Sel reedel Sirbis

JANAR MIHKELSAAR: Protest poliitika vastu  
Rajatakse meediakanaleid, mis kajastavad fakte nii nagu tarvis; võltsakadeemiaid, mille eesmärgiks on kaitsta oma maailmanägemust; ühiskonnauuringute instituute, mis viivad läbi meelepäraseid küsitlusi. 
Tänapäeval samastatakse poliitika tihti kommunikatiivse tegevusega, mis peab vastandlikud huvid, vaated ja väärtushinnangud ühise laua taha kokku tooma. Rääkima peab kõigest ja kõigiga. Kedagi ei tohi diskrimineerida! Kommunikatsiooni õnnestumiseks, üksteise argumentide, soovide ja unistuste mõistmiseks, on tarvis suhtelist üksmeelt sellistes sõlmküsimustes, nagu mis on vastuvõetav diskussiooniteema, kellele peab andma sõna, milline argument on argument. Selline kommunikatiivne maailm püüab ennast (re)produtseerida ja representeerida iga päev transparentse ja vaba maailmana. Poliitilised äpardused ja valearvestused taanduvad ühele ja samale algpõhjusele: oma üllaid ja ainuõigeid väärtusi ei õnnestunud piisava selguse, veenvuse ja jõuga edastada ning selgitada. Väärib uurimist, miks meie poliitiline dialoog tükib luhta minema. 

MÄRT VÄLJATAGA Trumpiga või Trumpita? 
Trump sulges peatüki, mille oli avanud Woodrow Wilson, kuulutades Ameerika demokraatia liberaalse inimkonna sügavaimate tunnete väljenduseks ja headuse jõuks.
USA presidendivalimised on dramaatiline vaatemäng. Need kestavad poolteist aastat ja siis veel pisut peale, alates eelvalimistest kuni protsessimisteni lõpptulemuse üle. Seekordse valimiskampaania kogukulu küünib arvatavalt 11 miljardi dollarini, mis on Eesti riigieelarvega võrreldav summa. Sportlikku pinget kruvib iga osariigi isevärki valimiskord, arhailine valimiskogu (milles võitja peab koguma 270 esindaja toetuse), erinevad hääletusviisid, debatid, miitingud, tundidepikkused järjekorrad, kihutus- ja heidutustöö, küsitlused, mudelid, prognoosid. Alati oodatakse „oktoobriüllatust‟, sündmust, mis suundumustesse pöörde tooks. Seekord jäi see ära. 

„Teadus“ ning „teadus- ja arendustegevus“ pole üks ja seesama. Intervjuu innovatsiooniedendaja Indrek Tammeaiaga. INDREK TAMMEAID: „Erakondadel ja vastutavatel rakendusasutustel on innovatsiooni valdkonnas laual ilusad dokumendid, aga pilk suhteliselt tuhm.”
Pealkirjas väidetu toob kaasa ebakõla kogu innovatsiooni- ja kõrgtehnoloogilise arendusprotsessi ühiskondlikku käsitlusse. Probleem on kaugelt sügavam kui pelgalt semantiline, terminoloogiline ebakõla.
2020. asta septembris jõudis valitsev koalitsioon ajaloolise tähiseni, mil riigikokku otsustati saata riigieelarve seaduseelnõu, kus teadus- ja arendustegevusele on 2021. aastaks ette nähtud täiendavalt 56 miljonit eurot. Kokku tõuseb teadus- ja arendustegevuse (T&A) riigieelarveliste kulude maht 285,4 miljoni euroni, millega Eesti T&A tõuseb investeeringutelt SKTsse 1% tasemeni. Peaminister Jüri Ratas ütles ERRi „Esimeses stuudios“, et eelkokkuleppe alusel laekuvad täiendavad vahendid 40% ulatuses haridus- ja teadusministeeriumi eelarvesse, 40% rakendusteadusele majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse ning 20% jagatakse muude ministeeriumide vahel. Ajaloolise tähiseni jõudmisele aitas kaasa majanduse ja sellest tulenevalt SKT langus, kuid fakt jääb faktiks. Rõõmustava sõnumi kõrval ei tohi unustada seniseid struktuurseid tegematajätmisi ja süsteemi ebakõlasid.

VEIKO MÄRKA: Kui tossutäkk raudruunaks kohitseti 
Eesti maastikule jõudmise järel kolisid rongid ja raudtee kiiresti ka eesti kirjandusse. 
Novembris saavad kõik rongiga sõitnud eestlased tähistada suurt juubelit. Eesti raudteel täitus 5. novembril 150 eluaastat. Sel päeval aastal 1870 avati pidulikult Peterburi-Tallinna-Paldiski liin, ehkki pidev liiklus algas hiljem.  
Mida raudtee inimestele üksikult ja ühiskonnale tervikuna tähendas, kuidas kogu elukorraldust ja ellusuhtumist muutis, pole vaja selgitada. Kultuuri, sealhulgas kirjandust, mõjutas see institutsioon vähem. Meil ei ole sellest ajast nii fundamentaalset ja emotsionaalset teost kui soomlastel Juhani Aho „Raudtee“ (1884). Siiski on Eestis kirjutatud nii rongist mahajäämisest kui selle ootamisest; kurbadest lahkumistest jaamades ja ootamatutest kokkusaamistest tamburites, konduktoritest ja rongijuhtidest; on kirjutatud vaksalitest, teivasjaamadest ning perroonidest. Muidugi ka jänestest ja restoranvagunitest. Rongi alla jäämisest ja rongiõnnetustest eriti juttu tehtud pole. 

Padise klooster on ajaloo uurimiseks valmis. Intervjuu arhitekt Mart Keskkülaga.
MART KESKKÜLA: „Mul on hea meel, et sain olla osa unistuse täitumisest. Padise varemete vahel saab nüüd jalutada, aga kloostri uurimine alles algab.“ 
Arhitekt Mart Keskküla on üle 30 aasta Eesti mälestistega tegelenud. Ta ütleb, et tema tööpõld jaguneb laias laastus kolmeks. Keskküla käe alt on läbi käinud mõisate taastamise projektid, oma lemmikuteks peab ta Kalvi ja Vihula komplekse, Mäetaguse mõisa, alles hiljuti avati Anija mõis ning praegu töötab ta Viljandi mõisa kallal. Väga suure osa tema pärandist moodustavad linnused, nende seas Viljandi, Rakvere ja Padise. Tallinna vanalinna hoonetega on ta tegelenud pidevalt ja see töö ei näigi tema sõnutsi lõppevat. 

KADI TUUL: Märka ja hooli – ka linnaparkide rohelusest 
Liigirikkal murul on kivisillutise ees rohkelt eeliseid, sealhulgas kliimapoliitilisi, millest kasu saab mitu tulevast sugupõlve. 
Praeguse koroonapandeemia peale surutud üksteisega kahemeetrise vahe hoidmise vajaduse tõttu saadakse väga hästi aru, kui hea on, et meil on linnades suuri haljasalasid ja parke. Näeme, et linnades on oluline ka rohealade kvantiteet, mitte ainult kvaliteet! Pealegi kiputakse kvaliteedi all mõistma pargi aktiivse tegevusega ülekoormamist ja sellest tulenevalt suuremat sillutatud ala protsenti

ALEKSANDER METSAMÄRT: Digikultuuriaasta pisikesed säravad pärlid 
Ühe minuti filmides on kujutatud pigem digikultuuri kui pandeemiat: kahes kolmandikus filmides näeb virtuaalmaailma peegeldust ja kolmandas isolatsiooniaja oma.  
Lühifilmid „Tähistaevas“, „Leping“, „Kuidas muru kasvab“, „Rattas“, „Pesupäev“, „Aadam“, „Õppevideo“, „Punane raamat“, „Disko“, „Taevas, tule appi“, „Ninja kaksikud teisest dimensioonist“, „Kevad“, „Mälestuspäev“, „Ikoonid ekraanil“ ja „Surmatants“ Jupiteri netiplatvormil jupiter.err.ee.
Kõigi projektide, ettevõtmiste ja tegemiste seast Eesti pinnal on raske leida mõnd, mis oleks oma aega nõnda kohane saanud kui digikultuuriaasta. Koroonapandeemia ja isolatsiooni tõttu on see olnud digikultuuriaasta kõigile! Isegi neile, kes meie rahvusraamatukogu, muinsuskaitseameti, rahvusringhäälingu ja filmi instituudi algatatud teema-aastast teadlikud pole olnud. Vaikselt lõpu poole triiviv projekt on olnud mitmeti sündmusrikas. Mainin siinkohal vaid mõnda edukat ettevõtmist: sündinud on Jupiter, Eesti oma Netflix, mäluasutustele on antud digiteerimiseks hoogu juurde ja Veljo Tormis on saanud oma digikeskuse. Digikultuuriaasta projekt pole vaid vanu loorbereid lõiganud ja ümber istutanud, vaid ka uusi kasvama panna.

ÄLI-ANN KLOOREN: Oktoober. Täiskuubluus 
Maailmas valitseva olukorra taustal tundus siin toimunu – arvukad kontserdid, festivalid ja konkursid – nii müstiline kui ka ilus, sekka mõni valusamgi hetk.  
Sõna „täiskuubluus“ pärineb Doris Kareva luuletusest ja ega ma täpselt teagi, mis selle taga peitub. Pole see sõna ju veel „Eesti keele seletavasse sõnaraamatusse“ jõudnud ja nii võib igaüks tõlgendada seda vastavalt oma äranägemisele. Täiskuu seostub salapära ja müstilisusega, bluus omakorda igatsuse ja valusa-ilusaga, liitsõna sisaldab siis ilmselt kõiki neid omadusi. Oktoobrikuu muusikaelu Tallinnas oligi kui üks pikk täiskuubluus. Maailmas valitseva olukorra taustal tundus siin toimunu – arvukad kontserdid, festivalid ja konkursid – nii müstiline kui ka ilus, sekka mõni valusamgi hetk. Tahan väga loota, et sama elav muusikaelu ka jätkub

VAHUR LAIAPEA: Inimhääl ja laulvad silmad 
Urve Tautsi tütar teadis juba lapsena, et isegi kui ema on päeval kodus nii haige, et ei saa rääkida, läheb ta õhtul lavale ja „kõik tuleb välja nagu puhas kuld“.  
Urve Tauts on särav ja karismaatiline naine. Viiskümmend aastat kestnud lauljakarjääri jooksul jõudis ta laval elada sadu lavaelusid, armastada ja vihata, surra arvutul hulgal lavasurmasid. Urve Tauts on laval laulnud saatuslike naiste rolle: Azucena, Eboli, Amelia ja Carmen. Krahvinna Ceprano Verdi „Rigolettos“ oli 1956. aastal Urve Tautsi esimene lavaroll ja sama rolliga võttis ta 2003. aastal ka oma lavakarjääri kokku. Urve Tauts on olnud armastatud ja imetletud kammerlaulja. Äsja tuli välja CD „Merepildid suveöös“. See on 1988. aastal ERSO ja Peeter Liljega salvestatud ning 1990. aastal Melodijas LPks saanud muusika uusväljalase, millel kõlavad Edward Elgari vokaaltsükkel „Merepildid“ ja Hector Berliozi „Suveöö“. 2. novembril sai armastatud laulja 85aastaseks.

ÜLO NIINEMETS: Talupojatarkuse jälgedel II 
Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb … talupojatarkust tunnistada? 
 „Elu läheb järjest keerulisemaks ja otsuste tegemiseks peaks justkui vaja olema üha enam teadmisi, kuid ajakirjandusest ja ühiskonnaliidrite sõnavõttudest jääb aina enam mulje, et ettetulevate lihtsamate ja keerulisemate probleemide lahendamiseks on igaühel vaja vaid olemasolevat talupojatarkust (või sünonüümina kasutatavat talupojamõistust). Talupojatarkust soovitatakse kasutada pea kõigis eluvaldkondades,“ kirjutas akad Ülo Niinemets „Talupojatarkuse jälgedel“ I osas 30. X Sirbis. Kas see ikka on nii? 

NIKOLAI ANISIMOV, EVA TOULOUZE: Uni, unenäod ja suhtlus surnutega udmurdi kultuuris 
Arvatakse, et unenäod võimaldavad elavatel teada saada surnud esivanematest, nendega suhelda, neilt nõu küsida. 
Udmurdi kultuuris on tänapäevani tähtsal kohal uni (iz’on, kölon, um) ja unenäod (vöt, ujvöt). Rahva arusaamade järgi ei allu unenäod selle maailma aja ja ruumi seadustele: koht ja ruum võivad järsult muutuda, aeg voolavat kiiremini või pole seda üldse. Seletamatutel nähtustel on asendamatu väärtus suhtluses elavate, jumalate ja vaimude maailmade vahel.  
Siiamaani suhtuvad udmurdid unesse kui peaaegu sakraalsesse.

Arvustamisel
J. Storrs Halli „Kus on minu lendav auto?“
Delia Owensi „Kus laulavad langustid“
festivalikogumik „Pilt ja sõna“
Ardo Ran Varrese autorikontsert 
Maria Kapajeva isikunäitus „Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides“ ja tema raamat „Unistus on helge, veel ebaselge“
näitused: „Nähtamatu monumentaalmaal“, René Kari näitus „7×10“  ja Meru „Minu sees elab koletis. Toida teda armastusega“
Tallinna Linnateatri „Nad tulid keskööl“
2 × Eesti Draamateatri „Millest tekivad triibud?“
digikultuuriaasta lühifilmid

mängufilm „Pesa“