Sel reedel Sirbis

KAAREL TARAND: Tarkus ja jõukus tulevad kõhu kaudu
Toidu ja maakasutuse süsteemi kiire reformimine pidurdab kliimamuutusi ega ole sugugi kurnav kulu, vaid hoopis tulus äri.
Läkski, nagu minema pidi. Hoolimata sellest, et Eesti erakonnad vältisid kevadtalvise valimiskampaania ajal selliseid üleilmse haarde ja mõjuga teemasid nagu kliima, keskkond jms, on need teemad ikkagi päevakorra keskmesse kerkinud ning valitsusel tuleb nüüd otsused langetada ilma valija selge suuniseta, mida ja kuidas teha. Eelmisel nädalal said otsustajad valgustust nii SEI Tallinna analüüsist kui ka kliimakonverentsilt, millest õnnestus viilida vaid keskkonnaministril.

Mida soovivad teada saada Viivi Luik ja Tõnu Õnnepalu, kui saavad esitada teineteisele viis küsimust? Ja mida nad vastavad?
Kui raamatud ja kirjandus üldse midagi võivad, siis julgustada inimest elama seda elu, mis on tema oma, seda ainuvõimalikku ja imelikku. Ning raamat ei kao mitte tehniliste vidinate pealetungi tõttu, vaid raamat kaob siis, kui kaob inimene, keda painavad ja huvitavad omaenese hing ja omaenese saladus. Nii tõdevad kirjanikud Viivi Luik ja Tõnu Õnnepalu ajakirja Estonian Literary Magazine sügisnumbris. Sirbil on au avaldada vestlus eestikeelsena.
Viivi Luik küsitleb Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu küsitleb Viivi Luike

TÕNIS SAARTS: Eesti mäss Lääne vastu
Idaeuroopaliku antiliberaalsuse tegelikud tagamaad on püüd lahti saada pidevast alaväärsustundest ja taastada eneseksolemise uhkus.
„Me ei taha olla enam nagu Lääs või Põhjamaad, kus on liialt palju sisserännanuid, kus põliseurooplased on kaotamas oma rahvuslikku identiteeti ja liberaalne demokraatia ei suuda oma liigse järeleandlikkusega toime tulla ei ühiskondade kasvava kirjususega ega liigse Euroopa Liidu diktaadiga … Meie oleme siin Eestis säilitanud selle õige ja traditsiooniline euroopluse, mis mujal on kadumas ning peaksime sel alusel üles ehitama tõelise Eesti rahvusriigi ja meile sobiva demokraatiamudeli,“ umbes nii kõlavad argumendid nende suust, kes leiavad, et läänelik arengumudel on ennast ammendamas ja Eesti peaks valima Ungari ja Poola tee.

HELDUR SANDER: Puudest ja regulatsioonidest
Tallinnas alanud ettevõtmine on laienenud üle Eesti ning kokku on üksikpuude või nende rühmadena loendatud kümneid tuhandeid puid ja talletatud tohutut materjali.
Hiljuti ühendati Tallinna kaks ametkonda ning 1. juunil moodustati keskkonna- ja kommunaalamet. Eraldi keskkonnaameti kaotamises võib näha valdkonna tähtsuse pisenemist linna võimuhierarhias, kuid kui ametite ühendamisega kaasneb Tallinna looduse (kõik, mis sinna alla käib) ja mitmekesisuse säilitamine, inimsõbralikkuse kasv, uurimistööde toetamine jne, siis pole ju nimi väga tähtis.

LIIS SEPP: Eakad liikluses
Eakate arvates on Tallinna liiklus korraldatud autojuhi huvides ja kohati on tunne, et jalakäijale polegi õieti ruumi jäetud.
Linnaruum peab olema mitmekesine: rahulik ja mugav ning elav ja arenev, ühtlasi ohutu – arvestada tuleb kõigi liiklejatega.Alati on jala käidud, kõnnime igal juhul ka siis, kui sihtkohta jõudmiseks muidki võimalusi kasutame. Kuna Eestis jõuab igal aastal ligi 4000 inimest pensioniikka (65+), tuleks sellega arvestada ka liikluses. Kui 2019. aastal on eakate osakaal ligikaudu 20% eesti rahvastikust, siis aastaks 2040 kerkib see ligikaudu 27,6%-le. Eesti ühiskond vananeb ning sellega tuleks arvestada ka linnaruumis ning liikluses. Erilise tähelepanu alla tuleb võtta teeületamine. Viimase kolme aasta liiklusõnnetuste statistika põhjal saavad eakad nii jalakäijate kui ka sõidukijuhtidena palju viga. Eelmisel aastal oli õnnetusi eakatega ligi 23% kõigist inimkannatanuga lõppenutest.

JAANA KRAUS: Siirdemaastik
Paevälja klindipealse ja Siselinna kalmistu ümbrus võiks olla paik, kus suremine, leinamine ja argielu kokku saavad ning üksteist toetavad.
Surm on paljudele õrn teema. See, kuidas me oma lähedastega hüvasti jätame, mida ütleme või ütlemata jätame, mida teeme või tegemata jätame, kuidas inimese viimasest eluhetkest osa võtame või eemale hoiame, ka kuidas matused korraldame, võib jääda elavaid kummitama või vastupidi, neile rahu pakkuda.
Kuigi surm ja lein on väga isiklik asi, suhtuvad inimesed sellesse kaheti. Ühelt poolt nähakse meedias surma pidevalt, nii uudistes, telesaadetes kui ka seriaalides. Teiselt poolt puudub meil surmaga isiklik suhe. Meditsiini arengu ja matuseäri professionaliseerumise tõttu ei näe inimesed enam surma oma silmaga ega ole otseselt lahkunuga kontaktis. See on põhjustanud surmast võõrandumise.

KURMO KONSA: Krüptodetektiiv transtsendentse organismi jahil – kabalistliku vitalismi teejuht
Lugedes hiljuti Kalevi Kulli raamatut „Teoreetilisest bioloogiast: eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“, jäi mind sellest suurepärasest kogumikust kummitama fraas „organism kui ennastlugev tekst“. Kuna tegemist on biosemiootika kogumikuga, siis ei ole selles ju midagi imelikku, et juttu on organismidest ja tekstidest. Siiski tundus mulle, et olen midagi sarnast näinud krüptodetektiivi paberite hulgas. Pärast mõningast tuhnimist jõudsingi õige failini, mis käsitles Oskar Goldbergi ja tema kabalistliku vitalismi teooriat. Toetudes ühelt poolt judaismist pärit kabalismile ja teisalt XIX sajandi lõpus tekkinud neovitalistlikule bioloogiakäsitlusele, lõi ta originaalse teooria transtsendentsest organismist, mis asub Jumala lõpmatu ja maise lõpliku reaalsuse vahelises maailmas. Nii et ühelt poolt pühakirja arvulise analüüsi kaudu avalduv jumalik olemus ja teisalt organismi kui terviku kaudu selle olemuse realiseerumine maailmas.

Kas religioonide hääbumine on oht? Intervjuu religiooniuurija Michael Stausbergiga. MICHAEL STAUSBERG: „Vaevalt leiduks inimesi, kel oleks sümpaatiat näiteks mõne riigi rahvuskiriku vastu, mis on aegamisi välja suremas“.

MARINA RICHTER: Hulluseäri
Veneetsia filmifestivalil võis näha vaimsete häirete kujutamist ja kaubastamist igas võimalikus vormis ja mõõdus.
Hullumeelsus garanteerib filmikunstis edu, olgu tegemist õudusfilmide hullult ausa pretensioonituse, sarimõrvarite trendiga („Voonakeste vaikimise“ kõrval oli Netflixi kuumim hitt just hiljaaegu „Vestlused mõrvariga: Ted Bundy lindid“) või klassikaliste filmidega teemal „teadlane läheb hulluks“. Miski ei jõua aga populaarsuses ligilähedalegi koomiksifilmide pahalastele, kes jõuavad massiliselt ekraanile kassafilmides jõulude paiku ja suvehooajal.

MARKO STOJILJKOVIĆ: Perekonnatõed ja perekonnavaled
Veneetsia filmifestivali programmis leidus rohkelt filme, mis käsitlesid lagunevat suhet või perekonda
Tänavust Veneetsia programmi võiks kirjeldada kui üht suurt erinevate huvide kokkupõrget: staariihalus, lähenev auhinnahooaeg, tunnustatud filmitegijatele võlgu oldud teened. Selliste asjaolude kokkusattumisel on raske leida mingit ühisosa (see on lihtsam näiteks vähem glamuursete võistlusprogrammide ja kõrvalprogrammide puhul), aga tänavuses Veneetsia võistlusprogrammis domineerisid perekonnalood peamiselt negatiivse alatooni või varjundiga. Seda temaatikat kohtas umbkaudu pooltes linastunud filmides, kord esil, kord mitte väga kaugel foonil. Sellel on vähemalt kaks põhjust. Esiteks toimub enamik lugusid lähedases pere- või tuttavate ringis, või laiendatud perekonnas. Perekonna lagunemist kasutatakse ka tavapäraselt avaliku poleemika tekitamiseks, propageerimaks mõnd parem- või vasakpoolset agendat. „Kaasaegses maailmas ohtu sattunud perekonnaväärtused“ on tavaliselt konservatiivse maailmavaate eufemism, ja vasaktiib näeb perekonna lagunemist märgina suuremast protsessist, kogukonna ja ühiskonna lagunemisest tervikuna.

JANEK KRAAVI: Untitled
Titoloogia on kunstiteaduse kitsam valdkond, mis uurib pealkirjade ülesehitust, funktsioone ja mõju.   Teose pealkiri on  sissejuhatus teosesse, esimene osa, millega lugeja või vaataja  kohtub, sellel on suur roll tähelepanu köitmisel ja huvi äratamisel. Gerard Genette märgib teraselt, et kui teksti adressaadiks on lugeja, siis pealkirja adressaadiks on publik kõige laiemas mõttes: kui tekst on lugemise objekt, siis pealkiri (või ka autori nimi) on  laiema kultuurilise ringluse objektiks või vestluse teemaks.  Romaani pealkirjaks on aegade jooksul valitud nt peategelase nimi, hiljem tähistab see teose teemat, tegevuskohta või teksti paigutatud mõistatust. Pealkirjadena on kasutatud tsitaate, aga ka keerulisemaid metafoore modernismis ja kummalisi tembutusi postmodernistliku romaani puhul (nt „Maailma ajalugu 10 ½ peatükis“).

Arvustamisel
Maarja Pärtna luulekogu „Vivaarium“
Raimo Kangro muusikal „Juku“
Arvo Pärdi sünnipäevakontsert „Te Deum“ ja „Voces Musicales 20: Pärt ja Pärt“
Vene teatri „Prozorovite maja. 40 aastat hiljem“, VAT-teatri „Kosmilised saialilled“ ja Kadri Sireli „Kuidas ehitada aiapäkapikku“
näitused: Alison Jacksoni „Tõde on surnud“, Ludmilla Siimu maalinäitus, Mirjam Hinni, Eero Ijavoise ja Enn Põldroosi „Kõiksus“ ning August Krogan-Roley „Tühjad vapid“
Rain Rannu mängufilm „Ükssarvik“

Esikülg: LY LESTBERG