Colombiast läbi filosoofi silmade

Catalina González Quintero: „Me toome enestega probleemide käsitlemisel kaasa eelarvamused, eelhoiakud. Filosoofil on professionaalne kohus nende eelarvamuste ja esmaste impulssidega mitte kaasa minna.“

RIIN KÕIV

Catalina González Quintero on Colombia filosoof ja kommunikatsioonispetsialist. Doktorikraadi kaitses González Quintero Ameerika Ühendriikides Emory ülikoolis tööga „Ciceronian Fallibilism in Kant’s Critique of Pure Reason: A Rhetorical Theory of Justification of Belief in the Modern Critique of Metaphysics” („Cicero fallibilism Kanti „Puhta Mõistuse kriitikas”: uskumuse õigustuse teooria uusaegses metafüüsikakriitikas.”). Aastast 2007 töötab González Quintero õppejõuna Bogotás asuvas Colombia ühes tunnustatumas ülikoolis Universidad de los Andes. Vestluse toimumise ajal on ta ühtlasi filosoofiaosakonna juhataja. Vestleme ülikooli ülimodernses, akadeemilist jõukust kiirgavas kampuses, mis Bogotá ajaloolise keskuse tagant Andide nõlva pidi ülespoole ronib, pannes oma hiiglasliku klaasja spordikompleksiga 9-miljonilisele linnale kõrge ja mõneti sümboolse punkti.

Kuidas määratlete oma elukutset?

Catalina González Quintero: Ma olen õppejõud. Ma õpetan.

Aga mitte filosoof?

Ma ei arva, et ma oleks filosoof. Ma tegelen filosoofiaga, tõlgendan filosoofiat, teenin filosoofia tudeerimise ja õpetamisega elatist. Kuid olla filosoof tähendab toota uut filosoofiat: uusi perspektiive, muutust senises mõtteviisis. Minu eesmärk on muuta tudengeid, neid harida. Filosoofia loomiseks pole ma piisavalt hea.

Kas tooksite näite mõnest kaasaegsest tõelisest filosoofist?

Näiteks Hannah Arendt või Jürgen Habermas. Nad on terve elu mõelnud mingist kindlast probleemist, oma mõtteid pika aja jooksul edasi arendanud ja läbi töötanud. Avaldada artikkel kord ühest, siis jälle mõnest teisest pisikesest probleemist on akadeemiline karjäär, aga mitte filosoofia. Kuid just seda teen mina.

Kuidas jõudsite filosoofiani?

See oli pikk tee. Olen pärit Cali linnast, ühest iseäralikust naisettevõtjate perekonnast. Emal ja tädidel oli firma. Nad olid väga aktiivsed ja edukad naised, aga rõhutatult igasuguse intellektualismi vastu. Isas, kes oli jurist, oli rohkem intellektuaali. Ema suhtumine sellesse oli „fuih!“. Tema jaoks tähendas intellektuaal olla sedasama, mis olla hipi või narkomaan, st keegi, kel on pea pilvis, puuduvad praktilised oskused ja seega igasugune väljavaade heaks eluks. Selline suhtumine on keskklassi seas ikka veel levinud. Ka praeguste filosoofiatudengite vanemad on tihti mures, et nende lastest saavad „boheemlased“ – sõna, mida kasutatakse siis nende kohta, kes joovad, pidutsevad ega küüni eal majanduslikus mõttes produktiivse eluni. Kuna mulle meeldis lugeda ja kirjutada, soovitas ema minna ajakirjanikuks õppima. Ma läksingi. Ja sain aru, et see oli viga. Töötasin teleuudiste programmi jaoks ja see oli kohutav!

Miks kohutav?

Sest pole aega mõelda, lugeda või üldse midagi analüüsida. Pead muudkui mingil ebaintelligentsel poliitikul sabas käima ja intervjuud nuruma. Ma ei tahtnud seda. Ma ei tahtnud reaalsust orjata, vaid et oleks võimalik reaalsuse üle mõelda. Kolledžis oli mul aga üks õppejõud, naine, kes tegeles filosoofiliste kommunikatsiooniteooriatega. Tema assistendina töötades sain aru, et nii filosoofia kui õpetamine meeldivad mulle väga. Kui ma siis massikommunikatsiooni eriala lõpetasin – juba teades, et ajakirjanikku minust ei saa –, astusin Universidad Nacionali filosoofiamagistrantuuri.

Olete kirjutanud erinevatest autoritest: Hume’ist, Vicost, Baconist, Gadamerist jt. Kuidas võtaksite kokku oma filosoofiprofiili?

Emory ülikoolis, kus tegin doktorikraadi, on suur rõhk filosoofia traditsioonil. Sealt ka minu huvi filosoofiliste ideede ajaloo vastu. Mind huvitab, kuidas mingeid kindlale ajastule omaseid mõisteid ja ideid hilisematel aegadel, teistes mõttesuundades ja teiste autorite poolt n-ö käideldakse ja siis taas kasutusse võetakse. Teiseks, olles õppinud kommunikatsiooni, huvitab mind hermeneutika ja retoorika nii seoses tekstide tõlgendamise kui diskursuste, tekstide, narratiivide tootmisega. Kõigil eelnimetatud filosoofidel on pistmist kas retoorikaga või hermeneutikaga.

Kas teie lähenemises neile autoritele ja teemadele on midagi spetsiifiliselt colombialikku?

Kindlasti on mingi omapära minu kui colombialase perspektiivis, eelarvamustes, vaimsetes harjumustes ja piirangutes, minu avatuses kindlatele probleemidele. Aga ise ma seda ei märka. Ma ei tegele teadlikult Colombia või Ladina-Ameerika filosoofiaga.

Kuivõrd üldse eksisteerib selline asi nagu Colombia või Ladina-Ameerika filosoofia?

Filosoofia mitte. Colombias on tugev poliitilise mõtte traditsioon. Seda traditsiooni pole kandnud aga mitte filosoofid, vaid juristid, ajakirjanikud, kirjanikud ja intellektuaalidest poliitikud (kes sageli said hariduse Euroopas, enamasti Prantsusmaal). See, mida me siin „Colombia mõtteks“ nimetame, on niisiis poliitiline mõte. Üldse, kui räägitakse Ladina-Ameerika filosoofiast – Colombia mõttest, Peruu mõttest või Argentina mõttest –, peetakse enamasti silmas poliitilisi diskussioone.

Ometi tehakse Colombias filosoofiat, kui ka mitte Colombia oma. Millistes valdkondades siinsed filosoofid töötavad?

Poliitiline filosoofia on väga oluline, kuna tegemist on poliitilises plaanis väga konfliktse riigiga. Kuid ka hermeneutikal on oma traditsioon, samuti saksa idealismil. 1970–1980 läksid paljud Colombia (peamiselt Universidad Nacionali) filosoofid Saksamaale õppima ning hakkasid siis tagasi tulles saksa autorite – Kanti, Hegeli – mõtteid edasi arendama.

Millest taoline põlvkondlik Saksamaa-suund?

Ei teagi. XX sajandi alguses, aga juba varemgi, vaatas Colombia pigem Prantsusmaa kui Saksamaa poole. Räägitakse, et juba Ladina-Ameerika vabadusliikumiste juured olid otsapidi valgustusfilosoofias, peamiselt prantsuse valgustusfilosoofias (praegu ei paista seda enam muidugi kusagilt!). Siis aga loodi mingil põhjusel side just Saksamaaga.

Hispaaniakeelne akadeemiline filosoofia on tohutu. Kas siinne professionaalne filosoof on suunaga hispaaniakeelsele kogukonnale või on temagi ideaaliks – nagu meil Eestis – rääkida kaasa pigem ingliskeelsete filosoofidega?

Sõltub valdkonnast. Kes teevad poliitilist filosoofiat, käsitledes Ladina-Ameerika või Colombia probleeme, kirjutavad pigem hispaania keeles, aga teadusfilosoofid ja analüütilised filosoofid kirjutavad rohkem inglise keeles. Mina ise kaldun hispaania keele poole. Ladina-Ameerika filosoofia on praegu väga elav. Ka Colombias tehakse praegu head akadeemilist filosoofiat. Ladina-Ameerika ja Hispaania publik on viljakaks diskussiooniks niisiis igati piisav. Ühtlasi on mulle oluline, et hispaania keelt tunnustataks keelena, mis on hea mitte üksnes luuleks ja maagiliseks realismiks, vaid ka rangeks mõtlemiseks.

Märkasin, et „Stanford Internet Encyclopedia of Philosophy“ sissekandes „Ladina-Ameerika filosoofia“ on nimetatud küll Brasiilia, Mehhiko ja Argentiina filosoofe, aga ei ainsatki Colombia filosoofi.

Nagu öeldud, puudub meil ranges mõttes filosoofia traditsioon. Akadeemiline filosoofia on Colombias ikka veel väga noor. Esimene filosoofiaprofessorite generatsioon tekkis alles 1970ndatel. Praegu on meil seega alles kolmas põlvkond elukutselisi akadeemilisi filosoofe.

Kas oma roll on ka Colombia poliitiliselt ebastabiilsel minevikul ja olevikul?

Pigem on see seotud ülikoolide arenemisega. Tuntud filosoofe leiab rohkem Mehhikost, Argentinast, kindlasti Brasiiliast, võib-olla ka Tšiilist, kuna neis riikides olid tugevamad riiklikud ülikoolid enne meid. See omakorda tuleneb sellest, et neil olid meist varem liberaalsed vabariiklikud valitsused. Näiteks Mehhikos rajati pärast Mehhiko revolutsiooni (1910–1920) liberaalsed ilmalikud ülikoolid. Sama toimus Argentinas. Colombias aga jäid ülikoolid veel väga pikaks ajaks valdavalt katoliiklikeks (näiteks jesuiitlikeks) asutusteks, kus filosoofia oli pigem teoloogia. Meie avalikud ülikoolid on nooremad, vajavad veel küpsemist.

Colombia on ainus Ladina-Ameerika riik, kus kasumile orienteeritud haridusteenus on seadusega keelatud. Lisaks peab 2010. aasta seadusega olema põhiharidus kõigile tasuta kättesaadav.

Idee poolest jah. Tegelikkuses on riigikoolid väga halva tasemega.¹ Neis käivad ainult vaesed. Kesk- ja kõrgklassi perekonnad püüavad panna oma lapsed erakoolidesse, mis on väga kallid. Midagi sarnast toimub ülikooli tasandil. Erinevalt riiklikest alg- ja põhikoolidest on riiklikud ülikoolid väga head, kuid neid on vähe ja kõva konkurentsi tõttu on neisse väga keeruline sisse saada.

Ehk siis headesse avalikesse ülikoolidesse (näiteks Universidad Nacional Bogotás, Antioquia ülikool Medellinis) pääseb vaid käputäis kõige paremaid. Kõige paremad tulevad aga kallitest erakoolidest. Alternatiiviks on erakõrgkoolid. Need aga on väga kallid. Nii pääsevad neissegi sisse vaid jõukad õpilased headest erakoolidest. Niisiis on kvaliteetne kõrgharidus vaesematest klassidest riigikoolide õpilastele praktiliselt kättesaamatu?

Paraku nii on. Kuid on ka arenguid. Näiteks aastast 2014 on meil nn pilo paga programm (pilo paga – tuupur [olemine] tasub [ära]). Kui sa oled väga vaene (ja on olemas kindlad klassifitseerimiskriteeriumid), aga saad riiklikel küpsuseksamitel väga hea hinde, maksab riik sinu õppetasu sinu enda valitud eraülikoolis kinni. Hinne peab olema sama hea kui erakoolide lõpetajatel, mis riigikoolide õpilastele on muidugi väga keeruline. Aga vähemalt on sul rahastus, ilma milleta sa isegi mitte ei mõtleks ülikooli peale. Niisiis on hakanud tulema eraülikoolidesse ka vaesemad, aga targad noored. Praegu näiteks on 70% Los Andese tudengitest väga rikkad, 30% vaesed ja iga aastaga pilo paga raames tulevate tudengite arv kasvab. Meile ja meie tudengitele on see „segunemine“ väga kasulik – viimaks ometi on kampuses killuke Colombia reaalsust! Avalike ülikoolide jaoks on see programm aga halb. Tegelikult peaks investeerima selle raha avalikesse ülikoolidesse ning erakoolide spondeerimise asemel tuleks välja töötada tugev avaliku hariduse süsteem. Paraku on riik otsustanud neoliberaalse poliitika kasuks.

Avaliku alg- ja põhihariduse madal tase, ja seda eriti maapiirkondades, on Colombias krooniline häda. Pikalt ja süsteemselt on siinne haridusolukord taastootnud niigi väga kihistunud klassiühiskonda, pärssinud riigi majanduslikku arengut jne. Nüüd näib riik olevat asja tõsisemalt käsile võtnud. Just äsja kuulsin president Santose lubadust, et aastaks 2025 on Colombia Ladina-Ameerika harituim riik. Miks just nüüd?

Valitsus on saanud aru, et rahu ilma hariduseta pole võimalik. Mulle meeldib praegune valitsus!²

See üllatab. Tihti jääb mulje, et mitte kellelegi ei meeldi praegune valitsus.

Ei meeldi neile parempoolsete vaadetega inimestele, kes on rahuprotsessi vastu. Colombia eliidil on väga raske aktsepteerida, et endised guerilla’d saavad osaks tsiviilühiskonnast ning hakkavad osalema avalikus debatis. Mina ise olen veendunud, et rahuprotsess on hea ja tarvilik. See kõik saab olema väga ränk ja vägivaldne, paljud endised guerilla’d hakkavad elatuma kuritegevusest jne. Aga mis iganes sellest tuleb, on parem kui see, mis oli.

Los Andes on Colombia parim ja kalleim eraülikool. Mis seda ülikooli iseloomustab?

See on üks vähestest erakoolidest, kus väärtustatakse ja rahastatakse teadustööd. Colombia eraülikoolides on traditsiooniliselt tegeletud vaid õpetamisega. Õppejõududel on tohutu koormus, palk on väga halb. Los Andeses on see kõik viimase 20 aasta jooksul muutunud. Teadusülikooli staatusest oleme küll endiselt veel kaugel: meil on liiga palju tudengeid (60 tudengit seminaris!), raamatukogu pole piisavalt hea jne. Aga ometi saab siin teha teadustööd. Ka teised erakoolid – vaadates meile alt üles – hakkavad vaikselt mõistma, et kvaliteetse hariduse nimel peab finantseerima ka teadustööd ja et õppejõududel peab olema doktorikraad – mis siiamaani on üsna haruldane.

Märkasin, et kõigil Los Andese filosoofidel on doktorikraad kas Ameerika Ühendriikidest või kahest-kolmest Colombia parimast ülikoolist.

Jah, oleme õppejõudude suhtes väga valivad.

Teie saite valituks.

Sain valituks! Ja ma olen jäänud!

Seoses jäämisega, Eestis on töine stabiilsus akadeemikute seas suur mureteema, pikaajalised lepingud on haruldased, tendents on projektipõhise finantseerimise suunas. Kuidas on olukord siin?

Minu töökoht ei sõltu projektidest. Meie õppejõududel on aastased lepingud, mida siis igal aastal uuendatakse. Tenuur on vaid riiklikes ülikoolides. Samas on ülikoolil stabiilne traditsioon. Kui sa juba kord end sisse töötad, siis tõenäoliselt sind minema ei aeta. Kuid seadus seda ei taga. Lisaks muutub ülikool aina nõudlikumaks. Näiteks hakkavad meil toimuma iga kolme aasta tagant tulemuslikkuse atesteerimised. Vastavalt sellele pääsed sa kas kõrgemasse karjäärikategooriasse või jääd sinna, kus oled. Aga liiga kaua ühte ja samasse kategooriasse pidama jääda ei saa.

Mis teeb filosoofiast hea filosoofia?

Aus refleksioon ja aus dialoog. Me kõik toome enestega eri probleemide käsitlemisel kaasa mingid eelarvamused, eelhoiakud. Filosoofina on sinu professionaalne kohus nende eelarvamuste ja esmaste impulssidega mitte kaasa minna. Pead püüdma mõista, miks sa mõtled just nii, nagu sa mõtled, avama end eri vaatenurkadele, püüdma leida üles, mis neis on väärtuslikku, ja nii iseennast kui neid perspektiive ausalt hindama.

Kuidas õpetate seda hoiakut oma tudengitele?

Ma ei lase neil kritiseerida autorit enne, kui nad on täiesti kindlad, et nad temast aru on saanud. Tudengid on väga kiired kritiseerima, kui autor ütleb midagi sellist, mis neile ei meeldi. Näiteks kui me jõuame Descartes’i Jumala olemasolu tõestusteni, on tudengite esimene reaktsioon: „See tüüp on ju segane, miks te kaitsete seda tüüpi, kui on selge, et tal pole õigus?“ jne. Aga sellepärast, et oma vaenlast tuleb kaitsta lõpuni välja. Et kedagi rünnata, peavad sul olema tema kohta põhjalikud teadmised. Et neid omandada, tuleb end aga täielikult avada sellele, mida tal öelda. Tuleb katsuda mõista, miks on tema viisil mõtlemine mõistlik, ja püüda teda siis iseenda seisukohtade vastu kaitsta. Alles siis, kui oled teda kaitsnud iseenda vastu, võid hakata teda kritiseerima.

Ehk siis kõigepealt tuleb Des­car­tes’iks saada …

… alles siis võid saada taas iseendaks.

1 2012. aasta PISA testi järgi on Colombia 15-aastased õpilased oma teadmistelt 65 riigi seas 62. kohal.

2 Vestluse toimumise ajal on juba kolmandat aastat kestvad rahukõnelused Colombia riigi ja riigi suurima guerilla-rühmituse FARC vahel lõpusirgele jõudnud. Lepingule kirjutati alla 23. juunil 2016. Sellega lõpetati 50 aastat kestnud kodusõda.

---

 

Universidad de Los Andes asutati Pariisis sündinud Colombia haridusideoloogi ja poliitiku Mario Laserna Pinzóni eestvedamisel. See oli Colombia esimene kirikust ja poliitilistest leeridest sõltumatu kõrgkool, mille ideoloogiliseks missiooniks oli (ja on senini) pakkuda ruumi pluralismile ja mitmekesisusele ning erinevate maailmavaadete dialoogile. Mõneti irooniliselt oli veel äsja tolle pluralismile orienteeritud ülikooli kampuse tudengkond üks homogeensemaid ja eksklusiivsemaid terves Colombias. Elitista (elitistlik) on sõna, mis võtab kokku Los Andese avaliku maine. Mõned lausuvad seda kriitilise ninakrimpsutusega. Riigis, kus 80% elanikkonna keskmine sissetulek jääb alla 600 euro kuus, koondab Los Andes oma 4000-eurose semestritasuga Colombia sotsiaalset koorekihti ning sümboliseerib paljude jaoks Colombia kihistunud klassiühiskonda. Teiste suust kõlab elitista kvaliteedimärgina.

Colombia ligi 260 erakõrgkoolist on vaid väga vähesed riiklikult akrediteeritud. Liigagi tihti pakutakse neis suure raha eest sisutühje diplomeid. Los Andes on silmapaistvamaid erandeid, püsides visalt Ladina-Ameerika ülikoolide esikümnes. Miks eelistavad paljud jõukad vanemad saata oma lapsed siiski nimelt eraülikooli ja mitte garanteeritud kvaliteediga riiklikku kõrgkooli? Esimene lihtlabane põhjus on see, et kõik lihtsalt ei mahu Colombia 32 riiklikku ülikooli (nõudlus kõrghariduse järele on viimase aastakümnega plahvatuslikult kasvanud).

Teiseks põhjuseks on riiklike ülikoolide traditsiooniline politiseeritus. Riiklikud ülikoolid on pahatihti funktsioneerinud FARC-i (Fuerzas Armadas Revolucionarias de Colombia ehk Colombia revolutsioonilised relvajõud) ja teiste marksistlike guerilla-rühmituste propagandaplatvormina ning ähvardanud tudengeid marksismipisikuga nakatada. Selle „ideoloogilise korruptsiooni“ nostalgiliseks illustratsiooniks on rahvusülikooli kampuse keskplats, kus kahel valgel seinal kõrguvad uljalt üle platsiavaruse ühelt poolt Che Guevara (1928–1967), teiselt poolt automaatpüssi ja võiduka naeratusega Camillo Torres Restrepo (1929–1966), katoliku preester ja akadeemik, kes viimaks pühendus revolutsioonilisele võitlusele.