Sel reedel Sirbis

DORIS KAREVA, TARMO SOOMERE: Valguspurje all
Luuletajad ja füüsikud on valguse sõnastamisel ja aususepüüdes üksteisele väga lähedal – nii ka Doris Kareva ja Tarmo Soomere.
On see nüüd nali või mitte? Füüsikute meelest on luuletajate ülesanne teha maailm keeruliseks, nii et füüsikud saaksid silma paista lihtsate ja loogiliste lahendustega – kui aga luuletajad lähevad nende alusloogika kallale, tunnevad füüsikud end üsna kõhedalt. Sirbil on au avaldada luuletaja Doris Kareva ning mereteadlase ja matemaatiku Tarmo Soomere vestlus, mis leidis aset 2. detsembril Kareva raamatute „Suik ja sillerdus“ ja „Terendused“ esitlusel.

RAGNE KÕUTS-KLEMM Ajakirjanduse valikud digiajastul
Meediapoliitika peab tagama ajakirjandusele vabaduse, rahastamise ja tuleviku. Eestile on see eksistentsiaalne küsimus.
Seni on Eesti meediavaldkond kujunenud väga vähe reguleerituna ja konkurentsipõhiselt. Ja see on olnud hea, sest on sundinud ja võimaldanud kujuneda ideede vabal turuplatsil sellisel ajakirjandusel, mis on toetanud riigi demokraatlikku toimimist ja inimõiguste järgimist. See suurepärane tulemus väärib kiitust, sest oleme selleni jõudnud imeväheste ressursside toel – tingimustes, mida me väikerahvana kasutada saame. Raha on olnud vähe, kuid paljud tegutsejad on olnud väljas õige asja eest, tehes ära mitme inimese töö. Tulemus on see, et Eestis on mitmekesine, mitmesuguste organisatsioonivormide ja sisupakkumisega meediasüsteem. Ajakirjandus, mis on meedia üks osa, on tuginenud läänelikule normatiivsele enesepildile ja püüdnud pakkuda tasakaalustatud, mitmekesist ja objektiivset käsitlust maailmas, sh Eestis, toimuvast.
Miks peaksime ajakirjanduse ja meediapoliitika teemat käsitlema teistmoodi kui seni – hakkama otsima koostöökultuuri kujunemise võimalusi?

TÕNIS SAARTS: Erakondadeta demokraatia võimalikkusest 
Erakondade tähtsamaid ülesandeid on koondada huve ja ideid ning siduda need valijatele arusaadavaks maailmavaateliseks tervikuks. 
Tänapäeva Euroopas kuuluvad erakonnad kõige vähem usaldatud poliitiliste institutsioonide hulka. Parteisid usaldab keskeltläbi vaid viiendik eurooplastest, kusjuures Eesti näitaja on Euroopa keskmisest isegi veidi kõrgem.ⁱ Sellest hoolimata ei leia me läänemaailmas ühtegi demokraatiat, kus erakonnad puuduksid. Paradoksaalsel kombel on erakonnamudeli üle võtnud ka sellised poliitilised liikumised, kes esialgu kuulutasid, et nemad on rangelt mitteparteilised, ja lubasid mitte kunagi erakonnasarnaseks saada (nt populistlik Viie Tähe Liikumine Itaalias, Podemos Hispaanias jms). Kuidas on siis võimalik, et nii vähe usaldatud institutsioonid on endiselt lääneliku demokraatiamudeli keskmeks? Milline näeks välja erakondadeta demokraatia ja kas see on üldse võimalik?  

ÜLO MATTHEUS: Vaenuõhutamisest vaenukunsti ja vaenupoliitikani
Kuigi kunsti toidab emotsioonide lai spekter ja seal ilmutavad end ka positiivsed ajed, on vihkamisel ja frustratsioonil täita kunstis vägagi keskne roll.
Vaenamisest on saanud meie igapäevaelus midagi harjumuspärast. See lihtsalt on seal: uudisruumis, kommentaariumides, poliitikas, õudus- ja krimifilmides, arvutimängudes. Nagu iga muugi keskkonnareostus, õhusaaste, müra ja tolm … Paremini läheb neil, kes ei lase kõigel ümbritseval end mõjutada, teised lähevad kaasa ja muutuvad osaks vaenusaaste sapisest pilvest, kolmandais tekitab pidev frustratsioon stressi ja nad tõmbuvad endasse.

MARGUS OTT: Vehm III. Natuke-olu
Rõhumine on arusaadavam nats-inimese vorm, sest subjekt ise saab sellest kasu. Samal ajal toob just vimma-inimene probleemi selgemini välja.
Vehm on natuke-inimene ehk nats-inimene: see, kelle omaolu nõuab teise inimese vaenamist, alandamist, kiusamist. Kui ta ise lõikab sellest kasu, võib teda nimetada rõhujaks. Kui ta ise sellest kasu ei lõika, siis vimma-inimeseks. Näiteks antifeminism on suures osas rõhuja-hoiak: see on soov, et naised oleksid jätkuvalt teenija-positsioonis ja teeksid suurema osa tasustamata töödest (seejuures võib loomulikult rõhujaks olla ka naine ise teiste naiste suhtes). Homofoobia on suures osas vimma-hoiak. Kirjutatud ja kirjutamata normide põhistamisest, et homoseksuaalid ei tohi omavahel abielluda või tänaval käest kinni hoida, ei ole mitte-homol mitte mingisugust kasu; ta ei võida sellest midagi muud peale kahjurõõmu.  Rõhumine on mõistetavam hoiak: niimoodi käitub mölakas, omakasupüüdlik inimene, üle laipade mineja. Aga vähemasti on näha, et ta ise võidab sellest: saab rohkem varandust ja võimu. Naudib oma palees ja kaatril šampanjat, tõbras. Muidugi me heidame talle ette osavõtlikkuse ja kaastunde puudumist, kui ta niimoodi teisi inimesi kasutab pelgalt vahendina oma eesmärkide tarvis.

PIOTR SZTOMPKA: Ida-Euroopa populismi algupära 
Valitseb moraalne paanika ning inimeste arvates on kogu poliitika korrumpeerunud: mitte kedagi ei saa enam usaldada, sest kõik seisavad vaid oma huvide eest.
Kommunismi kokkuvarisemisest möödunud enam kui kolmekümne aasta lugu on räägitud kahelt vastandlikult positsioonilt. Optimistlikud heroilised narratiivid kirjeldavad pika arengutee läbinud, Nõukogude satelliitriikidest Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saanud maade epohhi loovat edu – vabastamise, emantsipeerumise, moderniseerumise, euroopalikustumise, läänestumise protsesse. Pessimistlikud sünged narratiivid näevad sedasama protsessi ebaõnnestumiste, äärmuslike sotsiaalsete raskuste, kasvava ebavõrdsuse, kommunismi jäänukite, lõpetamata revolutsiooni jadana.

INGRID RUUDI: Arhitektuur kui puisniit
Ruumi loomisega peaksid olema seotud samavõrd mitmekesise taustaga inimesed, nagu neid leidub ruumi kasutajate seas.
Arhitektuur on mitmes mõttes väga aeglane distsipliin, aga viimasel paaril aastal näib, et feministlikud algatused ning sooteadlik ja  intersektsionaalne vaatepunkt on lõpuks ka selles valdkonnas laiemalt teadvustatud. Korraldatud on mitmesuguseid kampaaniaid, mis on toonud nähtavale nii selle eriala väga tugeva klaaslae – hiljutise uuringu kohaselt on suurimate ja olulisimate rahvusvaheliste arhitektuuribüroode juhtivatel kohtadel naisi alla kümne protsendi ja needki pigem büroo- ja majandusjuhtide kui põhiarhitektide või nn loovjuhtide positsioonisi – kui ka naisarhitektide ja -disainerite panuse süstemaatilise alavääristamise. Laiahaardeline petitsioon jagada Robert Venturi Pritzkeri auhind (1991) tagantjärele võrdselt Denise Scott Browniga (petitsioonile kirjutas alla ka Venturi ise) või kriitika, et Massimiliano Fuksase elutööpreemia (2018) peaks kuuluma samavõrra Doriana Fuksasele, pole küll viinud sihile, kuid on teadvustanud arhitektuurimaailma auhindamissüsteemi kallutatust ja heroilise geeniusemüüdi visa püsimist erialal, kus koostöö on pigem norm kui erand.

Elu, kunst, ühiskond. Anders Härm ja Hanno Soans vestlevad Jaak Kangilaskiga.
JAAK KANGILASKI: „Massikultuuri nivelleeriv toime on võimas. Ühiskonnakriitiline kunst on ikka väga institutsionaliseerunud.“
Möödunud reedel toimus kunstiakadeemias seminar „Eesti kunstiteaduse viimane poolsada: Jaak Kangilaski 80“. Meie elavast kunstiajaloost – just nii iseloomustas teda 2017. aastal professor Krista Kodres, kui Kangilaski oli pälvinud kultuurkapitali elutööpreemia – rääkisid seekord tema kolleegid, aga ka kunagised õpilased Eero Epner, Virve Sarapik, Epi Tohvri ja Krista Kodres. Raske ongi leida praegu aktiivselt tegutsevat kunstiajaloolast, kes poleks olnud Jaak Kangilaski õpilane või kui mitte just otseselt õpilane, siis ometi olnud mõjutatud Jaak Kangilaski loengutest, uurimustest, mõtteviisist.

MARTA BAŁAGA: Jõulufilmide jõulud
Tänavuse jõulufilmi „Eelmised jõulud“ lääge ajuvabadus on vaid kunstjäämäe nähtav osa, allpool käib aga telekanalites jõuluklišeede masstootmine.
Naljakas asi see internet: kunagi ei tea, kuhu see järgmiseks sisse lööb. Mõnikord pole vaja enamat kui süütupoolne treiler. Näiteks nagu see, mis juhatab sisse Paul Feigi uue filmi „Eelmised jõulud“.i Seal üritab „Troonide mängust“ii teada Emilia Clarke pärast müstilisest haigusest paranemist oma elu paremini elada, töötades Londoni aasta ringi avatud jõulupoes päkapikuks kostümeerituna ja vesteldes Tomiga (Henry Golding). Kõike seda saadab George Michaeli muusika. Too lahkus meie hulgast kolm aastat tagasi 25. detsembril, olgu seegi öeldud.

MARIA MÖLDER:  Milline oli see aasta ja mida muusikaelult veel oodatakse?
Aasta meeldejäävamad muusikasündmused on EMTA uue saali valmimine ja maailma muusika päevad Eestis, samuti juubelilaulupidu. 
Muusika-aasta 2019 on olnud elamusrohke ja kokkuvõtete tegemine on kahtlemata raske. Muusikapreemiate laureaadid panid siiski kirja mõned tähtsamad muljed, aga ka ideed, mida saaks muusikaelus veelgi paremini teha. Oodatud olid nii Eesti muusikanõukogu muusikapreemia laureaatide kui ka Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali arvamused ning õnneks leidis neist suurem osa kiirel detsembrikuul ka aega mõnele küsimusele vastata.

Kvantiteet annab kvaliteedile maksahaagi. Tambet Kaugema intervjueerib Madli Pestit. Teatrikriitik MADLI PESTI: „Tundub, et need ajad on jäänud selja taha, kui teatriaastast tõusis esile mõni konkreetne suurlavastus.“
2019. >aastal tehtud teatrile tagasi vaadates hakkab silma teatritegijate soovimatus suhestuda oma lavastuste kaudu ühiskonnaga. „Jätkuvalt huvitab lavastajaid ennekõike mõne juba varem kirja pandud teose lavale toomine või siis eelistatakse keskenduda oma peas keerlevatele loomingulistele impulssidele – laiema ühiskondliku kaaluga materjale kohtab harva,“ nendib teatriteadlane ja -kriitik Madli Pesti.

MADIS ARUKASK, EVA SAAR: Vepsa animismi igavene voolavus 
Palveloitse, millega metsas, kalavetel või elamises asuvaid vaime lepitada, mõistab iga vepslane veel nüüdki. 
Vepslased on kõige idapoolsemad läänemeresoomlased. Üle tuhande aasta tagasi ajendas miski osasid meie ühistest esivanematest pöörduma Läänemere äärest taas sisemaa suunas ning siis liikuma Laadoga järve kagukallastelt sinna suubuvaid suuremaid jõgesid pidi sadu kilomeetreid ida- ja lõunakaarde. IX sajandil olid vepslased Vene riikluse loojate seas, seejärel nende eliit slaavistus. Kui 1824. aastal soomerootsi keeleteadlane Anders Johan Sjögren nad „taasavastas“, oli tegemist küllaltki omaette jäänud metsarahvaga, kellele ennustati kiiret sulandumist venelastesse. Tasapisi on see lõpuks nii ka minemas. Ometi on vepslaste elulaad parim näide läänemeresoome animismist, mis on veel alles tänu pikalt viljeldud alekultuurile, eraldatud eluviisile Loode-Venemaa metsade, soode ja veekogude rikastel aladel ning omakeelsele maailma mõtestamise viisile.

Arvustamisel
Rudolf Bultmanni „Eksistents ja evangeelium. Valitud esseed“
August Komendandi „18 aastat Louis I. Kahniga“
vinüülplaat „Eesti räpptekstide kogumik. Osa II“
konverents „Performatiivsed vahealad visuaal- ja etenduskunstides“
VII Eesti etenduskunsti esitlusfestival „draamamaa.weekend“
Tallinna Linnateatri „Kommuun“
kontsert „Põhjatuul, lõunatuul. Mõtisklusi sufismist“ sarjas „Heli ja keel“
näitus „Müstika ja Eros“ Tartu Kunstimuuseumis
dokumentaalfilm „Kirjanikuga voodis“

Esikülg: KADI ESTLAND