Aeglane majanduskasv teeb rikkad rikkamaks
Thomas Piketty, Capital in the Twenty-First Century. Belknap Press & Harvard University Press, 2014. 696 lk. Juhtub harva, et üks majandusraamat lööb võimsalt laineid väljaspool kitsast asjatundjate ringi ning sellest saab suisa „igamehe” kirjavara. Selline asi on toimunud aga Prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty teose „Kapital XXI sajandil” („Capital in the Twenty-First Century”), mis troonib juba mõnda aega ülemaailmse levikuga e-kaubamaja Amazoni raamatumüügi edetabeli tipus. Paradoks peitubki selles, et selle raamatu puhul pole tegemist mingi populaarse, lihtsa kirjavaraga – otse vastupidi: lehekülgi on raamatul peaaegu 700 ning suurem osa nendest on täidetud statistika, mudelite ja keeruliste analüüsidega. Seetõttu seda loevad ka tõsiteadlased, majandustegelased ja poliitikud ning debatid ja arutelud Piketty seisukohtade üle täidavad juba pikemat aega paljude maailma meediaväljaannete külgi.
Raamatu materjali on autor esitanud suure sisemise veendumusega, loogiliselt ja kaasakiskuvalt. Aeg-ajalt on ta muide abiks võtnud ka kirjandusklassikud Balzaci ja Jane Austeni, et selgitada lugejale nende teoste varal ühte või teist majanduslikku kontseptsiooni. Teose prantsuskeelne originaal pealkirjaga „Le capital au XXI siècle” ilmus möödunud aastal kirjastuselt Éditions du Seuil.
Kes on Thomas Piketty?
Prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty on sündinud 7. mail 1971. aastal ja praegu Pariis majanduskooli professor (Ecole d’économie de Paris). Tegemist on Prantsuse juhtivaid ülikoole ühendava üksusega, kus teadmisi jagavad oma alal maailma tippu kuuluvad asjatundjad. Viimastel andmetel paikneb Pariisi majanduskool maailma ebetabelis kaheksandal kohal. Aastaid on Piketty uurinud rikkuse kontsentreerumist ja majanduslikku ebavõrdsust ning oma uurimistulemusi laialdaselt publitseerinud: Harzingi Publish or Perish andmebaasi andmetel on Piketty nimega seotud artikleid 243 ning neid on tsiteeritud kogunisti 8977 korda. „Hitt-teos” pole veel andmebaasi jõudnud, kuid senise retseptsiooni põhjal võib arvata, et ka see kogub palju akadeemilist tähelepanu. Kuigi ühes artiklis ei ole mõistetavalt võimalik Piketty kõiki seisukohti ega nende kaitsmiseks esitatud argumentide kaskaadi edasi anda, markeerin siinkohal siiski mõned olulised asjad. Piketty tugineb oma analüüsides mitmete riikide maksustatistikale ning paigutab meie ajastu panoraamsesse ajaloolisesse konteksti. Ta ei kasuta Gini või mõnda sellesarnast indeksit, vaid koostab ise kogutud andmete põhjal võimalikult täpse ülevaate sissetulekutest ja rikkusest grupi lõikes. Ja muide, joonistub temagi analüüsides reljeefselt välja too „kurikuulus” ülemine üks protsent, mille vastu protestiti Occupy Wall Street liikumisega, kuid kelle kätte koondub lõviosa inimkonna rikkustest.
Varanduslik ebavõrdsus saadab inimkonda
Piketty osutab, et rikkuse ebavõrdne jaotumine ühiskonnas on üks püsivamaid inimmaailma seadusi, mis ei küsi riigist ega ajastust. Majanduse areng on viimasel sajal aastal olnud väga erandlik periood inimkonna ajaloos, sest majanduse kasv kümme, viis või kolm protsenti aastas ei ole tavapärane. Kaks maailmasõda ja maailma majanduskriis hävitasid suure osa kapitalist ja ühes sellega ka sajandite jooksul välja kujunenud varandusliku ebavõrdsuse. Kataklüsmile järgnenud ülesehitustöö tõi kaasa majanduse enneolematu kasvu, millest said osa palju inimesed. Tugevnes sotsiaalsüsteem ja tehti poliitilisi valikuid sotsiaaldemokraatia ning suurema võrdsuse suunas.
Piketty osutab oma raamatu rikkuse kujunemise ajaloolises ülevaates, et jõukas keskklass ei ole midagi tavapärast. Ka väga rikaste positsiooni suhteline nõrgenemine, mis on samuti toimunud viimase saja aasta jooksul, pole samuti tavaline nähe. Rikkakssaamine ettevõtluse, mitte pärimise teel, pole samuti. Kuidas on siis ajaloos tavaliselt asjad käinud? Pole olemas sellist asja nagu „kasvav majandus”: peaaegu kogu rikkus kuulub väga väikesele grupile inimestele, kes pole enamasti teinud mitte midagi selle vara omandamiseks. Enamikul inimestest puudub igasugune sotsiaalne mobiilsus ning põlvkondade viisi elatakse sama vaeselt nagu nende eelkäijad. Ainus võimalus rikkaks saada on sündida rikkana, abielluda rikkaga või sooritada kuritegu. On loomulik, et vaestel on puudunud ka igasugune õigus selles jäikade vahedega klassiühiskonnas avalikes asjades kaasa rääkida.
Piketty arusaamise kohaselt pöördub inimkonna ajalugu järgmise 50 aasta jooksul (halvas mõttes) tavapäraseks. Kiireks majanduskasvuks peab Piketty nelja-viit protsenti aastas ning selliseid tsükleid on olnud maailma ajaloos väga-väga harva, näiteks Lääne-Euroopas pärast Teist maailmasõda või praeguses Hiina majanduses (mis on ka juba aeglustunud).1 Piketty osutab prognoosidele, mille kohaselt aeglustub maailma majandus aastatel 2050–2100 tuntavalt, kiirema kasvu säilitab meie õnneks loodetavasti Ida-Euroopa. Enamasti on majanduskasv veidi üle ühe protsendi aastas. Reaalsus on, et majanduskasvu võimsaks kiirendamiseks võluvahendeid polegi, majanduse liberaliseerimine USAs ja Suurbritannias („neoliberalism”) ei andnud märkimisväärset efekti ning kasvu suurenemine või vähenemine ei sõltunudki suuremat rakendatud meetmetest. „Hea uudis” inimkonnale on aga Maad tabanud demograafilise plahvatuse lõppemine ja eksponentsiaalse sündimuse peatumine. Unistused ratsa rikkakssaamisest on tervislik maha matta. Rikkuse hankimine erastamise-varastamise vormis nagu see toimus pärast Nõukogude kodumaa lagunemist, on maailmaajalooliselt midagi sama ebaharilikku nagu kohtumine musta luigega. See võib õnnestuda mõnel üksikul suurejoonelisel aferistil, kuid valdava enamiku jaoks puudub selleks sobilik aeg ja ruum.
Reekviem rikkakssaamise unistusele
Piketty vaatleb kahte muutujat: tulu kapitalilt (Return on kapital – ROC) ja majanduskasvu. Varanduslik ebavõrdsus hakkab süvenema olukorras, kui majanduse areng aeglustub, kuid tulu kapitalilt jääb konstantseks või suureneb. Nende suuruste vahel tekivad käärid, mis viivad selleni, et rikaste varandus kasvab kapitali kasvu protsendi võrra, kuid ülejäänud ühiskonnal ei ole võimalik rikastele järele võtta. Piketty käsitluse kohaselt saavad aeglase majandusega maailmas rikkad veel rikkamaks ja seda mitte üksnes absoluutväärtuses, vaid ka ühiskondliku rikkuse jaotumise osas. Ühes rikkusega kasvab ka magnaatide poliitiline ja sotsiaalne kapital. Piketty ütleb, et vaesed (s.t suur osa ühiskonnast) ei saagi aru, et nad on vaesed ja mis asi see rikkus on, kuna nad ei oska mitte midagi teistsugust endale ette kujutada. Eesti-suguse riigi rikkuse taseme lähenemine „arenenud maailmale” on küll võimalik, kuid see kestab väga kaua, sisuliselt aastakümneid, ning eeldab, et ei juhtu midagi katastroofilist.
Poliitilised loosungid stiilis „15 aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka” Piketty kirjeldatud maailmas ei tööta. Kas või põhjusel, et aeglase majandusega väliskeskkonnas toimetades ei suuda ka „väike avatud majandus” midagi erilist korda saata, sest sõltub oma „aeglastest” naabritest. Lisandub negatiivne rändesaldo, s.t majanduses tegevaid subjekte jääb pidevalt vähemaks. Maailma ühe suurema ettevõtte Oracle puhastulu 2013. aastal oli 10,92 miljardit dollarit; võrdluseks: Eesti sisemajanduse kogutoodang (SKT) oli samal aastal 22,4 miljardit dollarit.2 Justkui võrreldavad arvud. Võime uhkusega öelda, et Eesti on rikkam kui Oracle, ent 2012. aastal ostis Oracle’i suurim aktsionär Larry Ellison näiteks maalilise Lanai saare Hawai saarestikus, makstes selles eest 500–600 miljonit dollarit.3 Maailma rikaste varanduse üle arvet pidav Forbes on Ellisoni varanduse suuruseks hinnanud hiljuti 48 miljardit dollarit.
Piketty arusaamine on, et ebavõrdsust tootes töötab vaba turg just nii, nagu peab: mida täiuslikum on turg, seda suurem on kapitali tulusus ja seda suurem on ebavõrdsus. Selline seisukoht on hoopis teisest ooperist kui näiteks neoliberalistide mõte, et mida vähem sekkub valitsus majanduse toimimisse, seda „vabamalt” saavad subjektid toimetada ning nii nõrguvad lõpuks ka kõige laiema ringini rikaste loodud „hüved”. Peale varandusliku ebavõrdsuse osutab Piketty ka süvenevale palgaebavõrdsusele, eriti nn supermanager’ide grupi tekkele, kelle miljonitesse ja miljarditesse ulatuvad kolossaalsed tulud on ületamatu kuristiku teisel serval, võrreldes ülejäänud ühiskonna enamiku tagasihoidlike palkadega. Möödunud aastal panid näiteks 25 juhtivat USA aktsiaspekulanti-fondijuhti endale töötasuna tasku koguni 21 miljardit dollarit.4 Selliste arvude juures mõjuvad meie poliitikute jutud soolistest ja muudest kohalikest „palgalõhedest” ebaveenvate ulmekatena. Kui suur on oma „parimaid aegu elava” Eesti tegelik palgalõhe vanema Euroopa palkadega võrreldes, ei taha kohapealsetest vist keegi öelda. Kesk-Aafrika Vabariigiga võrreldes võib ju Eesti paista päris rikka maana. Kõik sõltub sellest, mida omavahel võrrelda.
Niisiis täheldab Thomas Piketty varandusliku ebavõrdsuse süvenemist. Siinkohal tuleb ta välja ka ettepanekuga, kuidas seda protsessi pidurdada või peatada: tuleb kehtestada ülemaailme progressiivne varanduse maks. Miks ülemaailmne? Kas või põhjusel, et nii takistatakse kapitali suunamist nn maksuparadiisidesse või madalama maksutasemega riikidesse. Sellise maksu sisseseadmine takistab rikkuse kontsentreerumist ja ohjeldab kapitalilt saadavat tulu. Varanduse hulka kuuluksid nii kinnisvara kui väärtpaberid jms. Maksumäärad ja selle, kuidas jagada kogutud maksutulu, jätab ta lahtiseks. Varandusmaksu progressiivne loomus tagab selle, et lõviosa maksust peaksid tasuma rikkamad persoonid. Seejuures annab Piketty endale aru et juhul, kui maksu suurus on kümneid protsente aastas, on tagajärjeks hoopis üldise rikkuse vähenemine, ning seda ta ka ei soovi.
Kriitika Piketty pihta
On ilmselge, et selline ettepanek tõmbab tugevalt tähelepanu. Kriitikute enamus ei soovi sellisest maksustamisest midagi teada, väites, et rikkus olevat juba niigi üleliia maksustatud. Piketty tunnistab ka ise, et tema ettepanek paistab utoopiana, kuna paljud riigid ei soovi seda kindlasti rakendada ning isegi kui sooviksid, nõuab kõigi maksumaksjate varanduse koondandmebaaside tegemine tohutuid jõupingutusi ja riikidevahelist koostööd. Muuseas, aastaid on oma ettepanekuid Eesti maksusüsteemi muutmiseks teinud ka OECD. Viimati 2012. aastal, kui raportöörid leidsid, et Eestis on omandile kehtestatud väiksemad maksud kui OECD riikides keskmiselt. Pealegi on maksustatud vaid maa, mitte aga hooned ning maa maksustamismäärad on juhuslikud ega ole kooskõlas turu tegelike hindadega. Ekspertide hinnangul tuleks suurendada omandimaksude osakaalu. OECD arvates on ka see ebaharilik, et Eestis puudub sõidukimaks, mis ei vasta kaugeltki tänapäevasele arusaamale keskkonnakaitsest. Seegi on jäänud jutuks kurtidele kõrvadele. Piketty käsitlusega võib nõustuda või loomulikult ka vastupidi – mitte nõustuda. Ühte tuleb siiski öelda: tegemist on kaasahaarava teosega, mis paneb nii mõtlema, arutlema kui ka tulevikku vaatama. Autori põhjalik töö ja eruditsioon paistavad välja igalt leheküljelt. Loodetavasti ilmub Piketty teos kunagi ka eesti keeles. Praegu leidsin vaid ühe eestikeelse ajakirjandusliku ülevaate, mis on ilmunud alternatiivsaidil Telegram.ee.5 Seniks on aga kõigil ootajatel võimalik originaalkeeles tutvuda Thomas Piketty mõtete, tekstide ja esitlustega, mh valitud lehekülgedega ka jutuks olnud raamatust, tema kodulehel internetis.6
1 http://www.reuters.com/article/2014/04/16/us-china-economy-gdp-idUSBREA3F04J20140416.
2 https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/geos/en.html.
3 http://online.wsj.com/news/articles/SB10001424052702304898704577479293757609000.
5 http://www.telegram.ee/maailm/labikukkunud-kapitalism-tekitab-globaalset-ebavordsust#.U2zmp_mSySo.
6 http://piketty.pse.ens.fr/en/capital21c2.
Värsked artiklid
Uudised
Leia veel huvitavat lugemist
