Ära lase mul minna ehk Unistused uuest inimesest

Kriitiline posthumanism, on kasvanud välja keskkonnahumanitaaria, feministliku teooria ja loomade õiguste raames viljeldud filosoofilisest kriitikast valgustusliku humanismi aadressil.

ENEKEN LAANES

Selle aasta alguses Tallinna ülikoolis toimunud Eesti kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli talvekoolis „Humanitaarteadused ja posthumanitaarteadused: uued inimene olemise viisid“ seati eesmärgiks uurida, kuidas on post­humanismi nime all humanitaarteaduste vaatevälja nihkunud probleemipundar muutnud neid teadusi endid. Küsimus, kuidas on olla uutmoodi inimene, viitab tegelikult laiemale küsimusele, millele on vaja vastata isegi enne, kui rääkida sellest, kuhu on liikumas humanitaarteadused posthumanismi ajastul. Mida tähendab olla inimene inimjärgsel ajastul? Kuidas muudavad ökoloogiline kriis ja tehnoloogilised uuendused meie arusaama inimesest?

Nagu ilmneb selle Sirbi kõnealuse talvekooli teemalistest kaastöödest ja näitasid ka talvekooli külaliste tulised vaidlused, ei ole posthumanistlik mõtlemine sugugi ühtlane tervik. Post­humanismi üks mõttesuundi, kriitiline posthumanism, on kasvanud välja keskkonnahumanitaaria, feministliku teooria ja loomade õiguste raames viljeldud filosoofilisest kriitikast valgustusliku humanismi aadressil. Pühitseb ju see ratsionaalset ja eneseküllast inimest kui looduse krooni, aga on kuni viimase ajani eiranud hukatuslikke tagajärgi, mille inimkultuur on meie planeedile antropotseeni ajastul kaasa toonud.

Teine suund, mida nimetatakse transhumanismiks või ka tehnoloogiliseks posthumanismiks, huvitub aga hoopis tehnoloogilisest arengust ja taotleb aktiivselt inimese parendamist, kasutades ja otsides lahendusi infotehnoloogia, biomeditsiini ja uute reproduktsioonitehnikate vallast. Üks talvekooli peaesinejatest Zoltán Simon nimetas neid kahte suunda isegi kaheks omaette posthumanistlikuks kultuuriks, millel kokkupuutepunkte napib.1 Need kaks kultuuri erinevad ennekõike just küsimuse osas, mida tähendab olla inimene tänapäeval ja tulevikus. Siinkohal heidan põgusa pilgu võimalikele vastustele, näidates, et see küsimus ei ole sageli nende mõttesuundade keskmes, vaid kerkib justkui muuseas üles seoses keskkonnaalaste ja tehnoloogiliste väljakutsetega.

Ruth (Keira Knightley), Tommy (Andrew Garfield) ja Kathy (Carey Mulligan) saavad internaatkoolis parima inglise tundekasvatuse, neid ärgitatakse looma: kirjutama, maalima, musitseerima. Kasvatajad isegi eksponeerivad nende loomingut, et veenda kooli rahastajaid, et kloonidel on hing. Täisealistena saavad neist kõigepealt teiste doonorite hooldajad ja siis, kahekümnendate eluaastate lõpus, doonorid, kellelt võetakse väikeste vaheaegadega üks organ teise järel, kuni nad „tehniliselt lõpule jõuavad”. Kaader Kazuo Ishiguro romaanil põhinevast Mark Romaneki filmist „Ära lase mul minna“.

Tagasi keha ja materiaalsuse juurde

Kriitilise posthumanismi raames on tulevikuinimese üle kõige põhjalikumalt mõelnud keskkonnateadlikud feministid. Teatavasti peetakse üheks posthumanistliku mõtlemise alus­tekstist Ameerika feministi Donna Haraway esseed „Küborgi manifest“ (1985),2 kus ta kasutab inimese ja masina ristandi metafoori lammutamaks essentsialistlikke arusaamu meeste ja naiste erinevusest. Kui 1990. aastatel valitses feministlikku mõtlemist Judith Butleri nimega seotud performatiivse soo teooria, mis nägi inimese subjektsust ennekõike eri diskursuste konstruktsioonina, siis on feministid just kliimasoojenemise, saaste ja loomade õiguste küsimuse survel pöördunud tagasi keha ja materiaalsuse juurde. On hakatud mõtlema inimolemisest kui märksa materiaalsemast protsessist, kus inimesel on suur ühisosa teiste liikidega ja vastasmõju materiaalse reaalsusega. Donna Haraway räägib nüüd kaaslasliikidest (companion species), Karen Barad inimeste ja objektide vastastikusest materiaal-diskursiivsest saamisest (intra-action) ja Rosi Braidotti elusmateeria iseorganiseeruvast ehk autopoieetilisest jõust, mis toimib looduse-kultuuri kontiinumis ja kus inimene on vaid üks mõjuteguritest.3 Kui poststrukturalismi voolusängis mõtlevad feministid räägivad sageli väga kõrgel abstraktsuse astmel, siis äärmiselt konkreetse ettekujutuse, kuidas on keskkonnaprobleemid mõjutanud meie arusaama inimene olemisest, pakub oma töödes samuti feministliku taustaga keskkonna­teadlane Stacy Alaimo, keda talvekoolil oli au sel aastal võõrustada. Raamatus „Kehalised loom/dused“4 räägib Alaimo inimestest, kes kannatavad haiguse käes, mida nimetatakse ülitundlikkuseks keemiliste ainete suhtes (MCS) ja mille on esile kutsunud elamine saastava keemia- või muu tööstuse lähedal. Ta näitab ka, et majanduslikust huvist tulenevalt ei ole meditsiin kuni viimase ajani tunnistanud seda tõsiseltvõetava haigusena. Haigusega kaasnevaid füüsilisi ja vaimseid vaegusi on tõlgendatud pigem kui (psühhosomaatilisi) vaimseid probleeme. Alaimo väidab keemiliste ainete suhtes ülitundlike inimeste näite varal, et tegelikult kahjustavad keskkonnamürgid meid kõiki ja on viimane aeg korrigeerida arusaama inimese kehast kui läbitungimatute piiridega tervikust, mis seisab keskkonnast eraldi. Rääkides transkorporaalsest subjektist, näitab Alaimo, et inimkeha piirid ulatuvad sellest väljapoole kehadevahelisse ruumi ja on ökoloogilises mõttes läbilaskvad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kriitilise posthumanismi seisukohalt on oluline mõelda inimesest kui samuti „loomalikust“ olendist, kellel on palju sarnasusi teiste loomadega. Ka inimene on osa keskkonnast, mida ta oma tegevusega mõjutab ja mille mõjusid vastu võtab palju rohkem, kui me seni oleme tahtnud arvesse võtta.

Progressiusku transhumanism

Tehnoloogilise posthumanismi ehk transhumanismi seisukohalt on filosoofiline küsimus, mis on inimene või kes ta saab olema tulevikus, pigem kõrvaline. Nad on progressiusku ja näevad inimeses olendit, kes on oma evolutsioonis alles poolel teel ja peab seda kõigi jõupingutustega jätkama. Nad möönavad, et tehnoloogia ja meditsiini arengu tulemuseks võib olla ka bioloogilises mõttes inimjärgne olend, aga nende meelest on sellise olendi sünd igal juhul küünlaid väärt. Transhumanistid on võlutud võimalusest pikendada eluiga, kaotada haigused, suurendada füüsilisi ja vaimseid võimeid, kasvatada emotsionaalset heaolu. Mõned neist unistavad sõna otseses mõttes surematusest ja võimalusest oma kaasasündinud norutamisele kalduvat temperamenti tableti või isegi geenitehnoloogia võimaluste abil parendada. Kuigi see kõik kõlab vahel utoopiliselt, ei saa transhumanistide püüdlusi sugugi alahinnata. Kui mõelda uutele prosteetilistele võimalustele, geenitehnoloogiale ja reproduktsioonitehnikatele, on mitmedki nende unistustest juba reaalsus. Seejuures ei peatu transhumanistid hetkekski, et mõelda muutuste üle, mida toovad need arengud kaasa inimene olemise seisukohast.

Meie praegune arusaam inimelust on kõige otsesemalt seotud surelikkusega, mille on kokku võtnud XX sajandi filosoof Martin Heidegger vormelisse „olemine surma poole“. Elades oma elu, mõtestame me seda selle kaudu, kuidas võiksime vaadata sellele tagasi oma surmahetkel. Me elame kujutlusega sellest, kes me selles tagasivaatavas tulevikuhetkes saame olema olnud. Sellest ka meie arusaamad inimelu mõttest, eneseteostusest, elamuste ja mälestuste väärtusest jne. Kui pole enam surma, mille kartuses midagi ära teha ja näha, siis mis mõtestaks meie elu? Mõelgem, kui suur osa sellest, mida inimesed peavad praegu oma liigi suurimaks saavutuseks – kultuur – on sündinud sõna otseses mõttes selleks, et tulla toime oma halva tujuga. Mis saab siis, kui halb tuju ei ole enam probleem?

Sama küsimust võib näha ka laiemast sotsiaalsest vaatenurgast. Rääkides posthumanistlikke teemasid käsitlenud ERRi saatesarjas „Raadio Jaik“ algoritmide ja sotsiaalse krediidi abil korraldatud ühiskonnaelust, ütles õiguskantsler Ülle Madise, et ei poolda ühiskonda, kus kõigi käitumine on reglementeeritud ja pideva valve all: „Mina armastan ebatäiuslikkust. See on see koht, kust tulevad uuendused, kust tuleb looming, innovatsioon.“5

Transhumaniste need dilemmad tõesti väga ei huvita. Neid ei huvita, mis tunne on olla see parendatud inimene või inimjärgne olend. Neile on, vastupidi, oluline, et me ei oska selle inimese kohta veel midagi öelda, sest kui oskaksime, siis ei saaks see olla inimene täiesti uues kvaliteedis. Sama kehtib ka väärtuste kohta, mis sellisel inimelul võiksid olla. Nick Bostrom ütleb, et me ei saa neid väärtusi mõista, nii nagu ei saanud šimpans omal ajal mõista, milline võiks olla inimelu väärtus: „Võimalik, et on olemas väärtused, mida me praegu ei taha ega teagi tahta, sest me ei pruugi nendega tuttavad olla või ei ole me lihtsalt sobivad tahtjad.“6 Transhumanistid soovivad investeerida tehnoloogia arengusse, et avastada neid võimalikke uusi väärtusi, ja lubavad otsustada alles hiljem, kas need väärtused neile meeldivad või mitte.

Mis tunne on elada kloonina?

Hoolimata transhumanistide hoiatusest, on siiski mõned meist võtnud kujutleda seda uut inimest või vähemasti vaheetappe teel tema poole. Romaanis „Ära lase mul minna“ (2005) küsib Kazuo Ishiguro, mis tunne on elada kloonina, kes kasvab üles inimesena, kuid teab aimamisi, et tema elu ainus eesmärk on olla päris inimeste organidoonor. Ishiguro düstoopia tegevuspaik on vägagi realistlik 1990. aastate Inglismaa. Tema peategelased Kathy, Ruth ja Tommy kasvavad üles elitaarses internaatkoolis, mis on rajatud pärast seda, kui ühiskonnas saadi aru, et kloone ei saa kasvatada nagu loomi: „Pärast sõda, viiekümnendate aastate algul, kui murrangulised teadusavastused kiiresti üksteisele järgnesid, ei olnud aega arupidamiseks ega mõistlike küsimuste esitamiseks. Äkki olid meie ees kõik need uued võimalused, kõik meetodid varem parandamatute haiguste raviks. Seda nägi ja soovis maailm kõige rohkem. Pikka aega eelistasid inimesed uskuda, need elundid ilmuvad eikuskilt või parimal juhul, et need kasvavad vaakumis. Jah, toimus vaidlusi. Aga ajaks, kui inimesed hakkasid muretsema … õpilaste pärast, kui hakati järele mõtlema, kuidas teid kasvatatakse, kas teie olemasolu oli üldse vajalik, noh, siis oli juba hilja. Protsessi ei saanud enam tagasi pöörata. Kuidas saate paluda maailma, kus vähki on hakatud pidama ravitavaks, kuidas saate paluda niisugust maailma loobuda sellest raviviisist ja minna tagasi pimedusse? Tagasiteed ei olnud“.7

Nagu näeme, on Ishiguro loo maailm selline maailm, kus inimesed lõikavad juba tehnoloogia arengust kasu, kuid ei ole veel valmis loobuma vanadest väärtustest, mis on seni inimese määratlenud. Veel on kloonide olemasolu ja nende kohtlemine eetiline probleem. Samuti jääb Ishiguro romaanis üles praktiline küsimus klooni elust kui elust, mis peab jätkuma vähemalt seni, kuni organid on annetatud, ja selleks et jätkuda, olema mõttekas ja elamist väärt. Ishiguro ei küsi ei vähem ega rohkem, kui seda, kuidas leida kloonina elu mõte ja mitte end ära tappa. Kathy, Ruth ja Tommy saavad internaatkoolis parima inglise tundekasvatuse, neid ärgitatakse looma: kirjutama, maalima, musitseerima. Kasvatajad isegi eksponeerivad nende loomingut, et veenda kooli rahastajaid, et kloonidel on hing, mille eest tuleb hoolt kanda. Täisealistena saavad neist kõigepealt teiste doonorite hooldajad ja siis, kahekümnendate eluaastate lõpus, doonorid, kellelt võetakse väikeste vaheaegadega üks organ teise järel, kuni nad „tehniliselt lõpule jõuavad“.8 Lastes Kathyl selle teekonna lõpus jutustada tagasivaatavalt oma elust, küsib Ishiguro, kuidas lepib surmaga inimene, kelle elu eesmärk polegi olnud muud kui see. Tema vastus on üsna lihtne: samamoodi nagu me kõik – olles surma poole, Kathy puhul siis olles tehnilise lõpu poole. Kathy lepib surmaga, sest mõtleb oma elu väärtuslikuks sellesama mõõdupuu järgi, millega mõõdame omaenda elu meie: tal on olnud mõni tähenduslik side teise omasugusega ja tal on mälestused neist sidemeist ning see kokku teeb temast selle, kes ta on olnud.

Kui tulla tagasi unistuste juurde uuest inimesest, võiks öelda, et Ishiguro kinnitab transhumanistide väidet, et kuniks me elame vana maailma inimestena ja toetume selle maailma väärtustele, on meil üsna raske kujutleda inimest, kes oleks midagi täiesti uut, keda juhiksid täiesti teised väärtused. Ishiguro kloonid on inimestega väga sarnased ja neile, kes ootavad Ishigurolt midagi muud, valmistab ta pettumuse. Kuid Ishiguro teeb seejuures meid valvsaks selle ülepeakaelasuse suhtes, millega transhumanistid lükkavad heasse uude ilma tormates edasi uute väärtuste üle mõtlemise, ja surub meie nina otse neisse eetilistesse, sotsiaalsetesse ja poliitilistesse küsimustesse, mille lahendamist nõuab iga väiksemgi inimese parendamise samm meilt juba praegu ja veelgi enam tulevikus.

1 Zoltán Simon, „A Posthuman Future of the Humanities“, Tallinna ülikoolis KTKDK talvekoolis Humanities and Posthumanities: New Ways of Being Human“ 28. I 2019 peetud loeng.

2 Donna Haraway, Manifesto for Cyborgs: Science, Technology, and Socialist-Feminism in the 1980s. – Socialist Review 1985, nr 80, lk 65–108.

3 Donna Haraway, The Companion Species Manifesto: Dogs, People, and Significant Otherness. The University of Chicago Press, Chicago 2003; Karen Barad, Meeting the Universe Halfway: Quantum Physics and the Entanglement of Matter and Meaning. Duke University Press, Durham 2007; Rosi Braidotti, The Posthuman. Polity, Cambridge 2013.

4 Stacy Alaimo, Bodily Natures: Science, Environment and the Material Self. Indiana University Press, Bloomington 2010.

5 ERRi saatesarja „Raadio Jaik“ saade „Ühiskond“ 10. XI 2018. https://vikerraadio.err.ee/872460/raadio-jaik-uhiskond/898349

6 Nick Bostrom, Transhumanist Values. – Journal of Philosophical Research 2005, nr 30, lk 8.

7 Kazuo Ishiguro, Ära lase mul minna. Tlk Marja Liidja. Ersen 2015, lk 309.

8 Ishiguro kasutab väljendit to complete, Liidja on tõlkinud selle vahel lõpule jõudma, vahel tehniliselt lõpule jõudma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht