1968 ehk Tagasi koopasse

Kalle K?er

  Mõtteid Bernardo Bertolucci filmi “Unistajad” vaadates

 

1968. aasta polnud pöördeline mitte üksnes sotsialismisüsteemi jaoks. Rööbiti Praha sündmustega leidsid samal aastal aset ka Pariisi sündmused. Meie, kes me elasime siinpool “raudset eesriiet”, ei teadnud neist kuigivõrd. Mingis mõttes on see isegi kummaline, sest Nõukogude Liidul pidanuks olema ideoloogiliselt väga kasulik lakkamatult oma kodanikele korrutada, kuidas roiskuvas kapitalismis on küpsemas revolutsioon.

Omaette küsimus on muidugi, kuivõrd tõsine olukord Pariisis 1968. aasta kevadel üldse oli? Siin võib kohata kahesuguseid hinnanguid, ühed räägivad “täielikust košmaarist”, teised ei pea toimunut kuigi märkimisväärseks. Küllap on õigus mõlemal poolel. Ärahellitatud kodanlase seisukohast oli olukord loomulikult katastroofiline: transport ei liigu, bensiinijaamad on suletud, raskusi on toidu hankimisega, tänavaid täidab kohutav hais, mida levitab äravedamata prügi ja tagatipuks ehitatakse barrikaade ja loobitakse süütepudeleid.

Kuid teisalt, objektiivselt võttes mingit “revolutsioonilist situatsiooni” Prantsusmaal tollal polnud. Vastupidi, tegemist oli ühe kõige edukama perioodiga Lääne tsivilisatsiooni arengus, millega võrreldes praegune majanduslik (ja demograafiline) olukord on märksa murettekitavam. Seega võib arvata, et ühel hetkel oleks möllajate võhm nii või teisiti otsa saanud ning et nad üldse sellise segaduse suutsid tekitada, selles on süüdi tänapäeva tsivilisatsiooni haavatavus – piisab ühestainsast streigist, näiteks prügivedajate omast ja linn langeb kaosesse.

Nii või teisiti pole kogu Lääne-Euroopas 1968. aastast siiani aset leidnud rahutusi, mida võiks oma mastaabilt võrrelda “Pariisi kevadega”, isegi moslemite mullused vandalismiteod jäävad selle varju. Miks pole see teema leidnud eredat kujutamist ei romaanides ega filmides?

Tõsi, revolutsiooniliste meeleolude kumuleerumist on kirglikult filminud Jean-Luc Godard – kuid nii “Hiinlanna” kui ka “Weekend” kannavad ikkagi aastaarvu 1967. Hiljem, tagantjärele, kaine pilguga Godard neid sündmusi kas ei soovinud analüüsida või polnud see tal võimalik. Viimane oletus võib tunduda veidrana, kuid ärgem unustagem, et sõnavabadus pole kusagil absoluutne; selle töö, millega Nõukogude Liidus nägid vaeva tsensorid, tegi (ja teeb) Läänes lihtsalt ära raha.

Nii oligi kuni viimase ajani ainsaks oluliseks filmiks, mis vaatles 1968. aasta sündmusi, Louis Malle’i “Milou maikuus” (1989). See irooniline kommetedraama kujutab vaimukalt vapustust, mis tabas “keskmist kodanlast”, kui ta avastas, et olme, mis siiani oli funktsioneerinud nagu masinavärk, on äkki üles öelnud. Autod ei sõida, kaob elekter, tekib hirm, et kohe-kohe tulevad kommunistid. Keegi valmistub vastupanuks, keegi põgeneb metsa…

Kuid Malle on oma filmi tegevuse viinud provintsi, Pariisi sündmused jõuavad vaatajani üksnes raadioaparaadi kaudu, mida “Maikuu” tegelased lootuse ja õudusega kuulavad. Rahutustes osalejaid Malle peaaegu ei näita, rääkimata püüust avada juhtunu sügavamaid põhjusi.

Nüüd, palju aastaid hiljem, on Pariisi kevadest vändanud filmi Bernardo Bertolucci.

Miks just Bertolucci?

Sellele küsimusele vastata on võrdlemisi hõlpus. Esiteks on Bertolucci prantsuse-itaalia “võimsa põlvkonna” režissööridest noorimana (s 1941) enam-vähem ainus, kes selliseks filmiks üldse füüsiliselt veel suuteline. Fellini ja Truffaut on surnud, Godard ja Antonioni pole enam eas, mis võimaldaks täie jõuga töötada.

Samas on Bertolucci piisavalt vana, et ise mäletada toonaseid sündmusi. Tal on oma kogemus, mis lubab taotleda psühholoogilist ja ajaloolist tõepära. Iga noore režissööri käsitluses muutuks säärane film “kostüümidraamaks”.

Lisaks on poliitika Bertoluccit alati huvitanud. Tema kaks kõige huvitavamat teost, “Konformist” (Alberto Moravia romaani ainetel, 1970) ja “Kahekümnes sajand” (1976) on pühendatud nimelt sellele, kuidas ajastu poliitilised kollisioonid mõjutavad inimese hinge ja tema käitumist.

Mismoodi kujutab siis Bertolucci 1968. aastat?

Vastuse sellele küsimusele annab filmi süžee. Noor ameerika filmisõber Matthew saabub Pariisi just hetkel, kui toonane konflikt alguse saab. On vallandatud Prantsuse filmoteegi direktor Henri Langlois, paljud kirjanikud ja kunstnikud hakkavad selle vastu protestima. Ühel piketil tutvub Matthew kahe noore pariislasega, kaksikutest Theo ja Isabelle’iga. Kolmikut ühendab armastus filmikunsti vastu. Kasutades asjaolu, et Theo ja Isabelle’i vanemad hakkavad just Pariisist ära sõitma, kutsuvad venda-õde Matthew elama enda poole.

Edasine meenutab peale tuntud kõnekäänu “Kassid läinud, hiirtel pidu” kõige enam ajakirja Penthouse lugejakirju. Isabelle’i jutustatuna näeks see kiri stiliseeritult välja umbes nii: “Ma armastan oma kaksikvenda, mind tõmbab tema poole ja ka teda tõmbab minu poole, aga tabud, mida ühiskond on meie vahele seadnud, ei võimalda meil tunda piisavat lähedust. Me lihtsalt lamame kõrvuti alasti ja hellitame teineteist, kuid millegi tõsisemani pole jõudnud. Seetõttu olen ma ikka veel süütu, mis mind hirmsasti ärritab. See tähendab – olin, sest enam ei ole. Mulle hakkas meeldima üks noor ameeriklane, ka Theole (see on minu vend) meeldis ta ja kui vanemad ära sõitsid, kutsusime ta enda poole elama. Nii ma lõpuks ometi minetasin süütuse, kusjuures juhtus see Theo silme all, ta viibis juures, kui me Matthew’ga köögipõrandal armatsesime. Tahtsin, et me oleksime kogu aeg kolmekesi (me isegi käisime kõik koos vannis!), kuid Matthew armus minusse ja tahtis üha rohkem olla minuga kahekesi. See tekitas viha Theos ja palju ei puudunud, et kõik oleks lõppenud suure tüliga. Ühel hetkel polnud ma isegi kaugel enesetapust. Lebasime kolmekesi põrandale tehtud asemel, Theo ja Matthew magasid, mina aga tõusin üles ja avasin gaasikraani. Kuid õnneks (või õnnetuseks!) algas just siis väljas demonstratsioon, üks kivi lendas meie aknasse ja poisid ärkasid…”

Missugune jamps, eks?

Ometi on Bertolucci sellise rõhuasetusega (tänavarahutusi rohkem peaaegu ei näidata) tabanud 1968. aasta sündmuste südamikku. Sest kui majanduslikus mõttes “revolutsiooniline situatsioon” Läänes toona puudus, siis teise, “seksuaalrevolutsiooni”, toimumiseks olid olemas kõik tingimused. Juba hulk aega oli kestnud võitlus nende tõkete vastu, mida seksuaalvabadusele seadis riik katoliku kiriku toetusel (või nõudmisel). Kirjanduses, ja mitte üksnes kirjanduses, piitsutati kodanlikku “silmakirjamoraali” ja vastandati sellele tunnete siirust, vabaarmastust jms. Filmikunst pidas lahingut tsensuuriga õiguse eest kujutada alasti inimkeha, eeskätt viidates maalikunsti traditsioonidele.

See kõik viib mõttele, et Pariisi rahutuste tegelikud põhjused peituvad eeskätt vabanemata seksuaalenergias: oli üpris ükskõik, missugusesse ideoloogilisse rüüsse end rõivastada kommunistlik-maoistlik retoorika oli kas just lausa juhuslik valik, kuid igatahes ei peegeldanud ühiskonna tõelist olukorda.

Siin tuleb välja üks suur erinevus Pariisi ja Praha vahel: sest kui Praha revolutsioon suruti maha, siis Pariisi oma, võib julgelt öelda, võitis. Kõik, mis on toimunud pärast 1968. aastat kuni tänapäevani, kujutab endast kodanliku moraali ning eeskätt seksuaalmoraali normide üha järgnevat purustamist. Katoliku kirik on minetanud oma võimu, vähesegi mõju säilitamiseks on ta sunnitud juba korraldama rockkontserte. Alasti naisekeha ekraanil pole ammu haruldus, samuti nagu ka mehekeha, juba oleme tõsistes mängufilmideski kohanud suguakti detailset jäädvustust. Ekraanile sekundeerib elu, kus asi on liikunud edasi pahede legaliseerimise suunas, olgu selleks narkomaania või homoseksuaalne suhe. Isegi pedofiilid on hakanud endale õigusi nõutama!

Kodanlus, loobunud teesklemast comme il faut’d, on lakanud olemast kodanlus selle sõna klassikalises tähenduses, mistõttu tänapäeva ühiskonnapilt on üpris ähmastunud, populatsioon on muutunud üheks suureks vormituks massiks, kus “kõrgema klassi” (näiteks rockmuusikute või jalgpallurite) elulaad ei erine “madalamate” (näiteks haritlaskonna) omast muu kui üksnes suuremate materiaalsete võimaluste poolest.

Bertolucci noori peategelasi võib niisiis vaadelda nende “eesrindlike” ideede ühtede esimeste eestvõitlejatena. Ka nendel oli majanduslikult kõik olemas. Ometi ei tõmmanud neid mitte õpingud, armastus ja abielu, vaid riivatud suhted.

Miks?

Venelastel on ilmekas kõnekäänd: “с жиру бесится” (sõnasõnalt: “läheb rasvast hulluks”), mida kasutatakse nende rikaste inimeste kohta, kes, leidmata endale mõtestatud eesmärki elus, kukuvad ohjeldamatult pummeldama, hakkavad liiderdama, märatsema jne. Kui otsida psühholoogilist seletust Läänes 1968. aastast tänaseni toimunule, võib selleski märgata säärase “rasvast hullumise” elemente. 

Kogu XX sajandi jooksul on Lääs lakkamatult üritanud nihutada aina edasi ja edasi “vabaduse piire”. Lääne inimene otsekui küsib endalt: “Mida põnevat, mittelubatut ma veel võiksin välja mõelda? Millise tabu ma veel suudaksin ületada? ”

Kuid mida rohkem barjääre põrmu paisatakse, seda enam selgub, et nende taga pole midagi peale tühjuse. Või džungli. Sest tsivilisatsioon on alati rajatud keeldudele, millest loobumine paiskab ühiskonna barbaarsusesse. Lääne inimene vist isegi ei mõtle sellele, et kui ta endalt näiteks mõne piketi ajal viimasegi hilbu seljast viskab, siis on see kõige otsesemas mõttes naasmine ahvi olekusse, ta näeb oma käitumist hoopis teises, teinekord lausa heroilises valguses.

Ning mis sümptomaatiline: pole näha ühtki regulatsioonimehhanismi, mis suudaks seda protsessi pidurdada. Olemasolevadki nõrgad seadused ei tööta, sest seaduste tõlgendamine toimub vaid ühes suunas, üha edasise “vabaduse” õigustamisele. See kõik on viinud mõiste kasvatus mõttetuks muutumisele. Kellelgi pole enam võimalik kasvatada ei oma õpilasi ega isegi mitte lapsi, sest nende – laste! – “õigused” on kasvatusest olulisemad.

Bertolucci filmis on episood, kus Theo ja Isabelle’i vanemad ootamatult koju tulles leiavad oma poja ja tütre koos nende külalisega kolmekesi alasti üksteise kaisust magamas.

Mis te arvate, mis nüüd järgneb? Kas pereisa haarab püssi? Või vähemalt viskab külalise välja, saadab poja kasvatusasutusse (umbes sellisesse, kuhu hoopis vähemate süütegude eest sattus Truffaut’ filmi “400 lööki” kangelane) ja võtab tütre range järelevalve alla? Mitte midagi taolist, vanemad lahkuvad kikivarvul, et noori mitte segada.

Bertolucci enda suhtumine oma noorte barbarite tegudesse on ambivalentne. Bertolucci on alati olnud mässaja ja teatud määral selleks jäänudki. Talle ei meeldi vaadelda sündmusi irooniliselt distantsilt, ka pole ta eales silma paistnud delikaatsuse või esteetluse poolest. “Unistajateski” on lisaks avameelsetele seksuaalstseenidele palju lihtsalt labast ja vastikut: defloratsiooni- ja menstruaalveri, urineerimine, oksendamine ja onaneerimine – lühidalt, tänapäeva “filmikeel” kogu oma hiilguses (ainult rotid puuduvad). Kuid siiski on midagi Bertoluccis natuke ka muutunud, see tuleb ilmsiks, kui võrrelda “Unistajaid” tema filmiga “Viimane tango Pariisis”, kus peategelane oli samuti ameeriklane ja tegevus toimus Pariisis. Kui “Tangos” oli ameeriklast kujutatud allakäinud tüübina, kes lõhub noore romantilise prantsuse armastajapaari suhted, siis “Unistajates” on olukord vastupidine: just Matthew’s on säilinud üht-teist puhast ja inimlikku, mida Bertolucci vastandab küüniliste noorte prantslaste “vabaduseotsingutele”.

Filmis on hulgaliselt tsitaate 1950. ja 1960. aastate filmidest. Tähelepanuväärseim neist on Robert Bressoni suurepärase filmi “Mouchette” (1967, Georges Bernanosi romaani ainetel, auhind Cannes’is) finaalist, kus vaene teismeline külatüdruk, suutmata kauem taluda teda ümbritseva maailma jõhkrust, lõpetab elu enesetapuga, veeretades end mäest alla jõkke.

“Unistajates” teisendub see traagiline stseen farsiks: Isabelle’i enesetapukatse ei õnnestu ja kui tõsine see üldse oligi? Purustatud aknaklaasi peale ärganud kolmik tõttab tänavale, kus punaste lippude all lärmavad noored demonstrandid seisavad silmitsi politseinike musta riviga. Piisab ühest, Theo visatud süütepudelist, et see rivi liikuma hakkab.

1968. aastal oli politseinike otsustavus veel võimalik. Praegu on olukord muutunud: autod põlevad, nende omanikud on ahastuses, aga politseinikud peavad hoolega jälgima, et nad kogemata mõne vandaali “inimõigusi” ei riivaks.