Sel reedel Sirbis

Rohkem palve kui jutustus. Pille-Riin Larmi intervjuu Triin Pajaga
Triin Paja: „Luule on anum, kus hoiad midagi endale olulist. Mälestustest saab kiiresti õhk ja mälu hõreneb kiiremini kui sõnad – luule on üks viis seda kauem käes hoida.“
Triin Paja on ühtaegu tuntud ja tundmatu luuletaja. Esikkoguga „Nõges“ pälvis ta 2018. aastal Betti Alveri debüüdiauhinna. Kaks aastat hiljem tõi luuletus „Öö on tume nagu õdede juuksed“ Pajale Juhan Liivi luuleauhinna, see tekst leidub ka tema uues kogumikus „Ürglind“. „Triin Paja on staar!“ õhkas mu luuleteadlasest sõber pärast raamatu esitlust – tegu on muidugi hinnanguga tekstile, autor ise on ebastaarilikult tagasihoidlik ja pisut salapärane. Kellelgi siiski leidub tema meiliaadress, kellelgi telefoninumber ning üks naaber Tallinnas Nõmmel teab isegi näidata ruutudega akent … Kokku me saime.

Loe lisaks:
Triin Paja „Ürglinnu“ ja Donika Kelly „Bestiaariumi“ arvustused
TRIIN PAJA luulesalv

ERET TALVISTE, BIRGIT POOPUU: Sõda on mehe nägu
Süürlased on pidanud äsja kogema sedasama, mida ukrainlased praegu, ilma et maailm oleks nii teravalt reageerinud. Ukraina sõda sai võimalikuks seetõttu, et lasksime Venemaal Süürias tegutseda ilma tagajärgedeta.
Sõjad ja konfliktid ei seisa üksteisest lahus, neid seob vägivaldne struktuur. Mõeldes Ukrainale, peame mõtlema ka Süüriale, Palestiinale ja Afganistanile. Feminist bell hooksi arvates on võimatu ja mõttetu uurida militarismi isoleeritult patriarhaalsest mõttelaadist, rassismist ja kapitalismist, sest need toimivad koos. Vägivaldseid, ebainimlikke, inimõigusi rikkuvaid tegusid tuleb kritiseerida ühtmoodi, ükskõik kus need aset leiavad. Seda peame eraldi rõhutama, sest on näha üksjagu analüüse, kus ei osata Ukraina sõda laiemasse konteksti paigutada. Kui pidada praeguste probleemide põhjuseks vaid Putinit, siis ei taheta või ei julgeta süveneda sõdade juurpõhjustesse, nagu patriarhaat, kapitalism ja militarism.

JANAR MIHKELSAAR: Jätkusuutlikkus viib hukatusse
Meil ei ole võimalik tagasi pöörduda puhta ja loomuliku vabaturumajanduse rüppe, puhta ja loomuliku traditsiooni rüppe, puhta ja loomuliku looduse rüppe.
Ela jätkusuutlikult! – nõnda kõlab meie ajastu kategooriline imperatiiv. Kui räägime traditsioonist ja väärtustest, kui kõneleme ettevõtetest, kui koostame riigieelarvet, kui ekspluateerime loodust, kui teeme sisseoste, kummitab meid vahetpidamata üks ja seesama küsimus: kas meie teod ja eluviis on jätkusuutlikud? Ühel või teisel viisil oleme kutsutud ja kohustatud elama jätkusuutlikult. Jätkusuutlikult elada on uhke ja hea.

KERSTI MARKUS, BARBI PILVRE: Vormsi 1945–1990. Sõjapõgenikud, kultuurikatkestus ja elu jätk
Vormsi uuema ajaloo läbitöötamine kujundab kogukondi siduvat, mitte vastandavat narratiivi.
Sõjad ja põgenemine võõrvägede eest tõid XX sajandil Euroopas kaasa koletuid inimlikke tragöödiaid, pöördelisi elu- ning kultuurimuutusi, mille teadvustamine aastal 2022 on kahjuks taas aktuaalne. Nii katkes Eestis, sealhulgas Vormsil, II maailmasõja keerises 1944. aastal rannarootsi kultuur, kui Saksa okupatsioonivõimude ja Rootsi riigi korraldusel lahkusid lähenevate Nõukogude vägede eest siin aastasadu elanud rootslased.
Rannarootslaste alad ei jäänud tühjaks. Teiste hulgas tulid asemele Venemaa sõjapõgenikud, keda Saksa võimud käsutasid pakku rinde eest, pärast 1945. aastat sõjaväelased ja väga erineva taustaga inimesed Venemaalt ja Eestist – kolmandik tulijatest olid koduloolase ja rahvamuusiku Ain Sarve andmetel venekeelsed. Elu tõi pöörde, kuid ta jätkus.

RAIVO KALLE Kihnlased, tõeline veelinnurahvas
Ürgne suhtlus lindudega võis olla varem levinud kogu soome-ugri alal, kuid nüüd on kõige elavamalt säilinud Kihnus.
2021. aasta suvel, mil trükist ilmus Mare Mätase raamat „Minu Kihnu. Külas või külata“ (Petrone Print 2021) käisin esimest korda elus koos kahe kolleegi Renata Sõukandi ja Andrea Pieroniga Kihnus. Võib ölda, et see oli üle 80 aasta esimene etnobotaaniline ekspeditsioon Kihnu. Teadaolevalt esimene ja viimane teave Kihnu taimekasutusest pärineb aastatest 1937–1943 Theodor Saare kirjadest, mida ta saatis Gustav Vilbastele. Pillutatult leidub taimepärimust ka Emakeele Seltsi arhiivides näitelausetena, mis on avaldatud Kihnu sõnaraamatus.

Eesti teatri auhindade laureaadid 2021. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest + žüriiliikmete kommentaarid

TRISTAN PRIIMÄGI: Vaikimine kuld
Tänavusel Oscarite galaüritusel juhtus nii mõndagi erakordset, ent kahjuks jääb sealt kummitama vägivallaintsident –näotu isegi siis, kui oli lavastatud.
Oscarite mänguväljak oli nominentide faasis kirju ja mitmekesine ega andnud küll kuidagi aimu, et selja taga on kogu maailma filmindust korralikult pärssinud koroona-aastad. Majesteetliku rahuga kulgevad nii ulmefilm „Düün“, revisionistlik vestern „Koera võim“ kuika Haruki Murakami teose ekraniseering „Drive My Car“. Žanrifilmide mängulisust kuvavad eri vaatenurgast klassikalise muusikali uusversioon „West Side’i lugu“, vähem klassikalise kõhediku uusversioon „Luupainaja allee“ ja düstoopiline must komöödia „Ära vaata üles“. Oscarite paisutatud sentimenti ja raskuste ületamise triumfi pakuvad nii biograafiline „Kuningas Richard“, autobiograafiline „Belfast“ kui ka indie-pärl „CODA“.

Arhitektuur on läbirääkimiste kunst. Ulla Alla intervjuu Petras Išora ja Ona Lozuraitytėga
Leedu arhitektid Petras Išora ja Ona Lozuraitytė lõid 2014. aastal Vilniuses arhitektuuristuudio Isora x Lozuraityte. Disainerite duot võib iseloomustada kui ruumi kaudu lugude loojaid ja jutustajaid. Stuudio teeb koostööd kunstnike, avaliku sektori ja kõikvõimalike kultuuriinstitutsioonidega. Isora x Lozuraityte tegutseb nii Leedus kui rahvusvahelisel areenil. Arhitektid tegelevad avaliku ruumi, maastikuarhitektuuri ja taristu disainiga, kuid pööravad tähelepanu ka ruumi sotsiaalsele aspektile, eksperimenteeritakse näitustega nii interjööris kui eksterjööris.

Kõhkluste kiuste. Grete Tiigiste intervjueerib Tarmo Piirmetsa
Sisearhitekt Tarmo Piirmetsa looming on eri tüüpi projektide assortii. Ta on teinud mitme õppehoone sisearhitektuurilise lahenduse, nagu Tartu tervishoiu kõrgkool (koos Kavakava arhitektidega), Tallinna ülikooli Vita hoone (koos Salto arhitektidega ja Raul Tiitusega), Eesti kunstiakadeemia (koos Kuu arhitektide ja Raul Tiitusega) ja Tabasalu põhikool (koos Andro Männi ja Raul Tiitusega), Skype’i, Pipedrive’i ja Bigbanki peakontori, lisaks mitmete eramute ja restoranide sisekujundus. Nimekiri sellega ei lõpe. Piirmets tegutseb sisearhitektuuribüroos Pink, projekteerib, võidab auhindu ning õpetab ühtlasi noori sisearhitekte ja arhitekte, püüdes olla neile vestluspartner.

Kärsitusega pillimeister kaugele ei jõua. Kai Kiivi intervjuu Raivo Hiiemaaga
Kes on kunagi asjaarmastaja või professionaalina pilli mänginud, teab, milline tähendus on mängija elus tema pillil. See pole üksnes muusika tegemise vahend, vaid interpreedi osa. Nii nagu mängijal, on ka pillil hing, ja kui need kaks õigesti kokku kõlavad, võib sellest sündida imeline looming. Kui tihti mõeldakse aga sellele, et ka pill on kellegi, nimelt pillimeistri looming? Kuidas üks pill sünnib, millest on ta tehtud? Aga millisest materjalist on tehtud pillimeistrid? Neile küsimustele vastab Eesti üks staažikamaid ja kogenumaid keelpillimeistreid Raivo Hiiemaa, kes avas hiljuti Eesti Pillifondi algatatud rahvusvahelise pillimeistrite koolituste sarja, kus osalevad kuus noort.

AURORA RUUS, GREGOR KULLA: Miks on muusika?
Kes oli see tüüp, kes puhus mammutivilet? Kas muusik, interpreet või helilooja? Et mõista, kes ta oli, on põhjust jõuda selgusele selles, mida ta tegi.
„Biotoopia“ teine vestlusõhtu „Mammutivile. Muusika algus mesoliitikumis“ 22. III Von Krahli teatri salongis. Vestlesid Liisa Hirsch, Toomas Siitan ja Taavi Kerikmäe, vestlust juhtisid Gregor Kulla ja Aurora Ruus, programmi kuraator on Peeter Laurits.

MARGUS OTT: Argidialektika VI. Tõsidus ja koomika
Käisin PÖFFil vaatamas filipiini filmi „Viimane võimalus“ (režissöör Jun Robles Lana, 2021). Film käsitleb väga tõsist probleemi, Filipiinide presidendi Rodrigo Duterte algatatud sõda narkootikumide vastu, mille käigus on tapetud üle kümne tuhande inimese, sageli omakohtu korras ja ilma võimaluseta end kohtus kaitsta. Teema on tõsine, aga ometi on filmis on väga palju koomikat. Pärast linastust oli küsimuste-vastuste aeg ja üks vaataja väljendas kahtlust, kas nii tõsist asja sobib selliselt kujutada.

Arvustamisel
Eesti Kontserdi ja ERSO kontsert „Kevadsümfoonia“
R.A.A.A.Mi „Lotman“
mängufilm „Kangelane“
näitused:
Lilly Waltheri „Piiritu“,
Ludmilla Siimu „Olemise helk“,
Maria-Kristiina Ulase „Joon voolab hingelt“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht