eKr korraga 3000 oma poliitilist vastast. Pärsia vallutanud Aleksander Suur tõi selle hukkamisviisi Vahemere maadesse umbes IV sajandil eKr, Rooma jõudis see oletatavasti foiniiklaste vahendusel. On andmeid, et 40. a eKr hukati ristil ühe päevaga 2000 inimest. 71. aastal löödi risti 6000 Spartacuse ülestõusus võidelnud meest, ristid hukatutega palistasid 200 kilomeetri pikkust Via Appiat, Roomast Capuasse viivat teed. See näitab, et Kristuse hukkamine ei olnud tollel ajal mingi erandlik tegevus. Sellisel moel hukati Roomas hulgaliselt orje, kriminaalkurjategijaid, reetureid, desertööre. Rooma impeeriumis kasutati sellist hukkamisviisi kuni aastani 313 pKr, mil keiser Constantinus I kristluse legaliseeris ja ristihukkamised keelas.

Enne

Jeesuse puhul tuleb surmale viinud põhjusi otsida juba hukkamiseelsest ajast, s.o eelõhtust ehk suure neljapäeva sündmustest. Getsemani aias palvetades tekkisid tal piibli järgi „verehigipisarad”. Seda nähtust nimetatakse hematohidroosiks. Ka tänapäeval on dokumenteeritud hematohidroosi juhtumeid: hukkamõistetutel jm surmahirmuga seotud kriitilistes situatsioonides. Eriti suure stressi ja emotsionaalse pinge tõttu suureneb higinäärmete kapillaaride seinte läbitavus ja toimub ka kapillaaride katkemine. Higieritus suureneb ja higinäärmejuhade kaudu eritub siis veresegust higi. Siit vallandub üks esimesi suhteliselt kiirele surmale kaasa aitavaid põhjusi. Suure higieritusega tekib vedelikukaotus ja hüpovoleemia ehk ringleva vere mahu vähenemine.

Samad põhjused raskendasid olukorda ka järgmisel päeval, mil Jeesust piitsutati. Oluliseks peetakse ka piitsalöökide arvu, mis ei tohtinud juudi seaduste järgi ületada 40 lööki. Väidetavalt määrati naatsaretlasele 39 lööki, sest seadusest kinnipidavad juudid tahtsid olla kindlad, et ka löökide arvu lugemisel toimuda võiv eksitus ei tekitaks tahtmatut seadusest üleastumist. Roomlased kui vallutajad ja käskijad tõlgendasid aga asja omamoodi. Kuna roomlaste piits flagrum oli kolmeharuline ja varustatud metallkuulikeste või luukildudega, siis jäi Jeesuse nahale 3 x 39 löögi jäljed … Luukillud tekitasid terariistasarnaseid vigastusi, metallkuulid aga tömpi traumat (lihastevahelised hematoomid ja muu selline). Igal juhul põhjustas peksmine peale traumade kas otsest või kaudset verekaotust, millele lisandus veel vedelikukaotus higistamise läbi.

Seejärel asetati Jeesusele pähe okaskroon – sealtki lisa verekaotusele. Okkad põhjustasid kolmiknärvi jm närvide pitsumisest tulenevat valu ja tõenäoliselt ka miimiliste lihaste krampe.

Mõned autorid peavad Jeesuse üldseisundi halvenemisel oluliseks ka öösel toimunud ülekuulamist ja mõnitamist-peksmist.

Ristile

Pärast peksmist pidi süüdimõistetu kandma ristipuud, millele hiljem tema käed naelutati. Väga tõenäoliselt on vale arusaam, nagu oleks Jeesus kandnud oma risti tervikuna. Just tervikliku risti kandmist rõhutatakse nii filmides kui ka rituaalsetel rahvakogunemistel, kuid eriti usutav see ei ole. See puidust ese kaalus oma 150–200 kilogrammi, risti horisontaaltala kaaluks oli aga u 50 kilogrammi. Piiblitekstist selgub, et Jeesus oli tala kandes juba väga nõrk ja kukkus korduvalt. Kuna hukkamine tuli korda saata õigel ajal, enne pühade algust, anti tala kanda rahva seast kas ise esile astunud või valitud mehele. Väidetavalt polnud tegemist mingi ülla kaastundeavalduse, vaid hoopis palju pragmaatilisema põhjusega – ajapuudusega.

Samuti on vaidluse all risti kuju. Algselt kasutati ristilöömiseks kas pelgalt vertikaalposti või lihtsalt looduslikku puutüve. Roomas oli Jeesuse aegadel kombeks kasutada nn tauristi: T-tähe kujulist.

Rist, millele ohvreid naelutati, ei olnud kuigi kõrge. Tegelikult ulatusid ohvri naelutatud jalad vaevalt paarikümne sentimeetri kõrgusele maapinnast. Seetõttu oli nad röövloomadele lihtne saak. See on üks põhjustest, miks siiani on leitud vaid ühe ristil hukatu terviklik skelett. Hukkamispaigas olid statsionaarsed vertikaalpostid juba püsti. Käte horisontaaltalale naelutamise lokalisatsioon on vaidlusalune. Ühed räägivad randmest, teised siiski käelabast. Väidetavalt on üks väärarusaama põhjus kreeka keeles, kus ei eristata käelaba randmest. Seetõttu on maalidel tihti kujutatud Jeesuse käelabadest otse läbilöödud naelu, kuid väga tõenäoliselt ei kannata käelaba keharaskust siis lihtsalt välja … Samuti on teooria, et nael löödi sisse diagonaalis – algusega labakäes ja väljumisega randmest. Iseenesest pole suurt vahet, kuna patoloogiline mehhanism on sama. Vahe seisneb vaid selles, et maalidel kujutatu saab siis endale tõese väljundi. Meditsiinilisest aspektist on oluline, et nael ärritas randmes asuvat närvi (nn medianus). Lausa kuratliku geniaalsusega oli valitud naelutamise koht: luumurde ei olnud, ühtki suurt veresoont ei vigastatud ja samal ajal tekitati põrgulikku valu keskpidise närvi pitsumisega. Sama toimus ka tallanärviga labajalgade naelutamisel. Ohver fikseeriti ristile veidi põlveliigestest kõverdatult.

Ristilöömise piinad

Keha allavajumisel tekivad kätes kiirguvad närvivalud. Üles tõstetud ja fikseeritud käed tekitasid olukorra, kus vahelihas ehk diafragma langes alla, kuid väljahingamisel kasutatavad lihased ei saanud normaalselt töötada. Nii sai ohver küll sisse hingata, kuid väljahingamine võis olla raskendatud või peaaegu võimatu, sõltuvalt käte kinnitamise kõrgusest keha suhtes. Ainult jalgadega keha ülespoole tõukamine andis võimaluse väljahingamiseks. Samal ajal tekitas keha ülestõukamine piinava närvivalu jalgades. Seega nokk kinni, saba lahti: keha vajub raskuse tõttu alla, kätes on valu, kopsud on õhku täis ja välja hingata ei saa. Et end ülespoole lükates hingata saaks, peab trotsima valu jalgades. Ja väidetavalt paralüseerusid hingamislihased ka süvenevast hapnikuvaegusest ehk hüpoksiast. Hüpoksia (sellest atsidoos, laktaadi kuhjumine) omakorda tekitas lihaskrampe, tõmblevad jäsemed aga tekitasid põrgulikke valusid ja närvide ärritust.

Lõpp

Kui kohtuarst peaks tänapäeval kirja panema surma põhjuse, siis oleks hüpoteese mitu: peamisteks siiski hüpovoleemiline ja traumaatiline šokk, südame rütmihäired, infarkt ja südameseina rebend, dehüdratatsioon, kindlasti ka äge südamepuudulikkus (kopsuringes tekkis pais) koos perikardi- ja pleuraefusiooniga (vedeliku kogunemine südame- ja kopsuõõntesse), lämbumine (asfüksia).

Ohvrid ei olnud kuigi häälekad – hääle tekitamiseks peab ju välja hingama. See oli aga takistatud.

N-ö halastuslasuks oli roomlastel sääreluude murdmine. Luude murdmist nimetati ladina keeles crucifragium’iks. Nii saabus lämbumine mõne minutiga: ohver ei saanud enam keha kõrgemale upitada …

Samuti väidetakse, et kiire surma võis sellisel juhul tekitada ka rasvemboolia luumurrust – murdunud luu vigastas veresoont, kuhu läks sisse rasvatükike, mis edasi liikudes ummistas veresoone näiteks kopsus. Seda viimast on siiski ristilöödute tavalise ja põhilise surmapõhjusena raske uskuda, kuna on tegemist suhteliselt haruldase juhuga.

Teiseks „halastuslasuks” oli odaga rindu torkamine.

Jeesuse surm ristil saabus umbes kuus tundi pärast naelutamist. Piinad ristil võisid kesta nii tunde kui ka päevi. Arvatakse, et Jeesuse kiire lõpp oli seotud juba eelneva hüpovoleemilise šoki, veetustumise ja üldise füüsilise ja emotsionaalse kurnatusega. Piibli järgi ei murtud Jeesuse jalaluid, kuna ta paistis niigi surnud olevat. Küll aga kindlustas Rooma sõdur oma seljatagust odatorkega rindu. Siit on alguse saanud taas üks vaidluspunkt. Nimelt väljub piibliteksti järgi torkehaavast esmalt verd, seejärel vett. Seda peetakse oluliseks – surnud inimese haavamisel ei tule verd, sest see on juba hüübinud. Jeesus polekski nagu enne torget surnud …

Osa uurijaid väidab, et sõnade järjekorral ei ole piiblis ajalist tähendust ehk antiik-kreeka kirjakeel pidas oluliseks sündmust, mitte selle toimumise aega. Kui autor eelistas või tähtsustas veele verd, siis kirjutatigi veri esimeseks. Teised väidavad, et piibli järgi on kõik õige. Nimelt ühe versiooni kohaselt tekkis hetkel, mil Jeesus kõlavalt karjatas, südamerebend. Eelnevalt oli Jeesuse südant ümbritsevas kotis ehk perikardis vedelik, millele lisandus südameseina rebenemisel veri. Selline tursevedelikuga segunenud veri praktiliselt ei hüübi. Samal ajal langes veresegune vedelik madalamale perikardi põhja ja peale jäi puhas vedelik. Kuna odaga tabati väidetavalt südame paremat koda või vatsakest, väljus esmalt põhjas olev veri ja seejärel selge vedelik.

Jeesuse Kristuse surma põhjuste kohta on teooriaid palju, kuid uurimismaterjali vähe.

Uuest testamendist ja evangeeliumidest on pärit kirjeldused, mis on andnud ainest kujutavale kunstile. On piisavalt dokumentaalseid tõendeid, et ristilöömine kui hukkamisviis oli laialt levinud, kuid paraku ei ole leitud täpset protsessi kirjeldust ega n-ö juhendmaterjali, kuidas seda läbi viidi.

Ka on esimesed teadaolevad ristilöömise kujutised pärit u 500. aastast ja seni ainus ristil surnu skelett leiti 1968. aastal. Ainus leid on nähtavasti seotud sellega, et ristil hukkamine ei olnud just suur au ja laipu ei maetud, vaid jäeti loomade-lindude saagiks.

Kristuse surilina kohta käivaid teooriaid on palju – ühed kinnitavad ehedust, teised lükkavad ümber. Rohkem füüsilise asitõendina tinglikultki käsitletavaid allikaid meil tollest arvatavast sündmusest paraku ei ole.

Autor tänab viidete ja abi eest dr Jaan Seppa.