Avalikkus ja maagia

Evi Arujärv

Ühest hiljutisest Postimehe artiklist võis lugeda mõneti üllatuslikku väidet, et eesti pressis on levinud pikka aega „spetsiifiline” suhtumine Eesti suurima erakonna juhtfiguuri. Too kaua kestnud „spetsiifika” ehk meedia kui avaliku arvamuse kujundaja erakondliku konkurentsi kontekstis on teema, mis vääriks tõsist, erapooletut teadusuuringut. Põnev oleks ju teada saada, kas meil on – teaduslikust vaatepunktist võttes – „struktuurides” „kallutatud jõude” ja kas tuleb ette ka poliitilist kiusamist või  on kõik väidetavate kiusatute luul.

Karta on, et teaduse hammas ei hakka siin siiski peale, sest elu on alati tugevam kui teadus: mis tahes järeldused satuvad kohemaid sellesama poliitilise konkurentsi konteksti ja saavad tõlgendatud tollesama analüüsitud tähendussüsteemi raames. Ja siiski ihkab hing vastust mõnele üldisemat laadi küsimustele, näiteks – kuidas peaks suhtuma avaliku arvamuse väljunditesse? Kuigi teatud intellektuaalsetes ringkondades käibivad sotsioloogiat ja avaliku arvamuse uuringuid naeruvääristavad lendlaused, näib praktikas  domineerivat vastupidine hoiak: nii avalikkuse „tootjad” (meedia ja poliitikud) kui ka tarbijad tahaksid kogu avalikku sõna pidada ilmsüütuks tõe allikaks. Ühelt poolt peegeldub selles meedia vajadus ühiskondliku autoriteedi järele – ka infoäri ei saa teha, kui puudub usaldusväärsus. Teiselt poolt peitub meedialt üleinimliku missiooni ootuses inimeste instinktiivne ihalus grupikonsensuse järele. Soov lihtsalt uskuda ei kao kusagile, hoolimata sellest, et suhtekorralduse ja spindoktorluse ajastul tundub see põhjendamatuna.  Aga on ka ürgsemaid mõjureid. Avalikku informatsiooni „toodavad” inimesed, keda mõjutavad kollektiivsed ootused ja institutsionaalsed hierarhiad: päritud sotsiaalsed hirmud ning ülemuse ja naabrimehe mentaalne kohalolek.

Pole saladus, et grupi- ja massipsühholoogia mehhanismid võivad tundmatuseni muuta ka kõige intelligentsemate ja eetilisemate mõtlemis- ja käitumisloogikat. Ka on „tarbijakeskse” ärimudeli viljelejad juba ammu avastanud, et kõige lihtsam ongi inimestele müüa nende hirme ja ihasid.  See kõik loob poliitika ja meedia ühisosa, tehes poliitilisest konkurentsist mütoloogilise märgistamise mängumaa. See tähendab, et olukordade tõlgendamisel hajub kausaalsuse ehk põhjuse ja tagajärje eristamise printsiip ning alles jääb kordumise printsiip. Kuri (Vaenlane, Reetur) kui kollektiivse ohu personifikatsioon tuleb alati tagasi. Seda moodulit on lihtne kasutada ja müüa. Eestis on ajaloolistel põhjustel tugevaima mütoloogilise laenguga sõna „vene”. Eurokäsulauad on sellele küll uue tähenduse andnud, aga ilmselt võtab aega, enne kui taandub sellega seotud ajalootrauma. Poliitik, kes end selle sõnaga liiga avalikult seob, märgistab ennast ise Vaenlasena. Edasi pole vahet, kas tegu on n-ö poliitika, inkvisitsiooni või koolikiusamisega. Märgistamisprotsessi iseloomustab puhas mass ehk kumuleerumine, s.o hinnangute ja emotsioonide võimendumine ning kuhjumine ja kinnistumine kollektiivses teadvuses. Selle protsessi tööriistaks võivad olla ka avaliku arvamuse küsitlused, mille objektiks on puhtad emotsioonid nagu poolehoid ja vastuolemine. Ühelt poolt juba kollektiivsete hoiakute  kujundatud, tingib küsitlustulemuste eksponeerimine osa hoiakute kinnistumise. Kumuleerumise teatavas staadiumis läheb asi õlitatult: toimima hakkavad sõna- ja nimemaagia ning nõiapõletamise loogika.

Viimasel ajal on leebumise märke, aga pole ju saladus, et avalikkuses on juba mõnede nimede liigleebe, rituaalsete sajatusteta mainimine ohtlik, nõudes tõrjerituaale ehk avalikku distantseerumist. Kui kõne all on poliitilised sümpaatiad, võib rituaalseid sajatusi ja lahtiütlemisi kohata anonüümsete netikommentaatorite sõnasõjas, algklassiõpilaste  omavahelistes vestlustes ja ka austusväärsete intellektuaalide mõtteavaldustes. Nõiapõletamise loogika on veel lihtsam: kui Kurja paljastada ei õnnestu, siis on tegemist eriti salakavala ja pahelise tüübiga, kui aga õnnestub, siis seda oligi oodata. Andes endale aru selliste lihtsate maailmataju skeemide hävimatusest, ei saa ikkagi mööda kahjutundest, et iseseisvas Eestis on poliitmaagia varju jäänud reaalsete majanduslike ja sotsiaalsete ohufaktorite, sealhulgas erakonna- ja võimupoliitika sisuline analüüs ja demokraatlik reformimine. Aga just seda oleks  vaja.