Sel reedel Sirbis

Volkslied, Weltliteratur ja eesti kirjandus. Pille-Riin Larm intervjueeris Liina Lukast
Liina Lukas: „Eesti kirjandus osaleb selles üleilmses kirjandussuhtluses, millesse Herder ta umbes 250 aastat tagasi aitas.“
9. novembril pidas inauguratsiooniloengu vastne Tartu Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor Liina Lukas. Tema akadeemiliste huvide keskmes on olnud XVIII–XX sajandi mitmekeelse Balti kultuuriruumi kirjandussuhted. Inauguratsiooniloengus „Rahvalaulud kui maailmakirjandus. Goethe kahekõne Herderiga“ tutvustas ta selle risoomse nähtuse üht vältimatut eost.

Loe lisaks Märt Väljataga luuletõlgete antoloogia „Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles“ arvustust ja Linda Kaljundi „Balti kirjakultuuri ajaloo“ arvustust.

JAAN ROSS: Eestlaste kultuurielu Peterburis 
Igasuguse kahtluseta võib öelda, et professionaalse eesti muusikakultuuri juured asuvad Peterburi konservatooriumis.  
Minu eesmärk on osutada poliitilise ja kultuuriajaloolise, aga ka demograafilise diskursuse mittevastavusele, mis puudutab Eesti suhteid Loode-Venemaaga, esmajoones muidugi Peterburiga. Mul pole kavatsust rääkida kriisidest. Pigem soovin rääkida muutustest, mis on inimeste teadvuses toimunud enam kui saja aasta jooksul, ning keskenduda poliitilise ja kultuuriajaloolise diskursuse erinevustele. Püüan seda teha võimalikult objektiivselt, võiks ehk isegi öelda positivistlikult, tuginedes paljuski kultuuriajaloolaste käsutuses olevale empiirilisele andmestikule.

VARJA AROLA: Uues eesti näitekirjanduses säravad naised 
Eesti Teatri Agentuuri selleaastasel näidendivõistlusel paistsid silma psühholoogiliselt teravad teatritekstid. 
Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistlusele laekus tänavu 47 näidendit, mida oli vähem kui tavaliselt – ju on pandeemiaaeg mõjunud rusuvalt ka kirjutamiseks tarvilikule inspiratsioonile. Praeguse sünge aja hõngu oli võimalik välja lugeda ka võistlustööde teemavalikust: nii mõnigi näidend riivas üksinduse, depressiooni, enesetapu või surma teemat. Ka suheldi mitmes näidendis vaimudega, mis on üsna üllatav. Üllatusi tuli võistlustööde lugemise käigus veel, nende juurde pöördun pärastpoole tagasi. Kõigepealt aga väike ülevaade loetust, olgugi et üldistamine on alati pisut vägivaldne.

ÜLO MATTHEUS: Emotsioonid, müüdid ja pidevalt halb valitsus
Kas meie poliitiline eliit on üldse võimeline tagama Eesti püsimise ja stabiilsuse? Või on ühe või teise poliitilise jõu ambitsioonid tähtsamad? 
Teadupoolest eristuvad inimese ajus teatud rollide kandjana limbiline süsteem, aju kõige ürgsem osa, mis toodab ja reguleerib emotsioone, tegeleb inimese ellujäämise ja enesekaitsega, ning prefrontaalne korteks, lihtsustatult öeldes mõistus, mis esimest suunab ja kontrollib. Ohusituatsioonis või kui emotsioonid kasvavad üle pea, lülitub mõistus välja. Limbiline süsteem paiskab verre adrenaliini, et saaksime ära hüpata kihutava auto eest, kaitsta end vajaduse korral ründaja vastu või laadida end emotsionaalselt maha, kui midagi ärritab – sõimata valitsust, arstkonda või poemüüjaid.

TARMO SOOMERE: Eesti valikud elurikkuse ja kliima hoiul 
Eesti roll elurikkuse ja kliima hoiul peab olema palju laiem kui meie enda looduse elurikkuse hoidmine.
See aeg on pöördumatult möödas, mil kliima oli lihtsalt matemaatilise statistika kategooria, ilmanähtuste statistika ja sellisena neutraalne, ühiskonnaväline süsteem – teatav tingimuste kompleks inimese eluks, ühiskonna ja tsivilisatsiooni eksisteerimiseks. Praeguseks on selge, et kliima on nii looduse kui ka selle osa – inimeste – mõjutatav süsteem. Kliimamuutus pole enam pelgalt teatavate arvudega kirjeldatav nähtus, vaid poliitilise võitluse areen. 

TANEL MÄLLO: Nutikas veepudel IV. Maailmalõpp koju kätte 
Nagu eelmise artikli lõpetuseks tõdesime, on meie igapäevapildis väga domineeriv tehnoloogiaeetos oma mastaapseimates rakendustes siiski vaid pinnapealne roosa kreemikiht sügavamate ja fundamentaalsemate ühiskondlike protsesside suurel roosal peotordil, mille sees ei peitu kena strippar, vaid jurtatäis kurje trolle. Helge tuleviku lubadustest kantult digitehnoloogilise arenguhüppe läbi teinud inimkonda ja üksikisikut kipuvad kogemused ja keskkond vormima pahemuse suunas. Mõnikord sõltub pealesunnitud arengusuund tehnoloogialoojate ärihuvist, ent pahatihti – ja mida kauem aega anda, seda suurema tõenäosusega – mõjub tehnoloogia ühiskonna kaardipakis jokkerina, kelle väljakäimise kaugemaid tagajärgi ja koosmõjusid on keerukas, kui mitte võimatu, prognoosida. 

Allajääjate prohvet. Marina Richter intervjueeris Sean Bakerit
Sean Bakeriga Viini InterContinentali hotelli maha istudes mõistan kohe, mis moel ta inimesi oma projektides osalema veenab. Võib-olla on see tema lihtne avaliolek ja viis keskenduda täielikult vestluskaaslase jutule või siis tema pehme kõlaga hääl. Kujutan teda vabalt ette tänavatel ja poekestes inimestele lähenemas, et neilt küsida, kas nad oleksid huvitatud filmis mängimisest. Mis, nagu tema hilisema jutu põhjal selgub, ei ole osatäitjate leidmiseks siiski tavakeskkond. Bakeri viimane film „Punane rakett“ on alates suvisest Cannes’i esilinastusest olnud „turneel“ ja varsti jõuab ka USA kinodesse, kui just piirangute tõttu juba edasi lükatud filmide tihe rebimine viivitust ei too.

PIRET KARRO: Võim ja sugu. Võimu kuritarvitamine ei tule üllatusena
Meie ekspeaminister „ei sattunud ahistamisskandaali“, vaid ahistas kedagi ja see tuli välja. Ahistatu andis tema teost teada oma tööandjale ja asi jõudis ringiga toimepanijani tagasi. See uudis on tema teo tagajärg. „Skandaali sattumise“ fraas on Eesti ajakirjanduses sääraste juhtumite puhul nii levinud, et mõjub laisa klišeena. Või jätab mulje, nagu olekski objektiivne ahistamisjuhtumi kirjeldus. Tõsi, suuremad ajalehed hoidusid vähemalt pealkirjades sellisest sõnastusest, pildiallkirjas võis seda siiski leida. Sama isiku 2017. aastal toime pandud ahistamisjuhtumit nimetati küll läbivalt „skandaali sattumisena“. Ajakirjanikud, palun olge oma sõnastuses täpsed!

Arvustamisel
Katrin Tiidenbergi, Emily van der Nageli „Seks ja sotsiaalmeedia“
Marianne Mikko „Naise koht“
Orlando Figese „Nataša tants“
Boriss Sokolovi „Uue Venemaa sõjad“
Vene teatri „Meister ja Margarita“
festival „Sound Plasma“
Klassikaraadio 25. aastapäeva kontsert „Kaks Klara käevõru“
Näitused: Mihkel Kleisi  „Tähendusväline vaade“,  Mika Vesalahti  „Põrgujumala masin ja maaliparadiis“, Lilian Mosolaineni  „Igas minemises on tulemine“, Uno Roosvaldi  „Minu ateljee“ ning „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid“ ja Jüri Arraku „Pilk“
almanahh „No More Amber“
Elina Masingu lavastus „Fairy Tale Arch“
dokumentaalfilmid: „Sparksi vennad“, „107 ema“ ja „Stanislavski. Elujanu“
mängufilm „Igavesed“