Sel reedel Sirbis

ANDRES MAIMIK: Võõras võitlus
Mulle on järjest rohkem hakanud tunduma, et harrastame omavahel kirglikke lahinguid, kuigi see polegi üldse globaalküla semantilisel võitlusväljal meie sõda. Kahtlemata on protestiliikumine Black Lives Matter imporditud, sest Eestis puudub selliseks liikumiseks ajalooline kontekst. Samamoodi on võõrast päritolu BLM-vastasus, millel on haruldaselt lai kandepind, vähemalt ühismeedia jututubades. Märkasin seda siis, kui olin postitanud naljakommentaari neile, keda masendas Eskimo jäätise brändi ärakadumise oht Ameerikamaal. Kutsusin üles konserveerima rahvuste rahvapäraseid versioone kaubanimedes, nagu borš „Tibla“, vorst „Poro“ vōi saldējums „Surnd lätlane“. Kohemaid tõttas kohale grupp valverassiste, kes hakkasid üksteise võidu seletama seostest mustanahalisuse ja kuritegevuse vahel. Viisin jutu tagasi sõna „eskimo“ päritolu peale ja leidsin, et väikerahvana, kes on oma pika ajaloo vältel olnud eri riikide kolonisaatorite poolt pärisorjusesse surutud, võiksime pigem tunda solidaarsust nende rahvakildudega, kes võitlevad õiguse eest olla igas mõttes respekteeritud. Oponendid aga osutasid sellele, et jaapanlased toetasid üksteist pärast tsunamit, neegrid aga ainult rüüstasid orkaanist räsitud New Orleansi.

REIN RUUTSOO: Elon Musk – kas impeeriumi kirstunael?
Teadusaparatuuri nappuse tõttu kannatavaid Venemaa kosmonaute on kodumaalgi juba nimetatud kosmoseturistideks.
31. mail pärast mitmeid viivitusi teoks saanud Dragon 2 esmalend on pälvinud tähelepanu eelkõige kui tehnoloogiainsenerinduse läbimurre. Nii rakett Falcon 9 kui Dragon 2 on mehitatud lendude reas (sh lennuohutuse mõttes) revolutsiooniline saavutus. Musk astus Jeff Bezose, Richard Bransoni jt üksnes USA miljardäride kõrvale, kes on kosmoseturismi igapäevaasjaks muutvate sõidukite ehitamisel jõudnud tehnoloogilise murrangu lävele. Seejuures on USA riiklik eesmärk kuu hõlvamine juba 2024. aastal – ja mitte vanas propagandistlikus võtmes, vaid praktiliselt, tööstuslikul otstarbel. Muskist on saanud aga Venemaa kosmoseagentuuri Roskosmos kirstunael. Venemaa väljavaade ses vallas vähegi edukalt konkureerida on minetatud. Ka kõige optimistlikuma kava järgi suudab Venemaa mehitatud kuumissiooniga alustada alles 2029. aastal!

KEITI LIGE: Tehasehooned taaskasutusse
Ringmajandusest räägitakse palju ning seesugune mõtteviis võiks jõuda ka ehitusse. Lammutusjäätmete taaskasutamine mõjub ruumile igas mõttes hästi.
Kolmekümne aasta jooksul on Eesti väiksemate tööstuslinnade elanike arv üha kahanenud. Nii mõnegi väikeasumi linnapilt on rusuv. Kuidas edasi? Nii vananev kui ka väljarändav elanikkond jätab endast maha kodu. Tühjad korterid viivad lõpuks selleni, et kolivad välja ka ülejäänud majaelanikud. Sellega vallandub sündmuste jada, mille tagajärjel tühjeneb üks hoone teise järel. Hüljatud korterid pole sugugi elamiskõlbmatud, nende järele puudub lihtsalt vajadus.
Väikelinnade kahanemisega samaaegselt koonduvad inimesed suurematesse linnadesse. Ühel juhul on mureks tühjad hooned, teisel eluasemepuudus. Hoone ehitamiseks kulub palju ressurssi ja energiat. On kahetsusväärne, et alles 60 aastat tagasi ehitatud hooned juba lammutatakse ning raisatakse nii tootmiseks ning hoone ehitamiseks kulutatud energiat ja materjali. See on ebaotstarbekas, eriti praegu, mil maailm maadleb toormaterjali puudusega ja teeb pingutusi süsinikuheitmete vähendamise nimel. Meilgi annab üle 50 protsendi süsinikuheitmest hoonete materjal, ehitamine, ülalpidamine ja lammutamine. Hoonete ehitamine mitte ainult ei suurenda saastet, vaid avaldab survet, et loodusvarasid kaevandataks rohkem.

STEFAN PEETRI: Ekraani lähedus ja obstsöönsus
Uutmoodi ekraanilise reaalsuse sissetung, ekraan kui tehnoloogiline olend on muutmas meie maailma- ja enesetaju.
Ühes veebruarikuises „Pealtnägijas“ küsis Tõnu Viik: „Mis saab meie lähedusevajadusest olukorras, kus meid hakkavad ümbritsema robotid, kes näevad välja, käituvad ja räägivad nagu inimesed? Kas me suudame neisse armuda?“ Sellest isegi pakilisem probleem näib olevat ekraanilähedus, meediatarbija kapseldumine oma privaatsesse (ehk isegi infantiilsesse) meediaökoloogiasse ning kasvav võimetus kujutada elu ette ilma ekraanita. Ekraanid näevad, käituvad ja räägivad meiega täpselt nii nagu me tahame. Nad on puhtad ihamasinad, seadeldised, mis mudivad inimese tunnetuslikke protsesse audiovisuaalse ja puutetundliku stimulatsiooniga. Ekraan kui tehnoloogiline olend integreerib inimest inimjärgsusesse palju efektiivsemalt kui inimese asendamine robotitega.

DORIS HALLMÄGI: Naised elektroonilises muusikas
Elektroonilise muusika käekäiku on märkimisväärselt suunanud naised, kelle nimed jäävad üldjuhul meeste varju.
Elektroonilise muusika arengu murrangulisteks algusaastateks peetakse 1940ndaid, mil Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse tekkisid esimesed teadlastest ja muusikutest koosnevad rühmitused. Pierre Schaeffer pani aluse prantsuse koolkonnale ning defineeris mõistega musique concrète hulga heli käsitlemise ja töötlemise teooriaid, mis jõudsid teiste muusikuteni nii Euroopas, Jaapanis kui ka Ameerikas. Karlheinz Stockhausen viis Schaefferi stuudios tegutsemise järel teadmised edasi Kölni, Toshiro Mayuzumi tutvustas aga samu põhimõtteid samal ajal Jaapanis. Kölni stuudio eeskujul õnnestus Jaapanis arendada 1950ndate keskpaiga üks võimsamaid elektroonilise muusika keskusi – Jaapani ringhäälingu ehk NHK stuudio, mille varustusse kuulusid heligeneraatorid, salvestustehnika, varajased elektroonilised instrumendid (ondes Martenot ehk Martenot’ lained, Melochord), siinusostsillaator, lindimasinad, ringmodulaatorid, filtrid ning nelja kuni kaheksa kanaliga mikserid. 1930ndate lõpus avaldas John Cage elektroonikale loodud teose „Imaginary Landscape, No. 1“ ehk „Kujuteldav maastik nr 1“ ning 1950ndatel lõid Vladimir Ussatševski ja Otto Luening Columbia-Princetoni ülikooli elektroonilise muusika keskuse, mille lipulaevaks sai 1957. aastal leiutatud süntesaator RCA Mark II.

EERO VASAR, TARMO SOOMERE: Euroopa teaduste akadeemiate regeneratiivmeditsiini tulevikuvisioon
Euroopa komisjonil on võimekus tagada innovatiivsete ravimite ja ravimeetodite kättesaadavus Euroopas vastava regulatiivse raamistiku loomise kaudu.
Kaks Euroopa teaduste akadeemiate föderatsiooni võtsid vaatluse alla regeneratiivmeditsiini senised saavutused, kesksed uurimisküsimused ja tulevikuvisioonid. Juuni esimestel päevadel publitseeritud visioonidokumendis „Regeneratiivmeditsiini väljakutsed ja võimalused“ analüüsitakse, millised peaksid olema sellist tüüpi ravi põhimõtted, strateegilised prioriteedid, vajalike ravimite perspektiivid ja kuidas tuleb üles ehitada vastav poliitika. Dokumendi esmane sihtrühm on Euroopa Komisjon ja kogu Euroopa tervishoiupoliitika kujundajad.

Arvustamisel
tõlkeluule kogumikud „Varietee“ ja „Indiaani luulet“
Jan Kausi ja Flo Kasearu „Vangerdused“
Silvia Pärmanni fotonäitus
näitus „Siberi valge“ Vabamus
Vana Baskini teatri „Elevandi kõrts“
Manuel DeLanda „Intensiivne teadus ja virtuaalne filosoofia“
Mihhail Zõgari „Impeerium peab surema“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht