Sel reedel Sirbis

Nii lähedal, nii kaugel, nii hästi tõlgitud – soome kirjandus. Pille-Riin Larmi intervjuu Kadri Jaanitsaga
Tõlkija Kadri Jaanits: „Eesti-Soome kultuurisuhted on ilmselt tugevamad kui meie suhted põhjanaabritega mitmel muul tasandil. Potentsiaali oleks aga palju enamaks.“
Sain Soomest kirja. Viisakalt ja lakooniliselt kutsus haridus- ja teadusministeerium riikliku tõlkepreemia väljaandmise üritusele. Hyvä, ainult et miks nad seda Tallinnas teevad? Küllap saab siis suure tunnustuse osaliseks mõni eesti tõlkija? Ja tõepoolest. Teisipäeval, 24. mail kuulutati laureaadi nimi välja sõnadega: „Eesti keel on üks soome kirjanduse enim tõlgitud sihtkeeli ning soome kirjanduse menu eest Eestis võib ühtlasi kiita Kadri Jaanitsa suurepäraseid tõlkeid.“

Loe ka laureaat Kadri Jaanitsa kõnet Soome riikliku tõlkeauhinna saamise puhul ja tema tõlgitud Laura Lindstedti romaani „Minu sõber Natalia“ arvustust!

ÜLO MATTHEUS: Ukraina vaba langus ja tõus
Macroni sisuliselt lootusetu Euroopa armee ideega võrreldes on Läänemere ja Musta mere alliansil hoopis rohkem jumet.
Käimasolev sõda näitab, kui oluline on Ukraina roll puhvrina agressiivse Venemaa ja ülejäänud Euroopa vahel. Eeldades, et Ukraina võidab sõja ja taastab oma territoriaalse terviklikkuse, tuleb juba lähiajal vastata küsimusele, kuidas integreerida see puhver maailma julgeolekusüsteemi.

Pamfir parnassil. Tristan Priimägi intervjuu Dmõtro Suhholõtkõi-Sobtšukiga
Sel nädalal esilinastus Cannes’i filmifestivali kõrvalprogrammis „Autorite kaksiknädal“ („Quinzaine des réalisateurs“) üks värske ja hoogne ukraina film „Pamfir“i. Folklooriga vürtsitatud krimitriller leiab aset Ukrainas, Rumeenia piiri ääres, ja selle peaosas on mees, kes on pärast pikki välismaal töötatud aastaid kodus tagasi. Asjaolud sunnivad teda naasma vanade liistude juurde ning ta hakkab taas salakaupa vedama, et tasuda mõned võlad ja klaarida arved.
Esilinastuse puhul oli režissöör Dmõtro Suhholõtkõi-Sobtšuk nõus avama filmi tagamaid.

SANNA MUSTONEN: Uus ukraina keele õppekomplekt Ukrainast põgenenud laste tarvis
Ukraina laste emakeele, identiteedi ja õppimise toetamiseks vajatakse nüüd kõikjal Euroopas kvaliteetset õppevara. Just enne sõda valmis Ukrainas pedagoogiliselt uuenduslik ukraina keele õppekomplekt koos õpilase tööraamatuga „Навчаємо(сь) української разом“ ehk „Õpime koos ukraina keelt“. Praeguses olukorras peavad koostajad oluliseks, et see võetaks kasutusele kõikjal Euroopa koolides, kuhu on õppima asunud ukraina lapsi. Kuigi Ukraina koole praegu pommitatakse, ei ole võrdsema ühiskonna, laste haridusvõimaluste ja keeleõppe nimel tehtud töö olnud asjata, sest Euroopa õpetajate kaasabi ja koostöö tulemusena võib see levida hoopis laiemalt, toetada paguluses elavaid lapsi ja nende õpetajaid.

KAUPO LIIV: Kino nõukogude moodi
Venemaal on filmide levitamisega seotud sanktsioonid viinud kurbnaljakate lahendusteni.
Pandeemia algusest saadik on räägitud, et kinod on kaotamas lahingut voogedastuskanalite vastu. Kinode sulgemised ja piirangud peletavad inimesed kinost ja harjutavad mugava koduse diivaniga. Viimased nädalad on näidanud, et nii see siiski ei ole. „Apteeker Melchior“ on jõudnud eksklusiivsesse 100 000 vaataja klubisse ning välismaisete filmide vaatajaskondki on vaikselt kasvamas endiste arvude suunas.

TRIIN METSLA: Kuidas uurida nõukogude kunsti?
Baltimaade kunstiteadlaste (taas)kohtumisel esitati Nõukogude aja kunsti käsitlemiseks uusi tõlgendusi ja täiendati vastastikku, õhku jäänud küsimused ootavad jätkuseminari.
Baltimaade kunstiteadlaste ja kuraatorite seminar „Sarnasus erinevuses. Balti regionaalse kunstiajaloo perspektiivid“ kunstiakadeemia suures saalis 13. V ja Kumus 14. V, peakorraldajad Anu Allas ja Eda Tuulberg, koordinaatorid Annika Toots ja Tiiu Saadoja.
Baltimaade kunstiteadlaste ja kuraatorite seminari – nimetaksin seda pigem küll konverentsiks – kandvaks jõuks oli uurijate kriitiline pilk materjalile ja metodoloogistele vahenditele, millega nad töötavad. Kitsas regionaalsus teemaderingis ja ka ettekandjate valikul (üsnagi kindel kolmikjaotus) oli konverentsi tugevus, kuigi ootasin ka teistsugust sekkumist, rahvusvahelisemat rõhuasetust või pilku väljastpoolt.

LAURA LIINAT, MONIKA TOMINGAS: Meie tuleviku määrab huviharidus
Huviharidust rahastab kohalik omavalitsus ja suuresti sõltuvalt sellest, milliseid huvikoole ja -tegevust pakkuvaid ühinguid kohalikul tasandil toetatakse. Igas omavalitsuses on veidi omamoodi süsteem, üle-eestiline lahendus puudub. Riik toetab kohalikke omavalitsusi vastavalt koefitsiendile, mis tuleneb näiteks töötuse määrast, sotsiaalabi vajavate inimeste arvust ja teistest komponentidest. See summa vähenes aga 2021. aastal ligemale 40% võrra ning seni pole selge, kas omavalitsused jätkavad endises mahus toetamist ja panevad ise vahendeid juurde või ei tee seda. Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu esimees Jane Miller-Pärnamägi selgitab, milliseid tagajärgi võib kaasa tuua huvihariduse rahastamise vähenemine.

HANNES AAVA: Mitte ainult inimestele ehitatud linnad
Mure liigirikkuse vähenemise, elupaikade kao ning loodusest kaugenemise pärast paneb otsima lahendusi, kuidas linnade ökoloogilist tolerantsust suurendada.
Hoolimata viimastel sajanditel levitatud eksiarvamusest, et inimene asub väljaspool loodust, oleme siiski paratamatult selle osa. Sama mõtet võib laiendada ka linnadele, mis ei ole kunagi olnud koduks üksnes inimesele, vaid toimivad ka teiste liikide suhtlusvõrgustikuna. Need suhted, nagu kodus ikka, kipuvad olema muutlikud ning ulatuvad peretülidest ja väljakolimistest harmoonilise kooseluni. Järjest arvukamad teadustööd näitavad, et peale inimloomade on linn koduks ka üha suuremale hulgale teistele liikidele, kellest mõne, näiteks kimalase, puhul on täheldatud suisa sedagi, et teatud linnades ületab nende arvukus juba linna ümbritsevate piirkondade oma.

KATI OTS: Putukaväila installatsioonid ühendavad looduse ja linna
„Kohasumin“ kinnitab, et pealinna linnaruumikunstist ei koosne vaid monumentidest ja grafitist.
Alustuseks Putukaväilast. Mis see siis ikkagi on ja kus asub? Kas see on juba olemas? Kui pole, siis millal valmis saab? Need küsimused kipuvad ikka seoses Putukaväilaga korduma. Küsitakse muidugi ka seda, miks omatahtsi vohavat loodust linnas üldse vaja on. Kõik need küsimused on põhjendatud, sest ühe suure lineaarpargi loomine on mahukas projekt, mis võtab palju aega ja mida tuleb kavandamise ajal ühtlasi ka rajada. Proovin seega Putukaväila olemust ja valmimist selgitada.

MARIS PEDAJA: Ussisõnad XXI sajandi loodushoius
Edusammudeks loodushoius vajame loodushoidu soodustavat lingvistilist pinda – terviklikku ussisõnade valdamise kunsti.
Eestlastena elame mitmes mõttes piiririigis. Oleme käinud pika tee Põhja Konnast ja krattidest üleilmsete talgupäevade ja ükssarvik-idufirmadeni, kuid meie väärtusruumis on säilinud teatav ürgsus. Ka kultuuriruum on jäänud loodusest lahutamatuks, igavesti poolnukrutsevaks ja haisvaid adruvalle igatsevaks. Jaan Tätte on kirjeldanud, kuidas hommikupäikest tervitava vilsandlasega hingeliselt võrdväärse katarsise kogemiseks peaks linnainimene läbi lugema kolm raamatut ja käima kolm korda teatris. Valdur Mikita on võrrelnud kukeseenekorilust lääneeuroopaliku teatrielamusega – teatrisaalis kogetu, muide, kinnistub samuti paremini, kui koduteel õhtuhämaruses läbi pargi jalutada.

VAHUR LUHTSALU: Teadusdiplomaatia I. Mis see on ja millega seda süüakse?
Tõenäoliselt võib pealkirjas esitatud küsimus peast läbi käia inimesel, kes seda liitnimisõna, ja kui grammatiliste terminitega täpne olla, siis põimliitnimisõna, esimest korda näeb või kuuleb.
Eestikeelses inforuumis on teadusdiplomaatia võrdlemisi tundmatu termin.

AIJA SAKOVA: Teadlane kui ihaldatud dialoogipartner ja inspireeriv kõneisik
Teaduskommunikatsioon on teadmussiirde lahutamatu osa. See on vajalik, et saavutada teaduse ja teadlase mõjukuse ning seeläbi usaldusväärsuse kasv ühiskonnas.
Ehkki teadmussiirdest on saanud justkui teadusmaailma võlusõna, ei ole selles midagi olemuslikult uut. Laias tähenduses on see sünonüümiks ülikoolide kolmandale sambale ehk ühiskondlikule missioonile. Kitsamas vaates kasutatakse teadmussiiret jällegi tehnosiirde ehk ettevõtlussektoris teadmuspõhiste tehnoloogiliste lahenduste rakendamise sünonüümina.

MAIT JÜRIADO: Tuttava linna tuled. Maapealne paradiis
Suure-Jaanis pole ühtegi valgusfoori! Ei pea kiirustama, et jõuda esimesena punase tuleni.
Kui me vähem kui viis aastat tagasi Suure-Jaani külje alla järve äärde kolisime, siis küsisid paljud, miks nii kaugele. Maailmas ringi rännanuna on asi perspektiivis: Austraalia on kaugel, Suure-Jaani ei ole kaugel! Pealegi oleks siia kolimine veel nii kuus aastat tagasi kõlanud ka mulle endale hullumeelsena, kuid nüüd ainumõeldavana. Ring saab ühel hetkel täis ja juurte juurde tagasi tulla tundub loomulik. Jaane on mitu – Järva-Jaani, Kolga-Jaani, Suure-Jaani jt –, aga on vaid üks ja ainus Suure-Jaani. Kui sõbrad esimest korda külla tulid, helistasid nad mulle ja pärisid, kus see järv siin ikkagi asub – nad ei leidvat üles. Tuli välja, et nad sõitsid esimese hooga Kolga-Jaani.

Arvustamisel
Laura Lindstedti romaan „Minu sõber Natalia“
Pentti Linkola „Ellujäämise küsimus. Linkola programm“
Pentti Linkola „Teisitimõtleja märkmed“
Iris Murdochi romaan „Meri, meri“
Vambola Kriguli doktorikontsert „Drumming“
Estonia „Õhtused majad“
lavastus „Razdedauch“
näitus „Ars Viva 2022. Tajuvälja agendid“
näitus „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist“