Sel reedel Sirbis

INDREK KOFF: Soome-ugri sõnaseppade suurkogu Transilvaanias
21.–25. augustini Rumeenias peetud XV soome-ugri kirjanike kongressi peateema oli „Soome-ugri kirjandus diasporaas“.
Esimene soome-ugri kirjanike kongress peeti aastal 1989 ning selle käigus moodustati mitteametlikult ka soome-ugri kirjanduse assotsiatsioon, mille egiidi all on kongresse edaspidi korraldatud. Formaalselt loodi seniajani aktiivselt tegutsev assotsiatsioon aastal 1993. Kongresside eesmärk on hoida ja edendada soome-ugri rahvaste kirjandussidemeid, vahetada teavet, mõtteid, kogemusi kirjanduses ja ühiskonnas toimuva kohta ning toetada ennekõike väiksemate soome-ugri rahvaste keelelist ja kultuurilist püsimist. Kui eluvõitlus peaks kord jõudma suuremate, iseseisva riigi ja jõulise kultuuriga rahvasteni, siis küllap asutakse üheskoos nendegi kaitsele. Seni on vaikimisi lähtutud põhimõttest, et eestlased, soomlased ja ungarlased tegutsevad oma keele- ja kultuuriruumis vabana ja kui peaks olema tarvis vaba kultuuri eest võidelda, siis saavad nad sellega ise hakkama. Loodetavasti jääb see edaspidigi nii ja ühise löögijõu saab suunata väiksemate hõimurahvaste toetamisele.

VAHUR AABRAMS: Sõna on endisel ülembsootskal
Piir setode ja mittesetode vahel on uuemal ajal hägune, seto võib tänapäeval olla ka poole kohaga, enamik eestlasi ei pane setoks olemist enam pahaks.
Annela Laaneots, Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks. Toimetanud Triinu-Mari Vorp. Petrone Print 2019, 248 lk.
Äsja esitleti Annela Laaneotsa raamatut „Minu Setomaa“. Värskelt trükist ilmunud teos on hästi turundatud, nagu „Minu …“ sarja teosed üldse. Alapealkirjaks valitud „Külatüdrukust kuningriigi peaks“ on efektne ja meeldejääv.
Setomaast ei kirjutata sugugi palju. Isegi kui selline mulje peaks tekkima, et kirjutatakse. Kirjutatakse, aga harva. Jah, on üks nišš – suures eesti kirjanduses. Ja seal ta siis on. Seda on seal vähevõitu ja ega vist palju ka loeta, aga on siiski olemas. Lisa sellele kuigi palju ei tule. Tuleb peamiselt teadusartikleid, eriti rahvaluulealaseid, selleks haritakse ka teadlasi. Peale selle trükitakse mõnevõrra ka kodu- ja välismaistele turistidele mõeldud brošüürikirjandust. Selles leidub parajalt palju enesekiitmist, nii nagu seda laadi kirjanduses arusaadavalt alati ja igal pool, oma eripära rõhutamist, mis on tähtis selleks, et nähtavaks saada ja meelde jääda.

ÜLO NIINEMETS: Pikisilmi kõrgemalt tulevaid reegleid oodates. Mis saab siis, kui Euroopast käsulaudu ei tulegi?
Mittemidagitegemisele puudub õigustus
Euroopa Liidu kriitikud rõhutavad peaasjalikult seda, et Euroopast tuleb liiga palju liikmesriigi tegevust tarbetult kitsendavaid õigusakte. Liiga palju reegleid ja kohustusi, mille rakendamine nõuab ulatuslikku ja kohmakat bürokraatia masinavärki. Paraku ei ole Eesti riigi bürokraatia vohamise taga ilmtingimata Brüssel ja Euroopast on tulnud hulgaliselt algatusi, mille vajalikkuses ei ole kedagi vaja veenda ja mida iga liikmesriik üksi ei suudaks ellu viia, nt puhas keskkond, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumine, finantsstabiilsus, toiduohutuse ja terviseteemad jpm. See ei tähenda seda, et kogu meie elu korraldav reeglistik tuleb Brüsselist, nagu mõned püüavad ekslikult väita.

HENT KALMO, MARJU LUTS-SOOTAK: Eesti riik kui kunstiteos
Pole kahtlust, et riigi esimesed arhitektid võtsid omaks lihtsa, kuid põhjapaneva mõtte: Eesti riik peab olema põhiõigusi kaitsev õigusriik.
Sada aastat tagasi 1919. aasta juunis võeti vastu „Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord“. Proosalisest pealkirjast hoolimata oli tegu Eesti esimese põhiseadusega. Valitsemiskord pani aluse demokraatliku riigi masinavärgile.
Eesti riigimõtte sünd
On väidetud, et renessansiajastul hakati riiki nägema kunstiteosena – mitte ajaloost päritud või jumaliku rajatisena, vaid vormina, mida inimene kavakindlalt kavandab ja ehitab. Selles mõttes loodi Eesti riik samuti kunstiteosena, sest kui Asutav Kogu 1919. aasta kevadel kokku tuli, alustati puhtalt lehelt. Asutava Kogu liikmed võrdlesid oma olukorda Ameerika Ühendriikide rajajatega. „Ka meie oleme praegu umbes sama vabalt otsustavas seisukorras. Ka meie, vaba Eesti kodanikud, võime öelda, missugust riigikuju meie tahame, missugune riigivorm on praegu meile vastuvõetav“ (Karl Einbund).

REIN VAHISALU: Kuu peale see Toompea!
Teerajad põhjapooluse all kahe ookeani vahel ja südamekodadest kuni vatsakesteni
Sajand tagasi tehti südamele ja maakerale nende esmase kaardistamisega ring peale. Nüüdseks on mõlemas paigas olukord teine ja on viimane aeg uuele ringile minna.
Tehnoloogia peatumatu areng on Maa täielikult ümber kujundanud. Ökoloogid, maastiku- ja sotsiaalteadlased on keerulises olukorras: kuidas uus ja pealevalguv mõistlikult meie koduplaneedile ära mahutada? Seega liigume jälle kaardistamata territooriumil nagu sajand tagasi, kui lapsekingades tehnoloogiat asendas avastajate uudishimu, vaprus ja kannatlikkus. Maakeraga samas seisus on ka inimese süda, väike maakera inimese sees. Lahtilõigatud südant kui ahvatlevat uurimisobjekti olid anatoomid juba sajandeid oma käte vahel hoidnud. Oli aeg edasi minna.

PEETER OLESK: Teadus, tõde ja raha
Jaak Aaviksoo sai vastu vahtimist ja on olnud sunnitud tooma teaduse üle otsustama prokuratuuri, s.t täiesti teadusvälise jõu.
Endast vanemate või ka oma eakaaslastest kolleegidega Paul Ariste teadusest üleüldse vist ei kõnelnud. Teaduslik töö oli tema jaoks võrdlemisi konkreetne tegevus: raamatud, äratrükid, ainestiku talletamine, inimesed, praktilised otsused, uurimistöö viljakus ja avalikkuse tähelepanu. Noorematele õpetas ta neid asju aga meeleldi, koguni innukalt ning ma lisaksin, ka nõudlikult. Pahandav Ariste ei olnud midagi erakordset. Seevastu tunnustav Paul Ariste ei läinud küll liiale, ent ei jätnud häid sõnu ka kiivalt nelja silma alla. Head sõnad pidid saama avalikeks.

ART LEETE: Handi animismi segane kooskõla
Hantide animistlik maailm vahetab oma asukohta ja kuju vastavalt inimeste praktilise tegevuse vajadustele.
Teadlased on handi usundit uurinud viimased paarsada aastat. Seal on animismihuvilisele kõike külluses – jumalaid ei jõua keegi kokku lugeda, hingekujutelmad on maailma rikkalikemad, igasugustele nähtustele mõtet andvaid müüte leidub lõputult. Kogu see tohutu hulk animistlikke arusaamu tundub korraga täiesti ähmane, aga ka täiuslikult tasakaalus.

RIIN ALATALU: Autentsuse mitu nägu
XII sajandil ehitama hakatud ja korduvalt ümber ehitatud Pariisi Jumalaema kiriku taastamine annab hoogu muinsuskaitses igikestvale vaidlusele, kas ja kuidas taasluua n-ö autentne tervik.
Pariisi Jumalaema kiriku kahetsusväärne tragöödia tänavu 15. aprillil kasvatas aga tänuväärselt teadlikkust kultuuripärandi olulisusest. Paari tunni jooksul tõotati teha ülisuuri annetusi kiriku taastamiseks selle endisel kujul, üle maailma kaikusid avaldused pärandi väärtuse kohta inimkonna identiteedi alustalana. Eestis meenuvad samalaadsete õnnetustena Pühavaimu torni põleng restaureerimistööde ajal 2002. aastal ja Tartu ülikooli aula tulekahju 1965. aastal. Kui need olid ilmselt õnnetused, siis Niguliste kiriku 1982. aasta, Eesti Draamateatri 1983. aasta ja vabaõhumuuseumi Sassi-Jaani talu 1984. aasta tulekahju olid süütamised. Hävitatu taastamise soov oli nii iseenesestmõistetav, et koopiana taastamist ei seatud kahtluse alla.

MART KALVET: Tagasivaade tulevikutähtede kasvulava kuldajastule
Kui nüüdisaegseid veebisuhtlusvõrke iseloomustab kapseldumine kitsastesse huvigruppidesse, siis Rada.ee foorumiformaat soodustas eestikeelsete kasutajate ja kildkondade ideedevahetust.
Kui ma 2003. aasta 24. juuli varahommikul endale alternatiivkultuurifoorumisse Rada7.ee kasutajakonto tegin, ei olnud mul selget ettekujutust tolle keskkonna iseärasustest ja suhtlusreeglitest. Teadsin vaid, et sealne tuumik – lehe loojad ja aktiivsemad kasutajad, keda võis rokkfestivalidel näha möllamas ühetaolistes särkides – on minust keskeltläbi veidi noorem ja huvitub vist nu metal’ist. Kuna Rada7 kasutajaskond oli suurem kui toonastel ainult metal-muusikale pühendunud veebiplatvormidel nagu Hard Rock Club ja Surnuaed või metal.ee postiloend, lootsin oma bändide kontsertide ja üllitiste kohta teavet mitmekesisemas, eklektilisemas ja, nagu peagi selgus, pop-kult-ajastuvaimu vahetumalt kanaldavas teabevõrgus levitades leida uut publikut.

Arvustamisel
Moshe Gammeri „Üksik hunt ja karu. Kolm sajandit Tšetšeenia vastupanu Vene võimule“
Margit Lõhmuse „Sterne“
Kai Kase „Kogetud teosed“
tantsuteatri Fine 5 „Mina olin siin“
kontsertlavastus „Surmatants“
SAALi biennaal
klaasikunstnike ühenduse aastanäitus „Resonants“ ning Ehalill Halliste ja Helle Videviku „Veest võetud, tulest tulnud“
Valle-Rasmus Rootsi ja Sten Lassmanni Johannes Brahmsi sonaatide kava
Olev Ainomäe kontsert „Oboe d’amore – armunud oboesse“
mängufilmid „Ükskord Hollywoodis“ ja „Kohtunik“

Esikülg: ANNE PIKKOV