Sel reedel Sirbis

Sel reedel vaeb Sirp „Kultuuri arengukava 2021–2030“

Arengukava lõpusirgel
Taaniel Raudsepp: „Looming tuleb loojatelt, järelikult peab tagama loojate heaolu.“
11. oktoobril arutab riigikogu oma täiskogu istungil kultuuri arengukava aastateks 2021–2030. Mis juhtub arengukavaga pärast seda arutelu, selgitas Kaarel Tarandile kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp.

JAN KAUS: Teavikutest ja teavitusest
„Kultuuri arengukava 2021–2030“ eelnõus püstitatud ideaalide saavutamist takistab muu hulgas asjaolu, et kellelgi ei ole ilmuvast trükisõnast ja selle kvaliteedist ülevaadet.
Kuidas portreteerida arengukava? Tegu on dokumendiga, kus kirjeldatakse teatud valdkonna ideaalset olukorda, mistõttu esineb seda sorti kirjatükkides alati lahknevusi reaalsusest (vastasel korral poleks arengukavasid vist vajagi). „Kultuuri arengukava 2021–2030“ eelnõu kommenteerimine ongi keerulisevõitu, sest ideaalid ja tegelikkus ei saagi kattuda. Aga kui maapealne paradiis ongi ainult konstruktsioon, illusioon, siis ilma selle konstruktsioonita oleks raskem manada silme ette reaalsuse kogu komplekssust.

ELIN KARD: Meie ühine visioon
Ükski visioonidokument ega arengukava ei too kaasa soovitud muudatusi. Areng sõltub kõigi valdkonda kuuluvate inimeste tegevusest ja koostööst.
Eelmise aasta kevadel hakati samal ajal koostama kahte omavahel tihedalt seotud ja rohkete kokkupuutepunktidega arengukava. Praegu riigikogus kinnitamist ootav eelnõu „Kultuuri arengukava 2021–2030“ („Kultuur 2030“) on valdkonnaülese dokumendi „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ jätkustrateegia, kus on sõnastatud kultuuri strateegilisi eesmärke. Arengukava koostamisel on arvestatud nii analüüse, mõõdikuid kui ka uuringuid, avalike arutelude ja kaasamisürituste ning dokumendi „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ elluviimise hindamise tulemusi.

ÜLO KRIGUL: Kultuuri põhi ja seadus:
mitmekülgne ja kõrgel tasemel professionaalne rahvusvaheliselt rikastatud kaasaegsete vahenditega valdkondlikult regionaalne konkurentsivõime
Pärast lugemist on tunne, nagu oleksin tarbinud mingit kontsentraati. Eks ta mingis mõttes nii ongi. Sellest dokumendist peaks järgmistel aastatel olema võimalik nõrutada ja kääritada kõike kõrvu joovastavat, mida kuulda tahetakse. Tekst on aga niivõrd laetud kantselliitpoeesiaga, et paneb esiotsa pea ringi käima ja teisel läbilugemisel ka pisut õlgu kehitama. Sõnu on palju, aga sõelale jääb nagu üsna vähe.

MERLE KARRO-KALBERG: A nagu arhitektuur
„Kultuuri arengukava 2021–2030“ eelnõus on teiste hulgas markeeritud ka arhitektuurivaldkonna peamised arengujooned. Välja toodud põhimõtted on laiahaardelised ja neis on püütud hõlmata kõike paljudel tasanditel. Üheksa eesmärgina sõnastatud punktis käsitletakse mainekujundust, arhitektuuri õpetamist põhikoolist ülikoolini ja sealt veel edasigi, kvaliteedipõhiseid riigihankeid ning palju muudki. See kõik näitab, kui kõikehõlmav on ruumiloome.

ÄLI-ANN KLOOREN: Mihklikuu audiospaa
Septembrikuu muusikaelu oli rikkalik: kontserdilavadele jagus tippkoore ja -orkestreid, soliste ja dirigente, uudisteoseid ning meeldivaid üllatusi.
Septembrikuu jooksul sai kuulda suuremat osa Eesti tippkooridest (vaikis vaid Voces Tallinn). Oma roll oli siin Pärdi päevadel, kus kõlas rohkesti koorimuusikat. Eesti Filharmoonia Kammerkoori eesotsas on jälle Tõnu Kaljuste ja ilmselt tunnetavad paljud seda justkui rännaku lõpuna – kojujõudmisena. Kuigi kooriga on teinud suurepärast tööd mitmed dirigendid, on ometigi vahepealsed 20 aastat, mil Kaljuste pole olnud peadirigent, möödunud nii kiiresti, et näiteks mina – ma ei ole kindlasti ainuke – ei jõudnudki ümber õppida ja mõtlesin EFKst ikka kui Kaljuste koorist. Pärdi päevade kontsertide põhjal võib öelda, et dirigendi ja lauljate vahel on äärmiselt hea klapp ning nende koosmusitseerimisel on koori kõlakvaliteedis juba tekkinud mingi nihe: esitusstiil on muutunud kergemaks ja nõtkemaks. Üks suurepärane esitus järgnes teisele, oli see siis Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa või Maurice Duruflé teos.

TANEL MÄLLO: Nutikas veepudel I
Tunneme ängistust, et midagi väga suurt on väga valesti ja et keegi peaks midagi tegema, aga puudub tunnetuslik ja intellektuaalne võime probleemiga tegeleda ja oma käitumist kohandada.
Kodumaine pahalane Ivo Schenkenberg ei olnud labane teeröövel pimedal keskajal, vaid ajastule omane tööriist püha risti teenistuses, mille mõju küündis tippajal tänapäeva rahvusvaheliste organisatsioonide, ettevõtete ja muu sellelaadse omani. Keskajaga võrreldes on meid õnnistatud suurusjärgu võrra enamate võimukate institutsioonidega, kelle käsutuses on eesmärkide saavutamiseks kosmiliselt vägevamad ja kirurgiliselt täpsemad vahendid. Tänapäeva väärtuslikuks reliikviaks on lihtne pidada isikuandmeid ja privaatsust, kuid iroonilise analoogiaga jätkates võime pealtnäha jõuka ja õnneliku Hans von Risbieterina privaatsuse mõttes täiusliku kadreeringuga vannistseeni järel kaotada midagi veel kallimat.
Arutlemaks, millisel teel oleme, võiks alustada praegust igapäevareaalsust üldistavalt kirjeldavast kolmest suurest komponendist: (1) üha ulatuslikumalt võimu koondavad institutsioonid, (2) eksponentsiaalne tehnoloogia koos eksikäsitlusega sellest kui millestki evolutsiooniliselt arenevast ja neutraalsest ning (3) ahvid.

JANEK KRAAVI: Post-sõnastik LVII Keskmiselaubaline kirjandus
Lauba kõrguse metafooriga hakati elitaarkultuuri ja madalat populaarkultuuri eristama ülemöödunud sajandivahetusel. 1920. aasatel tuli käibele termin „keskmiselaubaline“, mida kasutati satiirilises retoorikas ja sageli solvanguna, kaasates või välistades nõnda legitiimsel kultuuriväljal osalejaid. Populaarkirjanduse uuringutes on selle sõnaga lahterdatud kahe maailmasõja vahelisel ajal eelkõige naisautorite kirjutatud ajaviiteromaane. 1960. aastatel nägi Dwight MacDonald keskmiselaubalisuse avaldustes populaarkultuuri hübriidvormi. See paigutub massikultuuri ja kõrgkultuuri vahele ja „teeskleb kõrgkultuuri standardite respekteerimist, samal ajal neid lahjendades ja vulgariseerides“.
MATHURA: Pühapaikadest looduse pühaduseni
Looduslik mitmekesisus ja ainulaadsus on Eesti võimaliku visiitkaardina jäänud väärilise tähelepanuta.
Eesti presenteerimiseks ülejäänud maailmale on aja jooksul käibel olnud mitmeid juhtlauseid ja loosungeid. Küll on rõhutatud meie riigi külalislahkust („Welcome to Estonia“), küll püütud riigi ametlikust kolmetähelisest lühendist välja lugeda ingliskeelset superlatiivi kõigele, mida siin maal leidub (coolEST, kindEST, fastEST, jne). Räägitud on ka Eestist kui e-riigist ning meie e-võimekustest kui meie atraktiivsest visiitkaardist. Võimalus esitleda oma maad loodusliku mitmekesisuse ja ainulaadsuse kaudu on aga enamasti jäänud väärilise tähelepanuta.

Ikka veel mõistatuslik Konrad Mägi. Magdaleena Maasik intervjuu Espoo EMMA kunstimuuseumi kuraatori, muuseumi juhataja Pilvi Kalhamaga

Arvustamisel
Imbi Neeme romaan „Kokkupõrked“
kogumik „Teatrielu 2020“
XVII Veneetsia arhitektuuribiennaal
näitused: „Kolhoosi korterelamu Eesti vabaõhumuuseumis“, „Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu“, „Meeletu Dymphna järele“, Aleksander Vardi „Pariisi taeva all“
Tallinn Music Week’i muusikaprogramm
dokumentaalooper „Russia: Today“
nullteatri „Ma tahaksin olla kui lill“
dokumentaalfilm „Pingeväljade aednik“
dokumentaalfilm „Ivanna elu“
mängufilm „Kaardimängur“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht