Sel reedel Sirbis

BARBI PILVRE: Klaaslae all 
Võrdse palga päevaks 23. III 2020 olid Eesti naised teeninud välja meeste eelmise aasta palga. 
Tallinna ülikooli (TLÜ) uuring näitab, et statistiliste andmetega saab selgitada peaaegu poolt naiste ja meeste palkade erinevusest. Sotsioloogid Marge Unt, Kadri Täht ja Triin Roosalu kommenteerivad esialgseid tulemusi. 
Et hoida sooline palgalõhe avalikkuse tähelepanu keskmes, on paljudes riikides hakatud tähistama võrdse palga päeva. Eestis oli see sel aastal 23. märtsil, sest selleks päevaks olid naised teeninud välja meeste 2019. aasta lõpuks saadud palga.  
Eestis on Euroopa suurim naiste ja meeste vaheline palgalõhe: Eurostati andmetel oli meil naistöötajate brutotunnitasu 2018. aastal 22,7% madalam kui meestöötajatel, seevastu Euroopa Liidu keskmine pärast Ühendkuningriigi lahkumist on 14,8%. Kuna senised analüüsid ei ole suutnud seletada, miks meeste ja naiste palgad meil sedavõrd erinevad, tellisid ETAg ja sotsiaalministeerium palgalõhe selgitamiseks teadlastelt põhjalikumad uuringud. TLÜ sotsioloogide käsilolev teadusprojekt „Soolise palgalõhe vähendamine“ ehk REGE (Reducing Gender Wage Gap),* aitabki välja selgitada ja mõista põhjusi, miks meil on Euroopa suurim lõhe naiste ja meeste palkade vahel. Projektis osalevad Tallinna ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja statistikaameti esindajad.  

RAILI MARLING: Neoliberalism ja feminism: vastased või liitlased?
Neoliberalism loonud feminismile kõhedust tekitava teisiku, turusõbraliku ja kaubastatava libafeminismi.
Tänapäeva maailmas näivad kaubastuvat peaaegu kõik eluvaldkonnad ning oleme harjunud neist rääkides kasutama majandusest laenatud sõnavara. Investeerime suhetesse või harrastustesse, räägime tootlikkusest, mõõdame oma sotsiaalset kapitali, oleme ettevõtlikud tööl, kodus ja puhkehetkel. Enamasti tähistatakse võõrkeelses teaduskirjanduses seda nähtust mõistega neoliberalism, mis ei tähenda pelgalt turufundamentalismi, vaid ka omaksvõetud käitumisviisi või ratsionaalsust. Nii käsitleb seda näiteks ameerika politoloog Wendy Brown, kes muu hulgas lähtub Michel Foucault’ viimastest loengutest. Meil tuntakse pigem Foucault’ varasemaid töid, milles ta analüüsib diskursuse mõiste abil lääne kultuuri distsiplinaarseid aspekte. Pärast Foucault’ viimaste loengusarjade avaldamist (ja inglise keelde tõlkimist) on temast saanud üks neoliberalismi analüüsides sagedasti kasutatud ja vaidlustatud autoreid. Käesolevas artiklis lähtungi Foucault’ loengutest ja nende tõlgendustest ja keskendun sooküsimustele, mille kontekstis on neoliberalismi üle palju arutletud. Tutvustan ka Londoni ülikooli professori Angela McRobbie vaateid, kes on analüüsinud feminismi ja neoliberalismi suhteid viimase paari aastakümne meedias.

Luulesalv. KRISTIINA EHIN ja SILVER SEPP 

Paavo Haavikko „Kogutud luuletuste“ eestindus

EESTI TEATRI AUHINNAD 2020 JA ŽÜRII ESIMEESTE KOMMENTAARID

MARIA MÖLDER: Töö muusikaajakirjanduse eesliinil 
Tiia Teder: „Klassikaraadio üks väärtus on eri vaatepunktide ja inspiratsiooni väljapakkumine. Need tekitavad omakorda kuulajates dimensioone, mida nad kasutavad eluks ja loominguks.“ 
Klassikaraadio saab 1. aprillil 25aastaseks. Plaanis oli suur pidulik kontsert, aga raadio leidlik toimetus mõtleb välja teistsuguse võimaluse, kuidas viirusohtlikul ajal distantsi hoides väärikat pidupäeva tähistada. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder, tegevtoimetaja Marge-Ly Rookäär ning vastutavad toimetajad Kersti Inno, Ivo Heinloo, Johanna Mängel, Liina Vainumetsa, Miina Pärn ja Lisete Velt avavad lugejale uksed Klassikaraadio minevikku, olevikku ja tulevikku.  

KADRI KASEMETS: Miks on vaja igaühe maastikukogemust?  
Ruumiotsuste tegemisel tuleb arvestada ka iga inimese maastikukogemusega. Kuidas loob ruumi paigakogemus ja kuidas seda uurida?   
Mikrogeograafilise ehk igale inimesele olulise maastiku kaudu saab kõige vahetumalt mõista, mida inimesed oma keskkonnas tähtsaks peavad. Ka seda, milline tähendus on maastikus loodusel ning materiaalsusel. Tihtilugu seda ei teadvustatagi.

TEET TEINEMAA: Kas filmikriitika surm või kuldaeg? 
Infohulga tohutu paisumise ajal on ehk kriitiku roll heade filmide väljasõelujana olulisem kui iial enne. 
Levinud arvamuse kohaselt ei lähe filmikriitikal hästi. Palju on juttu olnud, et filmikriitika on sattunud suisa ohustatud liikide nimekirja. Trükiajakirjanduse maht on peaaegu kõikjal maailmas vähenenud ja reklaamiraha kokku kuivanud. Süüdi on teadagi digipööre, mis ajakirjanduse internetti viis. Mõned leiavad, et suurlinnades sattus traditsiooniline ajakirjandus löögi alla veelgi varem, tasuta jagatavate ja reklaami täis ajalehtede tõttu, mida lehitsedes sai ja hõlpsalt ja, mis peamine, tasuta rahuldada oma päeva-, klatši- ja spordiuudiste vajaduse. Digipöörde tõttu asendab Hiina virtuaalkaubamaju teenindav pakikuller nüüd kirjakandjat ning viimane tegeleb lehtede-kirjade kojutoomise asemel reklaamlehtede levitamisega. Traditsioonilisest ajakirjanduslikust (filmi)kriitikast räägitakse tihti apokalüptilisel toonil: lõpp on lähedal või juba käes ning nüüd ei aita muu, kui kas tõusta fööniksina tuhast või pillid kotti panna. Digižungli polüfoonias on kriitik minetanud oma võimaluse filmid suureks teha või need mutta tampida. Seega kerkib küsimus: kellel on üldse tänapäeval filmikriitikat vaja ja kuhu see kuulub?

KARLO FUNK: Argine põnevus. Tõsielusarjade kiirlahkamine
Kui film tehnoloogiana tekkis, olid esimesed tööd dokumentaalfilmid, nagu vendade Lumière’ide filmitud „Töötajad lahkumas Lumière’i tehasest“. Kui praegu kuidagi iseloomustada 17meetrist filmilõiku, siis on see sotsiaalne teos kollektiivsest teost, mõeldud kollektiivseks kogemiseks. Tööpäev on läbi ja prantslastest vendade vabriku töötajad, valdavalt naised, väljuvad väravast. Olukord on argine, võimalikult tavaline, ilmselt ka selleks, et maandada vaataja hämmastust selle üle, et sündmus toimub liikumises ja seinal. Esialgu ei olnud publiku hämmastamiseks vaja enamat kui tükikest tegelikkust.

KADRI MÄLK: Sõjaaja „Schmuck“ ja force majeure 
Kuigi tiheda sõelaga peanäitused messihallis ja Pinakothek der Moderne jäid suletuks, ei olnud väiksematel väljapanekutel vähimatki väsimuse ega impotentsuse märki.  
Oodata oli suurt vaatemängu. Ikkagi juba 1959. aastast toimuv suurnäitus, millesarnast teist ei tea. Märtsi teiseks nädalaks loodeti Münchenisse kokku saada 120 ehteüritust. Mitte miski ei ennustanud üleeuroopalise pandeemia „poeetikat“, kuigi terasemad ninad juba tundsid tukivingu isegi Ameerika Ühendriikides. Ja tühistasid järjest lende. Nagu ka galeriid. Force majeure jääb meenutama selle aasta suurüritust „Schmuck“.

KIWA kommentaar: „Kitsarinnalisus elab edasi“

KADRI AAVIK: Mida sina planeedi päästmiseks teed? Kas sellest piisab?
Meie tegevus inimese ja inimkonnana peaks lähtuma küsimusest: millise hinnangu annavad meile järgmised põlvkonnad?
Jonathan Safran Foer, We Are the Weather: Saving the Planet Begins at Breakfast, Farrar, Straus and Giroux 2019, 288 lk. 
Koroonaepideemia tõttu kehtestatud eriolukord on kinnitanud seda, et riigid ja üksikindiviidid suudavad ohu korral inimelule ja tervisele kiiresti ja üsnagi efektiivselt mobiliseeruda. Näeme koroonaviiruse ohjeldamiseks kollektiivseid pingutusi, mis nõuavad isikliku mugavuse ja vabaduse ohverdamist ühiskonna jätkusuutliku (lähi)tuleviku, eelkõige nõrgemate ühiskonnaliikmete, tervise ja heaolu nimel. Selles olukorras ei tundu pandeemia ohjeldamiseks tehtavad kollektiivsed pingutused liialduse ega (liigse) ohverdusena, vaid iseenesestmõistetava vajaliku sammuna. 

KADRI TAPERSON: Kuna me teame loomadest nii palju
Mis juhtub katseloomadega pärast katseid? Maailma teaduslaborites hukatakse praegu kiirkorras tuhandeid katseloomi, kuna teadlased on sunnitud koju jääma.
Juba eelmise sajandi viiekümnendatel kirjutasid kaks inglise bioloogi William Russell ja Rex Burch kolmest R-ist, (Replacement, Reduction, Refinement) loomkatsete asendamisest, vähendamisest ja täiustamisest, mis jõudis Euroopa seadustesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu direktiivi 2010/63/EL 2013. aastal. Need kolm R-i annavad võimaluse loomkatsetest ajapikku loobuda, sest direktiiv ütleb nii: „Asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtteid tuleks meetodite valikul rakendada alternatiivsete meetodite kasutamise nõude range hierarhia kaudu.“ Nii inglise teadlased kui direktiivi loojad rõhutavad, et loomkatsete lõpetamine on oluline, kuna me teame loomadest tänapäeval juba palju. Me teame, et nad kannatavad. Teadupärast on Euroopa Liidus kosmeetikatoodete loomadel katsetamine juba keelustatud, aga sellega ei kaasne teistes riikides toodetud kosmeetikatoodete müügikeeld.

Arvustamisel
Nora Ikstena  „Mees sinises vihmamantlis“
Olli Jalose  „Taevakumm“
näitused „Vello Vinn. Vastupeegeldused“ ja „Umbluu. Aeg ja ruum. Vello Vinn feat. Kiwa“
Pärnu näitused: maalikunstnike liidu aastanäitus „Globaalne/lokaalne“, kaheksas  „Anna uus elu“ ja Stuudio 22 „Muutused ja peegeldused“
Von Krahli teatri „Pigem ei“
„Eesti lood“ 2020
arhitektide liidu ja BFMi tudengite koostöös valminud arhitektuuriteemalised lühifilmid