Sel reedel Sirbis

MARLEEN ALLEMANN, TÕNIS SAARTS : Palun uut utoopiat, liberaal!
Eelmise kümnendi finantskriis oli murdepunkt, kus senine neoliberaalne utoopia murenes ja läänemaailma liberaalid on sellest siiani segaduses.
Viimastel aastatel on põhivooluparteid pea kõikjal vähemal või rohkemal määral toetust ära andnud autoritaarsust ihalevatele (parem)populistlikele jõududele. Olgugi et täpsed ajendid sellise nihke taga riigiti veidi erinevad, on liberalismi üldisem mandumine paljuski tingitud utoopilise mõtlemise puudumisest.
Ajaloolane Timothy Snyder poetas paari aasta eest Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis loengut pidades tähendusliku lause: „Poliitikud ei kõnele enam tulevikust.“ Snyder pidas silmas peamiselt läänemaailma riigitegelasi, kes pole juba mõnda aega julgenud oma valijatele kinnitada, et „homne tuleb parem“ ning „mul on plaan, kuidas see parem homne teieni jõuaks“. Tõepoolest, põhivoolu liberaalse läänemaailma poliitikutest on saanud hallid administraatorid ja tehnokraadid, kes tegelevad vaid (kriiside) haldamisega, kuid ei müü enam unistusi ja haaravaid tulevikuvisioone.

TANEL VALLIMÄE: Vaesus, laiskus ja poliitikute asendamatus
Mida rohkem inimene tunneb, et tema hääl ei loe, seda vähem ta demokraatia standarditele vastavalt ühiskonnaelust osa võtab.
16. septembril toimus riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Ebavõrdsus Eestis – kas vaesusest saab välja kärpida?“ arutelu. Eksperdid esinesid ettekannetega, tekkis huvitav diskussioon: riigikogu liikmed esitasid enamasti põnevaid küsimusi ja ettekandjad andsid neile asjakohaseid vastuseid. Riigikogu liikmete küsimused peegeldasid kahtlemata küsija vaateid, seda, kui tõsiselt ta vaesuse teemat võtab ning kuidas vaesusse ja selle tekkepõhjustesse suhtub. See tõdemus on tähtis, sest annab suuna kätte mõistmaks riigikogu liikme valmisolekut seadusandja rollis midagi ette võtta. Nii näiteks küsis rahva seas hästi tuntud sportlase taustaga Reformierakonna liige niimoodi: „Kas on uuritud inimese laiskust ja ebavõrdsust, nendevahelisi seoseid? Sest me ju teame, et inimene võib õppida ju nii palju, kui ta ise suudab, nii palju tööd teha, kui ta ise vaid tahab, nii palju treenida, kui ta tahab jne, jne. Kõik sõltub ju ikkagi inimese enese tahtest.“

Lend üle Tartu ja läbi ajaloo, Aet Ollisaare vestluse Krista Leesiga kirjutas üles Kristlyn Liier
KRISTA LEESI: „Täiendused-lisandused märkidel annavad lootust, et kõike ei pea liiga tõsiselt võtma ning ka üksikisik saab midagi muuta – et tema arvamus loeb.“
Krista Leesi on üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti tekstiilikunstnikke. Ta on osalenud arvukatel rühma- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka välismaal. Leesi teosed kuuluvad Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse, aga neid võib näha ka Hiina siidimuuseumi, Guimarãesi nüüdistekstiilikunsti biennaali ja Miami maailma tekstiilikunsti organisatsiooni kogus. Aasta eest pälvis ta maailma ühe olulisema nüüdistekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia.

+ Loe ka Krista Leesi näituse „Verbarium“ arvustust

MAI PÕLDAAS: Muutumises rahvaraamatukogud
Rahvaraamatukogudes tahetakse tänapäeval pakkuda külastajale peale raamatute ka arendavaid ettevõtmisi.
On loomulik, et asjad ja nähtused meie ümber muutuvad. Ühe nähtuse muutumine põhjustab muutusi selle nähtusega seotud valdkondades. Kui muutub õppimine, on vaja ka teistsuguseid koolimaju kui paarkümmend aastat tagasi. Kui muutuvad loometegevus ja kultuuriharjumused, teadmiste ja info hankimine ning kasutamine, peab ka raamatukogude, muuseumide, kontserdisaalide jt kultuuriasutuste ruumilahendus olema teistsugune. See meile sageli enam nii loomulik ei tundu.

KATRIN KULLO: Kuidas elad, kooliraamatukogu?
Kooliraamatukogude varustatuse mõju ilukirjandusteoste valikule ja käsitlusviisidele kirjandusõppes
2017. aastal õpetajana tööle asudes tõdesin naiivselt, et õpilastega ei saagi kõiki raamatuid kohe, kui soov tekib, koos lugeda. Hakkasin uurima, missugune paistab kooliraamatukogude varustatuse olukord teistele õpetajatele. Kas ja kuidas varustatus lugemisvalikut suunab, mis teoseid kirjandusõppes kasutatakse? Kuivõrd on õpetajad pidanud teoste valiku ümber tegema sellepärast, et raamatuid ei ole piisavalt? Kuidas erineb teosekäsitlus, kui ühiselt arutletakse ühe ja sama või korraga mitme alusteksti üle? Annan ülevaate 172 kirjandusõpetaja ja 111 kooliraamatukoguhoidja vastusest.

AIMAR VENTSEL: Ukraina vuntsidega etno-funk kõlab praegugi värskelt
Vitalii Bardetskõi: „Noorus hakkab ukraina vana funk’i kuulates mõtlema ka oma identiteedi üle. 1970ndate muusika resoneerib väga hästi muusikaga, mida noored praegu kuulavad.“
Ukraina dokumentaalfilm „Vuntsidega funk“ räägib Ukrainas 1960. – 1970. aastatel viljeletud muusikastiilist, kus seoti lääne psühhedeelne rokk, funk, nõukogude estraad ja ukraina rahvamuusika. See stiil oli omal ajal populaarne, värske ja isegi ekstravagantne. Esitajad kandsid rahvariietest inspireeritud kostüüme ning peale traditsiooniliste estraadiorkestri pillide kasutati ukraina rahvapille. Käputäis kollektiive lasi Nõukogude plaadifirma Melodija all välja kokku paarkümmend albumit, mis tänapäeval maksavad head raha.

Eesti haridus on disainipöördeks valmis. Merle Karro-Kalberg intervjueeris Merike Rehepappi
MTÜ Haridusdisaini Keskus kasvas välja kultuuriministeeriumi ja kunstiakadeemia koostööst, mille eesmärk oli disainiõppe jõustamine üldhariduses. Disain ei seostu enam ammu üksnes esemete loomisega, vaid hoopis laiema mõtteviisiga. Töö käigus jõuti vana hea tõdemuseni, et disaini juurutamiseks on esmalt vaja viljakat pinnast, ja seda tuleb ise väetada, et külvatud seemned kasvama läheksid. Kuidas seda teha ning kuidas disain haridust muudab? Sellest räägib keskuse üks loojaid disainer Merike Rehepapp.

ART LEETE: Kaugete seoste lummus
Arusaam iidsest soome-ugri ühtsusest oli tugev, nagu ka arvamus, et soomeugrilased on toetunud ühisele usundile.
Pärast seda, kui evolutsionismi klassikud, inglise antropoloogid Edward Tylor ja James Frazer külvasid oma monumentaalsed tööd soome-ugri usundi näiteid täis, hakkas järgmine põlvkond soome-ugri teadlasi omakorda kasutama evolutsionistlikku skeemi. Soome-ugri maailmapildi ja rituaalide ühtse algupära tuvastamine olid teadlaste huviorbiidis nii enne kui ka pärast evolutsionistliku käsitluse võidukäigu algust. Kultuurievolutsionismi sõnastamine oli andnud tollastele teadlastele uue vahendi nende sidemete kinnitamiseks.

Arvustamisel
Krista Leesi näitus „Verbarium“
2 × teatrifestival „Draama“
rahvusvaheline etenduskunstide festival „SAAL biennaal“
„Eesti taimede levikuatlas“
Peter Singeri „Loomade vabastamine“
David Šahari romaan „Viirastuste päev“
Vanemuise ooper „Linda di Chamounix“
ERSO kontsert „Dvořák ja Gershwin“
Maarja Nuudi albumi „Hinged“ esitluskontsert
näitused: Killu Sukmiti „Kunstnik ja tema töö“ ja Per William Peterseni „Naine karusnahas. Valitud teosed 1995–2021“
Veneetsia rahvusvaheline filmifestival
EFTA auhinnagala

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht