Sel reedel Sirbis

KAAREL TARAND: Keel vabaneb ahelaist 
Kas õieti või õigesti, ei ole poliitiline küsimus, keelekorralduse põhimõtted aga kindlasti. 
Varem või hiljem pidigi sel pajal kaas pealt lendama. Liberaalide tiib keelekorralduses on aastaid jõudu kogunud ning selle esindajad jõudnud mõjukatele positsioonidele eesti keelt uurivates ja selle arengut suunata püüdvates asutustes, Eesti Keele Instituudis ja ülikoolides. Muutused keelekorralduses võivad isegi olla teoreetiliselt põhjendatud, kuid need plaanid mõjutavad tuhandete igapäevast tööd ja tekitavad nõutust (vt lk 6-7). Oma tegevust hellitavalt sõnastikureformiks nimetavatele sõnades innukatele kaasajatele esitatud küsimustele on seni paraku saadud formaalseid vastuselaadseid tooteid, millest ei selgu, kas akadeemilised keelejuhid oma kavatsuste lähemad ja kaugemad tagajärjed kogu ühiskonnale on ikka põhjalikult läbi kaalunud ja valitud viis soovitud eesmärgini viib. Pigem mitte. 

 AILI KÜNSTLER: Mis on „neutraalse“ keelearenduse tegelik eesmärk?
+ Pöördumine seoses EKI algatatud sõnastikureformiga ja seletuskiri EKI sõnastikureformi puudutava arupärimise kohta 
+ Vastus pöördumisele seoses EKI algatatud sõnastikureformiga  

Mäluga materjalid ja kehaline mõtlemine. Kai Lobjakas intervjueeris Urmas Lüüsi
URMAS LÜÜS: „Kõik olnu, olemasolemise ja tuleviku tulemise kihid on kronesteetilise potentsiaali tõttu kohal. Kõik on. Ma tahan, et inimene tajuks mu teostes seda kohalolu.“
Urmas Lüüsi isikunäitus „Teatavate piiride poorsusest“ Hobusepeas kuni 7. VI.
Tallinn pakatab tarbekunsti tutvustavatest väljapanekutest. Kai kunstikeskuses värskelt avatud Tallinna rakenduskunsti triennaali keskmes on läbipaistvuse teema ja see veenab kuraatorinäituse valikuga materjalikunstimaastiku hõrkuse ja põnevate allhoovustega. Sealsamas ümber nurga on Temnikova ja Kasela galeriis väljas Tanel Veenre uuem ehtelooming. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis saab vaadata Tiina Sarapu loodud kooslust ja Hopi galeriis on ehtekunstnik Triin Kukk vääristanud poeetiliseks sageli teisejärgulise tavalisuse. Kohe seal kõrval, Hobusepea galeriis, avaneb Urmas Lüüsi ühtaegu toores, ängistav ja õrn maailm, kus ta opereerib argiste esemete abil tunnete ja tajudega, mis on seotud nii isiklike kui universaalsemate teemadega.

Kunstist kirjutamine aitab kunstil toimida. Kaisa Eiche intervjuu Jurriaan Benschopiga
Mai keskpaigas viibis kunstnik Kristi Kongi kutsel ning koostöös Kogo galerii ja Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskusega Eestis hollandi kuraator ja kunstikriitik Jurriaan Benschop. Ta on õppinud Amsterdami ülikoolis kunstiajalugu, seejärel töötas kuraatorina Amsterdamis De Balie kultuurikeskuses ja Heerleni moodsa ja nüüdiskunsti muuseumis ning 2006. aastast elab ja töötab Berliinis. Tema kunstiülevaateid võib lugeda Artforumis, Elephantis, The Brooklyn Railis ja teistes kultuuriväljaannetes. Juriaan Benschop on õpetanud Van Eycki akadeemias Maastrichtis, Indiana ülikoolis Bloomingtonis ja 2017. aastast on ta Genti kõrgema kunstikooli (Hoger Instituut voor Schone Kunsten, HISK) õppejõud.

OLAF MERTELSMANN: Ökosotsialism pole alternatiiv
Sotsialistliku majanduse puhul ei arvestata pakkumise ja nõudluse tasakaalu ning tootmiskuludega, mistõttu raisatakse rohkem ressursse.
Alljärgnev on reaktsioon Martin Aidniku 21.05 Sirbis ilmunud artiklile „Ökosotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat“. Olgu kohe öeldud, et minu arvates on kliimamuutus inimkonna suurim väljakutse ja pooldan praegustest energilisemaid meetmeid. Samuti olen teadlik, et sotsialismi idee on aidanud kaasa paljule positiivsele ühiskonnas, näiteks sotsiaalpoliitika, 40tunnine töönädal, pensionid, naiste valimisõigus jne. Riigivormina on aga sotsialism siiski läbi kukkunud ja selle eksperimendi nimel on ohverdatud miljonite elu. Selles kontekstis tuleb selgelt vahet teha demokraatlikul sotsialismil – nimetagem seda lihtsuse huvides sotsiaaldemokraatiaks – ja diktaatorlikul sotsialismil. Kui nõutakse ökosotsialismi kehtestamist, tuleks sellekohaseid argumente põhjalikult vaagida.

Nagu nokk on loodud. Tui Hirv intervjueeris Kädy Plaas-Kala
KÄDY PLAAS-KALA: „Igal inimesel ei tekigi seost ooperiga, see on loomulik. Mõnda inimest ei kõneta jälle kammer- või vanamuusika. Mis sinna teha siis? Ilmas on ju palju muusikat.“ 
Varakevadel oli laiapõhjalise kogemusega interpreet ja õppejõud Kädy Plaas-Kala mulle juba jõudnud põgusalt mainida uut õppesuunda, mille Eesti muusika- ja teatriakadeemia laulu õppejuht ja Kädy erialaõpetaja Nadia Kurem oli tema kätesse usaldanud. Nüüd on uue õppesuuna ettevalmistusega jõutud sinnamaale, et palusin kooliõel Kädyl sellest lähemalt rääkida. Kui see pilt oli selge, kandus jutt EMTA värske oratooriumi- ja ansamblilaulu koordinaatoriga kõikvõimalikele katsumustele, millega koori- ja kammerlaulja oma töös kokku puutub ja milleks teda peaks õpiaastatel ette valmistama. Samuti vestlesime erialaselt paindlikumast lähenemisest, mis võtaks arvesse laulja ainuomaseid kaasasündinud eeldusi ja kunstilisi taotlusi – lauluosakond ongi muutunud järjest kaasavamaks ja arvestavamaks.  

JANEK KRAAVI: Post-sõnastik LVI Analepsis
Viimase kümmekonna aasta jooksul on laialdast kasutust leidnud jutustamistehniline võte, mida nimetatakse analepsiseks ehk tagasivaateks. Tegemist on narratiivsete kunstide traditsioonilise elemendiga, aga praegu on selle esinemine massiauditooriumile mõeldud telenarratiivides ja ilukirjanduses niivõrd üle kasutatud ja esil, et viimane aeg on analepsise tähendust ja konteksti ka postsõnastiku formaadis kirjeldada.

Ilust, rahast ja kananahast. Triin Ojari intervjuu Octavio Mestrega
Barcelona arhitekti Octavio Mestre sõnutsi liigutakse arhitektuurimaailmas ülereguleerimise suunas ning arhitekt on ainus, kes vastutab veel ilu eest.
Octavio Mestre on Katalaani arhitekt, õppejõud ja publitsist, kes osaleb tänavu Eesti arhitektide liidu kutsel noore arhitekti preemia žüriis. Omanimeline büroo Barcelonas on tal 1990. aastast ning seal on alati olnud ainult kuni viis töötajat. Valminud ehitiste arv on sellele vaatamata märkimisväärne: ligikaudu 150 suuremat või väiksemat hoonet ja sisekujundustööd peamiselt Hispaanias ja Lõuna-Euroopas. Aktiivse külalisõppejõuna liigub ta sujuvalt prantsuse-hispaania-itaalia keeleruumi arhitektuurikoolides nii Euroopas kui ka Lõuna-Ameerikas, reisib ja kirjutab palju ning annab välja online-arhitektuuriajakirja T18.

MERLE KARRO-KALBERG: Tänav, teeinsener ja jalgratas
Tiit Metsvahi ja Sander Sein Tallinna tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudist vaevad linnade auto- ja jalgrattakesksust ning tänavate kavandamist liiklusinseneri vaatenurgast.
Liikluse ja tänavate autokesksest kavandamisest on Sirbi veergudel olnud palju juttu. Enamasti on sõna saanud arhitektid, urbanistid ja linnaplaneerijad. 16. IV ilmus siin intervjuu liiklusinsener Marek Rannalaga, kes tõi välja, et autokeskse ruumiloome üks põhjus on teeinseneride õppe, prognooside ja statistika vastav rõhuasetus. Omapoolse vaate olukorrale annavad alljärgnevalt paljude metoodiliste juhendite ja linnatänavate standardi üks koostaja Tiit Metsvahi ning tehnikaülikooli teedeehitus ja geodeesia programmijuht Sander Sein.

HELDUR SANDER: Ja sirelite õitseaeg on käes
Sirelite kultuuristamine Euroopas ja Aasias algas arvatavasti üle viiesaja aasta tagasi, XIX sajandi keskpaigaks olid sirelid meilgi juba tavalised.
Sirelite õieilu ja õitsemine on võlunud luuletajaid ja proosakirjanikke, neile on pühendatud heliloomingut ja kunstiteoseid ning sirelitest lauldakse laule, neist tehakse juttu huviajakirjades ja mujalgi. Rahvusvaheliselt kättesaadavatest töödest käsitleb sireleid põhjalikult Susan Delano McKelvey monograafia ning meil Anne Kolli diplomitöö ja Vladimir Kalva ülevaade. Sirelite taimeperekonnast on kaks liiki pärit Euroopast, ülejäänud parasvöötme Aasiast, looduslik levik ulatub kuni Jaapanini välja. Põhiliselt on need siiski pärit Hiinast ja vahepealselt aladelt, sirelite kultuuristamine on seotud Siiditeega Hiinast Vahemere äärde. Perekonna nimetus Syringa tuleneb ilmselt ladinakeelsest sõnast syrinx või kreekakeelsest sýrigx (’toru’) ja osutab õõnesvõrsetele. Need kõrge ja keskmise kasvuga põõsad on küllaltki külmakindlad ja pikaealised.

Arvustamisel
Marshall McLuhani „Gutenbergi galaktika“
Hans Henny Jahnni „Kallasteta jõgi“
antoloogia „Eesti ulme XXI sajandil“
Sebastian Jungeri „Hõim“
kontserdid: „Talvejazz“ ning Jazzkaare ja Eesti jazziliidu „Uued loojad, uued tuuled“
Kristi Kongi näitus „Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?“
Vaba Lava „Error 403“
Ugala „Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest“
filmiprogramm „Öst-West Fest“
mängufilmid „Isa“ ja „Paljutõotav noor naine“
dokumentaalfilm „Keha võitlus“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht