Ecce homo ehk Meie ajastu põhiküsimus

„Posthumanitaaria“ viitab esmajoones nendele humanitaarteaduslikele suundumustele, kus püütakse ületada senist inimkeskset mõtteviisi.

MAREK TAMM

Kes on inimene?

Küsimus inimesest on tõusnud meie ajastu põhiküsimuseks. Mitte ainult küsimus inimese olemusest, vaid ennekõike küsimus inimese suhtest mitte-inimestesse – inimese piiridest ja vastutusest. Üha suurem hulk geolooge ja teisi teadlasi kinnitab, et me elame inimese ajastul – antropotseenis. Ajastul (geoloogilises mõistes ajastikus), kus inimene pole enam pelgalt bioloogiline, vaid ka geofüüsikaline jõud, kes kujundab ümber meie planeedi bio­sfääri. Inimesest on saanud Maal esimene liik, kes suudab suunata koduplaneedi saatust, olles ise sellest suutlikkusest teadlik.

Selles uues olukorras on meie ette pandud kaks võistlevat tuleviku­stsenaariumi, mille kriitiline analüüs tundub olevat üks tänapäeva tähtsamaid ülesandeid. Ühe stsenaariumi järgi seisneb tulevik inimese võimendamises: eesmärk on inimese tehnoloogiline täius­tamine, kusjuures keskkonnaprobleemid aitab lahendada geosüsteemide tehnoloogiline parandamine – geo­insenerlus. Selle stsenaariumi kohaselt ripub meie tulevik ära tehnoloogilise arengu kiirusest ja meie valmidusest emmata kõiki uuendusi, mis pikendavad meie eluiga, teevad meid vastupidavamaks või nutikamaks. See stsenaarium panustab ennekõike tehisintellekti arengule ja inimeste suutlikkusele saada vabaks nendest raamidest, mille sees püsib teiste elusolendite elu.

Teine stsenaarium näeb tuleviku­lahendusena hoopis inimese vähendamist, täpsemalt loobumist inimkesksest maailmapildist, inimese asetamist maailma keskpunktist samale pulgale kõigi teiste eluvormidega. Selle stsenaariumi kohaselt on planeedi kriisi ehk kliimamuutused, liikide hävingu, õhusaaste jne põhjustanud inimese voli kõike oma käe järgi ümber kujundada, enese käsitamine ülimuslikuna kõigi teiste liikide suhtes. Elukõlbliku keskkonna säili­tamise eelduseks tulevikus on niisiis inimese tagasitõmbumine: teiste elu­vormidega kujunenud suhete ümberhindamine, liikideülene mõtte­viis, suurem keskkonnateadlikkus, üleminek taastuvenergiale ja mahepõllumajandusele.

Arutlema peaks, kas need kaks laialt levinud tulevikuvisiooni on ainsad, mida tänapäeval on meile pakkuda. Kas oleks mõeldav kolmas tee, mis suudab need kaks kokku siduda? Mulle tundub, et on. Või vähemalt ei peaks seda välistama. Nii ei tuleks käsitada teaduse ja tehnoloogia arengut üksnes inimese parendamise või loodusressursside parema hõivamise võimalusena, vaid vahendina õppida paremini tundma teisi eluvorme. Võimalik, et tehismõistus ongi see puuduv vahelüli, mis lahutab inimmõistust teiste liikide või eluvormide mõistusest. Võimalik, et inimese senine üleolek loodusest ei ole tingitud meie teadmistest, vaid teadmatusest: me oleme olnud liiga rumalad, et mõista looduse komplekssust. Selle stsenaariumi järgi on meie põhiküsimus, kuidas siduda tulevikus kokku inimesed, loomad, taimed ja masinad – kuidas ületada inimese ja mitte-inimese piirid.

Mis on inimteadused?

Kuid kes ja kuidas peaks seda laadi küsimuste üle üldse mõtlema? Milliseid erialateadmisi eeldab inimese (uuesti) määratlemine? Veel sada aastat tagasi oleks olnud loomulik otsida vastust humanitaarteadustest – inimteadustest par excellence. Kuid XIX sajandil kuju võtnud humanitaarteadused on välja kasvanud humanismi tüvest, mis tähendab, et on paratamatult maksnud lõivu uusaegsele inimkesksele maailmapildile. Humanitaarteadused on pikalt otsinud põhjendust inimese erandlikkusele, ehitanud hoolega müüri inimese ja teiste eluvormide vahele. Humanismi pärand sisaldab küll endiselt palju hinnalist, mida alles hoida, ent see ei suuda enam pakkuda mõistevara, mis lubaks adekvaatselt kirjeldada inimeste muutuvat vahekorda mitte-inimestega.

Seetõttu vaadatakse üha enam inimese mõistmiseks loodusteaduste, eriti neuroteaduste poole. Inimese seletus loodetakse leida tema aju uurimisest, ent niisamuti etoloogiast, teiste loomade eksperimentaalsest uurimisest. Või siis ökoloogiast, eluvormide ja keskkonna üldisest analüüsist.

Tundub, et inimese mõtestamiseks jääb väheseks siiski mõlemast, nii traditsioonilisest humanitaarteaduslikust kui ka loodusteaduslikust lähenemisest. Paistab, et praeguse olukorra ja oma tuleviku mõtestamiseks on vaja uusi lähenemisi, võiks öelda isegi suurelisemalt, uut teadmiste süsteemi, sest see, mis kujunes välja XIX sajandil, on praeguseks kitsaks või kohmakaks jäänud.

Uue süsteemi vajadusele viitab üha ulatuslikum hübriidteaduste esiletõus. Ainuükski humanitaarteaduste puhul oleme viimase paari kümnendi jooksul kuulnud tervest reast uutest suundadest, nagu ökoloogiline humanitaaria, keskkonnahumanitaaria, meditsiinihumanitaaria, kohtuhumanitaaria, tehnoloogiline humanitaaria, digihumanitaaria jne. Üha ulatuslikumalt on käibel mõiste „posthumanitaaria“ (posthumanities), mis viitab esmajoones nendele humanitaarteaduslikele suundumustele, kus püütakse ületada senist inimkeskset mõtteviisi. Posthumanitaaria soovib uuesti kokku viia seda, mida pikalt on käsitatud ontoloogiliselt lahutatuna, nagu „kultuur“ ja „loodus“, „inimene“ ja „loom“, „bioloogiline“ ja „mehaaniline“ jne.

Kõik need otsingud viitavad vajadusele hajutada viimasel paaril sajandil juurdunud eristus humanitaar-, loodus- ja tehnikateaduste vahel. On selge, et igasugune katse mõista inimest korraga nii kultuurilisest, bioloogilisest kui ka tehnoloogilisest vaatenurgast eeldab valdkonnaülest lähenemist. Parema puudusel võiks seda uut lähenemist nimetada integratiivseteks inimteadusteks, mille vajadusele on siin-seal juba varemgi viidatud. Integratiivsed inimteadused ei peaks aga kujunema mitte niivõrd uueks teadusdistsipliiniks, kuivõrd koostööplatvormiks eriteadlastele, kes pakuksid aktiivses dialoogis välja tervikliku vaate inimesele ja tema suhetele mitte-inimeste maailmaga. Meil tuleb õppida uuesti inimese üle imestama – ennäe inimest!