Aasia sajand IV: Myanmar – valesti kokku pandud riik

Klopsiti kokku tüüpiline postkolonialistlik bamaritest enamuse suva järgi toimiv riigimoodustis, kus vähemusrahvastel enesemääramisõigust poliitiliste vahenditega peaaegu ei ole.

MÄRT LÄÄNEMETS

Esmalt pilk ajalukku.² XVIII sajandi keskel ühendas kuningas Alaungpaya birmalaste maad Irrawaddy (Ayeyarwady)³ jõe keskjooksul ehk Ülem-Birmas, alistas oma võimule monide Hanthawaddy kuningriigi lõunas, Shani riigid idas ja mägirahvad põhjas ning rajas Kagu-Aasia oma aja võimsaima riigi Konbaungi dünastia valitsemise all. Nii algas viimane vaatus Birma kuningriikide tuhandeaastases ajaloos. Alaungpaya hävitas ka prantsuse ja briti esimesed tugipunktid Birma aladel, pannes mõneks ajaks seisma Euroopa koloniaalambitsioonid. Tema järeltulijad Konbaungi troonil laiendasid riiki veelgi, vallutades idas maid Siiamilt ning läänes Arakani (praegu Birma Rakhini osariik), Manipuri ja Assami (praegu India koosseisus).

Viimaste sammudega astuti juba valusasti Bengalit valitsenud Briti Ida-India Kompanii varvastele ning tollel hakkas küpsema tõsine nõu võimsast naabrist lahti saada ja rikkale piirkonnale käpp peale panna. 1824-26. aasta esimese Briti-Birma sõjaga, veriseima ja kulukaimaga Briti-India ajaloos, võeti Birmalt ära ja liideti kompanii valdustega Arakan (Rakhin) ja Tenasserim (Tanintharyi). Kolm aastakümmet hiljem, teises Briti-Birma sõjas vähendati Konbaungi valdusi Irrawaddy delta ja Pegu (Bago) regiooni ehk Alam-Birma jagu. Britid tegid Rangoonist (Yangon) oma uue koloonia administratiivkeskuse, mis XX sajandi alguseks oli kasvanud Kagu-Aasia kosmopoliitseimaks metropoliks ja kuni 2006. aastani oli ka Birma Liidu pealinn. Ja lõpuks, 1885. aastal vallutati kolmandas Briti-Birma sõjas Ülem-Birma ja Kongbaungi pealinn Mandalay ning dünastiale tehti ots peale. Viimane kuningas Thibaw Min viidi Indiasse, kus ta inglaste valve all elas Ratnagiris kuningliku vangina oma elupäevade lõpuni 1916. aastal. Mandalay kuningapalee aarded riisuti ja veeti Inglismaale. Enamik neist on Birmale tagastamata.

Kunagisest hiilgavast kuningriigist sai Briti-India koloniaalvaldus, kus peamiselt riisi, tiikpuu ja kalliskivide ekspordiga kõvasti tulu teeniti. 1937. aastal lahutati eelkõige lääneliku orientatsiooniga uue linnaharitlaste ja ettevõtjate põlvkonna seas pead tõstva rahvusliku liikumise survel Birma Briti-Indiast ja temast sai omaette kroonikoloonia piiratud omavalitsusega. Peagi järgnes aga Jaapani okupatsioon ja pärast sõja lõppu loobus Ühendkuningriik teatavasti nii oma India kui ka Birma kolooniatest. Iseseisev riik – Birma Liit (alates 2008. aastast Myanmari Liidu Vabariik) kuulutati välja 4. jaanuaril 1948. aastal.

Britid tahtsid kolooniatele iseseisvust andes ehk parimat, aga välja tuli „nagu alati“. Indiat jagades kirjutati Hindustani edasisse poliitilisse kulgu sisse vaibumatu vaen hinduistliku India ja muhameedliku Pakistani vahel, mis hõõgub edasi ka India ühiskonna sees ja võimendub hindutva ideoloogiat järgiva riigi sisepoliitikas, millest oli juttu eelmises loos.⁴ Birmaga läks mõnevõrra hulleminigi, sest rahvastevaheline sõda puhkes seal juba enne iseseisvumise väljakuulutamist ja pole täielikult vaibunud mitte kunagi riigi 73aastase ajaloo vältel. See on praeguses maailmas vist küll kõige pikaajalisem kodusõda, ja kui nii edasi, siis võib võllanalja tehes ennustada, et järgmine põlvkond saab rääkida juba saja-aastasest Birma sõjast.

Rahvaste paabel

Mõnikord öeldakse, et Birma on antropoloogide ja lingvistide paradiis, sest nii kireva ja mitmekesise rahvastikuga maid kui Birma, ei ole maailmas palju. Ametlikult (1982. aasta seadusega) on Birmas 135 ametlikult tunnustatud rahvast ja rahvusrühma, mis jagunevad kaheksa suurema ehk riigi põhirahva (major national ethnic races) vahel. See jaotus järgib tihtipeale pigem poliitilis-administratiivset kui kultuurilis-lingvistilist põhimõtet ega ole seetõttu kuigi kindel ja teaduslikult põhjendatud.

Suurim rahvas ehk siis põhirahvaste seas kõige põhilisem on birmalased ehk bamarid, kes moodustavad riigi umbes 55miljonilisest elanikkonnast üle 60%. Nemadki jagunevad omakorda veel üheksaks rahvusrühmaks. Ülejäänud seitsmest on suurim ligi kümnemiljoniline shani rahvas (33 rahvusrühma); ülejäänud on väiksemad. Kõige liigendatum on chini rahvas 53 rahvusrühmaga. Kõige monoliitsem on umbes ühemiljoniline Birma lõunaosas elav moni rahvas, kes on Birma vanimaid rahvaid ning birma kultuuri ja riikluse alusepanijad, kuid aja jooksul suuresti bamaritesse sulandunud.

Riigi põhirahvaste hulka pole arvestatud Birmas elavaid hiinlasi ja indialasi, nn anglobirmalasi (koloniaalajal inglaste ja birmalaste segakooseludest sündinute järeltulijaid) ja bengali migrantide järeltulijatest rohingjasid. Need „mitterahvad“ moodustavad kokku üle 10% Birma elanikkonnast. Ametliku määratluse järgi on Birma põhirahvaste staatus omistatud ainult põlisrahvastele, kes elasid seal enne 1824. aastat, s.t enne brittide sissetungi algust.

Liitriik või liidetud riik?

Kuningriikide ajal ei olnud rahvuslus tänapäeva mõistes probleem. Seda polnud õieti olemaski. Kuningriike lõid ning üksteisega ja isekeskis sõdisid võimu pärast nii bamarid, monid, shanid kui ka teisedki. Tähtis oli liidri karisma ja tema võimusuhted vasallide ja liitlastega rahvusest olenemata. Isegi usk ei olnud eriti oluline. Kuigi budism oli valdav religioon ja enamikku suuri kuningaid peeti ka dharma kaitsjateks, oli näiteks budistliku Arakani õukonnas periooditi jäme ots hoopis bengalitest muhameedlaste käes. Valitsejate eesmärk oli hoida kontrolli võimalikult suurte maa-alade ja alamate hulkade üle, sest sealt tuli tulu. Rahvaste, eriti kaugemate äärealade elanike eluolu, keele, usu ja kultuuri kallale ei mindud, sest see polnud kasulik ega vajalik – niikaua, kui kuninga vastu mässama ei hakatud. Mässud suruti muidugi maha, kuni kuningal selleks veel jõudu oli. Üldiselt oli olukord üsna sarnane keskaegse Euroopa omaga.

Inglased valitsesid oma kolooniaid suhteliselt paindlikult, arvestades ja enda kasuks pöörates kohalikke – ka rahvuslikke – olusid ja suhteid. Birma koloonia oli jaotatud kaheks tsooniks: „päris Birma“ (Burma Proper) ehk endise Birma kuningriigi südamaa peamiselt bamaritest elanikkonnaga ning „piirialad“ (Frontier Areas) ehk „päris Birmat“ läänest, põhjast ja idast poolkaarena ümbritsevad ulatuslikud mägialad kümnetest mittebirma rahvastest ja hõimudest elanikkonnaga. Esimene oli inglaste otsese valitsemise all; teise puhul rakendati peamiselt lepingute ja kokkulepete süsteemi, millega britid said küll õiguse nende maadel tegutseda ja majandada, kuid ei sekkunud kohalike elukorraldusse. Loomulikult toimus aeg-ajalt ka inglastevastaseid väljaastumisi ja mässe, aga üldiselt tagas briti süsteem „piirialade“ rahvaste iseolemise ja traditsioonilise elulaadi alalhoidmise. Peamiseks „tsiviliseerimise“ vahendiks oli nii mõnelgi pool edukas kristlik misjonitöö, mille tulemusel on tänapäeval just mitme mägirahva seas kristlus kõige levinum usund. Teise maailmasõja ajal teravdas rahvaste vahelisi suhteid ka see, et osa (sh bamari rahvuslaste relvajõud sõja algul) võitles jaapanlaste, teised jälle inglaste poolel.

Kui hakkas terendama väljavaade Birma lahkumiseks Briti krooni alt, siis iseseisvumisläbirääkimisi peeti ja tingimused lepiti kokku peamiselt bamarite rahvusliku liikumise juhtidega, kes sõja lõpus olid poolt vahetanud. See ei olnud kaugeltki ühtne, koosnedes rivaalitsevatest organisatsioonidest ja relvagrupeeringutest, kuid iseseisva Birma üks peaarhitekte, praeguse Birma demokraatia käilakuju Aung San Suu Kyi isa kindral Aung San suutis saavutada mingi kompromissi. Aung San ise küll iseseisvuse vilju ei näinudki, sest ta mõrvati koos oma ajutise valitsuse liikmetega 1947. aasta suvel. Kes oli atentaadi taga, pole tänini selge, kuid ilmselt viisid niidid brittideaegse omavalitsuse juhtideni, kellele karismaatiline ja ehk liiga radikaalne Aung San oli vastunäidustatud.

Birma Liidu loomine oli otsustatud sama aasta veebruaris Panglongi (Shani osariigi linna nime järgi) konverentsil sõlmitud lepinguga, kuid peale bamarite olid sellega ühinenud ainult Shani, Chini ja Kachini esindajad, kuna ülejäänuid ei kutsutudki või jäid nad tulemata. Seega olid rahvad kaasatud uue riigi loomisse ainult osaliselt ja väga erineval tasemel esindatusega ning paljusid polnud üldse kaasatud. Põhjus oli ka selles, et „piirialade“ rahvastel olid erinevad eesmärgid ja nägemused kolooniajärgsest iseolemisest. Kuigi lepinguga lubati kõigile rahvastele võrdseid õigusi ja autonoomiat uues Birma Liidus, suhtusid paljud sellesse lubadusse skepsisega, ja nagu edasine näitas, siis õigustatult.

Nõnda klopsitigi kokku tüüpiline postkolonialistlik riigimoodustis, idee järgi küll föderalistlik, aga tegelikkuses bamaritest enamuse poliitilise tahte ja suva järgi toimiv, kus vähemusrahvastel enesemääramisõigust poliitiliste vahenditega peaaegu ei ole, või kui, siis väga piiratud määral. Birma Liidu ülesehitus järgis laias laastus Briti koloonia aegset. Endise „päris Birma“ ehk bamari enamusega aladel moodustati seitse administratiivset piirkonda ehk provintsi (division), kuna piirialad jagati formaalselt rahvuslikel alustel seitsmeks osariigiks (state). Kui kõik need rahvad leidsid end ühtäkki bamarite riigist, millega ühinemiseks nende nõusolekut ei olnud küsitud ning kus neile hakati peale suruma valitseva suurrahva ja šovinistliku keskvalitsuse reegleid, ei jäänudki muud üle kui relvastatud võitlus.

Mõnel pool puhkes see kohe 1940ndate lõpul, nt Arakanis ja karennide maal (Kayini osariik), kusjuures viimane ei olnud, muide, brittide võimu alla üldse kuulunudki ja nende eesmärk oli algusest peale iseseisev riik Birmast eraldi. Teisal algas võitlus 1960ndatel, mil riigis tuli võimule sõjaväehunta. Ääremaadel on sõda vahelduva aktiivsusega käinud ilma vaheajata. Paljud piiriäärsed rahvuspiirkonnad pole kunagi keskvalitsuse võimu all olnudki ega ole ka praegu. Kui 1990ndatel jõuti mõnel pool rahu sõlmimiseni, siis just Birma nn demokraatlike muudatuste järel alates 2011. aastast on relvavõitlus mitmel pool aktiveerunud, ja seda just keskvalitsuse karmima poliitika tõttu. Viimastel kuudel, pärast sõjaväelaste võimu taaskehtestamist selle aasta veebruaris, on olukord pingestunud, eriti endist viisi iseseisvusmeelses Kayini osariigis.⁵

Birma neetud ring

Rohkem või vähem demokraatlikul arenguteel pidas Birma vastu veidi enam kui tosin aastat. 1962. aasta märtsis leidsid sõjaväejuhid eesotsas kindral Ne Winiga, et aitab küll ja võtsid ohjad enda kätte, korraldades sõjaväelise riigipöörde ja arreteerides või tappes endised valitud tsiviilvalitsuse juhid. Sellest ajast algaski Birma kui riigi allakäik. Parteid keelati peale Birma Sotsialistliku Programmi Partei, riik tõmbus isolatsiooni, sotsialistlik orientatsioon ühendati jäiga bamari natsionalismiga, karistusoperatsioonid ääremaade separatismi vastu said keskvalitsuse poliitika lahutamatuks osaks. Majandushoovad koondusid sõjaväejuhtide kätte, süvenes korruptsioon ning areng seiskus.

Kõik Birma sõjaväevalitsused on peale julma põletatud maa taktika sõjakolletes paistnud silma ka äärmiselt jõhkrate meetoditega igasuguste meeleavalduste mahasurumisel linnades, olgu see siis 1960ndatel, 1970ndatel või – eriti suures ulatuses – 1980ndate lõpus. Iga väljaastumislaine uputati sõna otseses mõttes verre sadade ja tuhandete ohvritega. Uus sajand ei toonud siin midagi uut: 2007. aasta budistlike munkade algatatud oranž revolutsioon suruti maha sama brutaalselt kui varasemad. Sadu tapetuid tänavatel on toonud kaasa selle aasta kevadtalviste meeleavalduste laine.

Muster üha kordub. Vahepealsed katsed režiimi väliselt demokraatlikumaks disainida on ikka lõppenud endise korra taastamisega. Nii läks 1989. aastal, nii lõppes ka peaaegu viimase kümnendi kestnud demokraatiamäng, mis oma algfaasis näis maailma isegi ära petvat. Kui aga mullu novembris võitis kolmandat korda valimised ülekaalukalt Aung San Suu Kyi juhitav Rahvuslik Liiga Demokraatia Eest (National League for Democracy, NLD), sai kindralitel taas mõõt täis ja naasti vanade liistude juurde. Pikka aega koduarestis viibinud pantvangist vahepeal riigikantsleri staatuses pantvangiks tõstetud Suu Kyi pandi jälle kinni ja teda ootab kohus terve hulga süüdistuste alusel: võimu kuritarvitamine, korruptsioon, koroonareeglite rikkumine valimiskampaania ajal jne.⁶ Väheusutav, et kindralid esialgu lubatud aastase tähtajaga eriolukorraga piirduvad.

Kas Birma jääbki pidevas eriolukorras viibivaks sõjaväeriigiks, mis isegi Aasia kõige tagurlikumate režiimide seas erilisena silma paistab? Praegu tunneli lõpus valgust ei paista, sest kindralite võimutäiusele ohtu ei ole. Rahva tahe selles riigis ei loe. Liiatigi olukorras, kus tsiviilühiskonnas kandvat rolli mängivad budistlik maailmavaade ja vaimulikud institutsioonid on niivõrd kokku sulanud – tegelikult läänest õpitud – bamari natsionalismiga, mis riigi teiste rahvaste suhtes jagab alati hoiakuid valitsejatega, olgu need siis mundris või seelikus,⁷ mida viimased osavalt ära kasutavad.

Alahinnata ei saa ka režiimi autoritaarseid rahvusvahelisi toetajaid, kes kontrolli pärast Birma, tema loodusvarade ja geopoliitilise asendi üle rivaalitsevad. (Samamoodi nagu Kagu-Aasiat koloniseerinud Inglismaa ja Prantsusmaa XIX sajandil.) Sõjaväevõimu esimesel etapil oli see Nõukogude Liit, aastatel 1990–2000 kommunistlik Hiina, viimasel ajal soojenevad suhted taas Venemaaga. Niikaua, kui need jäänuk­impeeriumid oma mõjuvõimu huvides selliseid režiime toetavad, ei ole ka meil „Aasia sajandist“ palju head loota.

1 Myanmar on riigi enda valitsuse poolt 1989. aastal kehtestatud ametlik bamari kirjakeelel põhinev nimekuju. Birma on läbi mitme keele eesti keeles kohanenud nimekuju, mille aluseks ingliskeelne Burma. Burma on maailmas laialdaselt kasutusel praegugi. Käesolevas kirjatöös (v.a pealkirjas) kasutan läbivalt Birma nimekuju.

2 Birma ajaloo ja tänapäeva parima ja põhjalikema ülevaate eesti keeles leiab Karin Deani raamatu „Kagu-Aasia: riigid, rahvad ja ühiskonnad“ (Varrak, 2013) peatükist „Myanmar: kuningad ja kindralid“ (lk 289–351).

3 Siin ja edaspidi on Birma kohanimed enamasti antud nende varasemal, Briti koloniaalajal juurdunud inglise keele põhisel rahvusvaheliselt levinud kirjakujul ning sulgudes on lisatud tänapäevane Birma ametlik kirjakuju.

4 Sirp 21. V 2021, https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/aasia-sajand-iii-kas-indiat-saabki-enam-demokraatlike-riikide-hulka-arvata/ (vaadatud 10. VI 2021)

5 Birma rahvaste võitlusest valitseva hunta vastu viimaste kuude sündmuste valguses on eesti keeles andnud hea ülevaate Andres Herkel: Myanmari huntast Birma rahvaste vabaduseni. Postimees, 8. V 2021, https://arvamus.postimees.ee/7242146/andres-herkel-myanmari-huntast-birma-rahvaste-vabaduseni (vaadatud 10.6.2021).

6 Vt Myanmar military junta charges Aung San Suu Kyi with corruption, BBC, 10. VI 2021. https://edition.cnn.com/2021/06/10/asia/myanmar-suu-kyi-corruption-charge-intl-hnk/index.html (vaadatud 10. VI 2021)

7 Vihje 2011. aastal „demokraatlikke reforme“ alustanud endisest kindralist presidendi Thein Seini ja 22 teise kõrgema sõjaväelase erruminekule. Nad jätkasid riigi tippjuhtkonnas, aga vahetasid kindralimundri tsiviilriietuse vastu; birma meeste traditsioonilisse riietusse kuulub teatavasti seelik. Mundrite vahetamine seelikute vastu oli toona birmalaste seas levinud irooniline kõnekäänd, millega vihjati, et valitsuse sisus ei muutunud midagi.