Sel reedel Sirbis

RANDEL KREITSBERG: Minu Läänemeri
Läänemeri on noor, pidevalt muutuv ja arenev elukeskkond ja inimene on Läänemere ökosüsteemi üks osa.
Ma olen Pärnu poiss. Meri oli osaks mu identiteedist ja teadvusest, isegi kui iga vaba hetke mere kaldail ei veetnud. Mäletan, kuidas üliõpilasaastateks Tartusse kolides imestasin, kuidas siin ilma õhuta katlas elada on võimalik. Pärnus on mereõhk.
Tartuga harjununa ja seda armastama hakanud, avastasin, et kogu Eesti on üks paras mereäärne kant. Ei pea kõik mere- ja maadeuurijad admiral Bellingshauseni eeskujul tingimata Saaremaalt pärinema – nii meenub iga kord, kui Hellenurme mõisast (Alexander von Middendorffi elu- ja surmakohast) jalgratta või autoga mööda sõidan. Tugevalt liigendunud rannikuga Läänemeri on mitte vaid rannikul asuva inimasustuse, vaid kohati lausa Valgevene, Ukraina ja Slovakkiani ulatuvate maa-alade ja seal elavatest inimestest mõjutatud.

JANIKA TURU: Mälu hoidmine
Eesti muuseumid vaevlevad ruumikitsikuses ja museaalide säilitamistingimusi napib, kuid ühishoidla-kompetentsikeskuse loomine on alles algusjärgus.
Öeldakse, kes hoiab, sel on, pillaja on paljas. Hoidjal osa, kaitsjal kasu, või hoopis, kes kogub, see saab, kes hoiab, sel on. Eestil on, mida hoida. Riigi hallatavates mäluasutustes talletatakse kokku üle 900 miljoni Eesti kultuurile tähtsa pärandiobjekti. Kultuuripoliitika eesmärk on kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoida ja edendada eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu.
Maailmakodanikuks olemine käib omaenda kultuuri kaudu, seepärast tuleb tunda oma juuri. Kuidas neid tunda? Enamasti ikka läbi lugude, jutustuste, laulude, legendide, vanade fotode, videosalvestuste ja alles hoitud esemete. Need on justkui asitõendid sellest, et vanasti käisid meil asjad „niiviisi“, justkui faktid vanast ajast, artefaktid – kõik inimese loodud materiaalsed objektid geoloogilisest näidisest, mis on kogutud (s.t oma algsest kontekstist eemaldatud) ja mida säilitatakse mingil kindlal eesmärgil, kosmoselaevani. Kui artefakti pole, ei ole millelegi toetuda, et tõestada olnut ja tuvastada juuri.

TÕNU KARJATSE intervjuu Johan Carlssoniga: Lõpuks ka lõppematusest
Johan Carlsson: „Ma arvan, et filmi „Lõppematusest“ on Roy Andersson pannud tõesti sisse selle, mida ta tahab oma vaatajaga jagada ja selle filmiga edasi anda.“
Roy Anderssoni „Lõppematusest“ (mida võib tõlkida ka kui „Muutumatusest“) on ühtviisi poeetiline ja eksistentsiaalne kogemus, abstraktne mõtisklus maailmast ja inimesest, inimese üksildusest, hüljatusest ja elu haprusest. Andersson ise reisida ei armasta, küll aga oli filmi linastusel Rotterdami filmifestivalil kohal ta kauaaegne produtsent Johan Carlsson, kes on Anderssonist teinud dokumentaalfilmi „Homme on ka päev“ (2011). Siis, enne koroonakriisi, saigi produtsendiga juttu aetud.
Roy Andersson on mitmeid auhindu võitnud mainekas filmitegija. Kui keeruline on olla väidetavalt väga nõudliku režissööri produtsent?
See on raske küsimus. Esmalt tuleb öelda, et ma ei ole ainuke produtsent – meid on meie väikeses firmas ja meeskonnas kaks. See töö on raske, naljakas ja ärritav. Rahastuse osas on meil siin Euroopas abiks rahastamisstruktuurid ja kauaaegsed partnerid, kes Anderssoni filme toetavad. Mõnikord need küll vahetuvad, kuid enamjaolt on püsinud muutumatuna.

INTERVJUU KRISTI GRIŠAKOVIGA: Parkimine on säästliku linna loomise tööriist.
Hiljuti ilmus rohkete illustratsioonide ja atraktiivse graafilise materjaliga Tallinna parkimispoliitika arengusuundade analüüs „Metapark“. Selles tuuakse välja, milline on kehtiva parkimispoliitika mõju linnaruumile, kus ja kui palju parkida saab, mis on parkimise tegelik hind ning kuidas peaks pealinn parkimist suunama, et luua selline elukeskkond, kus arvestatakse võimalikult paljude liikumisviisidega.
Uuringu lähtekoht on, et linnad võivad majanduslikult ja elanike arvu poolest kasvada ka ilma laienemata, kui ettevõtlus, töökohad ja sotsiaalne läbikäimine suudetakse panna tihedamalt toimima. „Sellest perspektiivist vaadatuna on efektiivsel parkimispoliitikal, mis suudab vältida parkimiskohtade arvu suurt kasvu, oluline roll Tallinna majanduskasvu, sotsiaalse sidususe ja elukvaliteedi tagamisel,“ leiavad uuringu koostajad. Värskest inimarengu aruandest ilmneb, et Tallinn on autode linn, sama kinnitab ka „Metapargi“ uuring, kus tõendatakse, et parkimisalade ja sõiduteede brutopindala on kõigis linnaosades suurem jalakäijatele eraldatud ruumist.

ERET TALVISTE: Inimlikkuse õppetund
Aija Sakova „Mäletamise poeetikas“ esitatakse Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi teoste näitel keerulisi küsimusi inimeseks olemise kohta pidevalt muutuvas ajas.
Aija Sakova „Mäletamise poeetika. Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanid lähivaates“ on üks vähestest akadeemilistest raamatutest, mille ma olen kaanest kaaneni sõna-sõnalt läbi lugenud ja lugemist seejuures nautinud. „Mäletamise poeetika“ on ladus ja huvitav, teos pakub kindlasti mõtteainet ka n-ö tavalugejatele. Sakova stiil on küll akadeemiline, kuid tema uurimuse keskmes on inimene, kirjaniku elu ning looming, mis on seotud laiema ajaloolise ja kirjanduskriitilise/filosoofilise kontekstiga. Eessõnas selgitab Sakova, et tema eesmärk ei ole Mihkelsoni ega Wolfi romaane teoreetilistesse raamidesse suruda, vaid „kuulata ja näha igat kunstiteost selle ainuomases vormis“. Nii jõudsid Mihkelsoni romaanide „Ahasveeruse uni“ ja „Katkuhaud“ ning Wolfi romaanide „Lapsepõlvelõimed“ ja „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud“ peamised seisukohad ka minuni, olgugi et ma neid teoseid ise lugenud pole. Tähelepanuväärne on seegi, et Sakova on suutnud kirjutada rasketest teemadest teatava kergusega. Toetudes mainitud autorite töödele, räägib raamat hoomamatust valust ja kaotustest, mille tõid kaasa natsism ja kommunism, ning jõuab viimaks teatava lepituseni.

RIINA ORUAAS: Luunja hingekauplejad
„Keisri usk“ on segu ajaloolisest realismist, rahvajandist ja sentimentaalsevõitu rahvusromantismist.
Praegusel ajal on tavaks olla tänulik, et pärast pikka vaikust üldse teatrisse lubatakse. On näidend, etendus ja lavatäis näitlejaid ning nii mõnelegi vaatajale uus etenduspaik. Ilma nende asjaoludeta oleks „Keisri usu“ lavastuse peamine mõõdukaal muidugi Henrik Visnapuu 130. sünniaastapäeva tähistamine, mille peasündmusena jõudis Luunja mõisa kunagistel maadel Luunja kultuurimajas Visnapuu unustatud näidend nüüd esimest korda lavale.
Näidendi saatus on olnud karm. 1939. aastal juba proovisaali jõudnud tekst keelati, kuna ei sobinud enam uute oludega. Näidendi (järjekordse) taasleidmise au kuulub Loone Otsale, kelle ärgitusel jõudis see Luunja valla ja Jürgen Rooste kureeritud Visnapuu aasta sündmuste kavva. Mõningase korrastamise ja tihendamise tulemusena on näidend ka peaaegu autentsena Raivo Trassi käe all lavale toodud. Sellisel leiul on muidugi uudisväärtus omaette.

RAUNO ALLIKSAAR: Pimeda vihaga löödud
Mõnel puhul näib, et autor pole olemasoleva kirjandusega üldse kursis olnud või siis ei ole oma teesi edendamise huvides tagasi kohkutud ka otsese valetamise ees.
Catherine Nixey, Pimeduse aja algus: kuidas kristlased hävitasid klassikalise maailma. Tõlkinud Ivika Arumäe. Toimetanud Leino Pahtma. Argo, 2020. 319 lk.
Kui Catherine Nixey raamat oleks eesti ilukirjandusteos, siis oleks selle avalause ilmselt järgmine: „Kui humanistid antiikmaailma pärandit päästma jõudsid, olid kristlased oma hävitustöö juba lõpetanud“. Teose 2017. aastal kirjastanud Macmillani kodulehel nimetatakse seda „väheräägitud ja sügavalt šokeerivaks looks sellest, kuidas sõjakas religioon üritas sihipäraselt kustutada klassikalise maailma õpetusi“. Kui juba enne pikemate seletuste juurde asumist raamatu põhitees kokku võtta, siis selle  miinimumkuju oleks „kristlased: halvad, lollid ja sallimatud, kõik teised: hääd, kõrgelt arenenud ja hämmastavalt sallivad“. Tegemist on teosega, mis ärgitab kindlasti kristluse ja laiemalt religiooni vastu meelestatud lugeja fantaasiat ja kinnitab juba olemasolevaid veendumusi, ent mille sageli vigane loogika, absoluutne erapoolikus ning kohati lihtsalt kummastav lähenemine mõjub eemaletõukavalt kõigile, kes käsitletavas ajalooperioodis orienteeruvad.