Veelahkmete aeg ehk Kas tõesti kogu vene kirjandus prügikasti?

Arvamus, et Putini sõja tõttu ei peaks avama ka ühegi vene kirjaniku raamatut, teeb nõutuks ja kurvaks.

ERLE NÕMM

Esoteerikud räägivad juba mõnda aega Veevalaja ajastust: purustused, stiihiad, häving. Lootusrikkamad lisavad teistelegi lohutuseks, et uuele on vaja teed teha ja ehitada saabki ainult vana varemeile. Paraku on ajalool kombeks korduda, kuidas mingit ajastut ka parajasti ei nimetataks. Tagantjärele tarkusega teame, et alati pole uue ehitamine õnnestunud plaanitud moel ja midagi on hävingu käigus alati ka parandamatult kaotsi läinud. Sestap on arusaadav, kui valime poole. Seejuures seame end muidugi ellujäänute poolele, mitte nende kilda, kes varemete alla jäävad. Kahjuks valime me poole tihti ka valdkondades, kus see pole vajalik või on suisa võimatu.

Kui asi puudutab sõda ja süütute inimeste kannatusi, valime vastavalt moraalsele sisehäälele, südametunnistusele. Valik on väga lihtne: Putin on agressor, tema režiim on kuritegelik, vägivaldne ja põlistanud end mugavalt juba sada aastat tagasi alanud lammutustöö varemeis.

Teist liiki valikud saavad aga tihtipeale alguse esimeste valikute lõpuni mõtlemata piiridest, isiklikust alandusest ja solvumisest, ülekohtust ja jälestusest. Häbi on kohutavalt mõjuvõimas tegur ja jääb meid painama elu lõpuni. Täiesti arusaadav, jällegi üksikisiku tasandil. Kuid protsessi käigus juhtub veel midagi. Alateadvuse seletamatute muundumiste käigus saab kogeda ka praeguses maailmas nii haruldast meietunnet ja olla rahul oma vankumatu moraalse palgega. Kas jutt on siinkohal Natsi-Saksamaast või tänapäevast või taandub kõik hoopis (massi)ühiskonna meelepettele ja igikestvale inimlikule vajadusele selgete jaotuste järele: kõrge-madal, hea-halb, õige-vale …? Igatahes peaksime dihhotoomilise loogika kohaselt sel juhul põlgama enamikku kultuure: Hiina (kultuurirevolutsioon, Tiibeti vaenamine jne), Saksamaa (sõjajõledused heidavad ju ometi varju ka Beethovenile ja Mannile), kümned koloniaalriigid, kes on laastanud Aasias ja Aafrikas. Või siiski mitte? Kuhu me siis piiri tõmbame? Kas see on geograafiline (mida lähemal, seda kurjem ja andestamatum?), statistiline (mida rohkem hukkunuid, seda pikem peaks olema patukahetsus?), ajaline (mida lähemal praegusele ajale, seda kohutavam?)? Ja – mis kõige tähtsam – kas tõesti kaasneb teatud poliitilise süsteemi jälestamisega ka selle ideoloogia all elavate või sama keelt kõnelevate inimeste kultuuri jälestamine? Sest kaks valikuliiki sulanduvad ju võimsaks vooks, mida võib lühidalt markeerida järgmiselt: isik/riik X on jäle – ka tema kultuur ja keel on jäledad – kogu see rahvas on jäle – nad ei ole inimesed … Lõpplahendus on alati üks – katastroof – ja seda laulu on ajaloos lauldud kõikidel mandritel, mitmehäälses kooris.

Olen nõutu ja kurb, kui kuulen üha sagedamini ka meie ühiskonna- ja kultuurieliidi suust, et Putini sõda olevat siiski kogu rahva sõda ja enam ei peaks avama ka ühegi vene kirjaniku raamatut, sest Bulgakovi ja Pasternaki keel olevat koletiste keel. Eriti irooniline on seejuures tõsiasi, et mainitakse just Bulgakovit ja Pasternakki, keda kuritegelik punarežiim vaenas kõige laastavamalt. Gorkid pääsevad jälle puhtalt. Gorkid pääsevadki alati puhtalt. Andku see meile mõtteainet.

Vene kirjanik, 1920ndatest emigratsioonis elanud Dmitri Merežkovski (1865–1941) kirjutas oma essees „Vene revolutsiooni saladus“ Lamedikest ja Sügavatest muuhulgas nii: „Sügavad liiguvad aeglaselt ja raskelt, sest nad ületavad palju takistusi – kerkivad mägedele, langevad kuristikesse, kus võivad endal tuhandeid kordi kondid murda; aga Lamedikud liiguvad kiiresti ja kergelt, kohtamata oma teel mingeid takistusi, libisedes siledatel pindadel ja roomates seal igilamedate putukatena. Nad tungivad kõigest läbi, läbistavad kõike: piisab pilust kahe aatomi vahel, et edasi pääseda. Liigagi tihti on Sügavad lõhestatud, sest nad on erinevad ja tahavad vabadust, aga Lamedikud on alati üheks sulandunud, sest on isikupäratud ja tahavad võrdsust. Sügavad kannatavad ihus ja hinges, aga Lamedikud ainult ihus, sest hing on neile kättesaamatu sügavus. Sügavad kardavad surma, aga Lamedikud ei tunne surmahirmu, sest nad on juba eluajal surnud, nii et neis pole millelgi surra.

Ent Lamedate peamine eelis Sügavate ees on vale, sest nende isa, saatan, on „vale isa“. Lamedus võib peegeldada ja tunduda sügavust peegeldades sügavana. Seda nägemispetet kasutavadki ära Lamedikud, näidates oma peeglites kõiki inimloomingu sügavusi: kunsti, teadust, filosoofiat ja isegi religiooni. Lamedike kuningriik on maapealne põrgu, aga põrguski peegeldavad nende peeglid taevast – paradiisi. [—] Inimesed on sellest peeglite valest nii pimestatud ja ära petetud, et vale tundub neile tõena, tõde valena, kurjus headusena, headus kurjusena, saatan jumalana ja jumal saatanana. Ja kõik seguneb hulluses, mis sarnaneb kaosega. [—]

Maakera helendas ja kustus äkki. Aga maapealse vaatleja [—] meelest juhtus see tasapisi ja aeglaselt ning alles viimasel viiel-kuuel sajandil – valgustusest reformatsioonini, reformatsioonist revolutsioonini, revolutsioonist meie päevini – on kustumine üha kiirenenud. Need on just need „progressi“ sajandid – Lamedike võiduka marsi aeg, mille üle on meie ajastu inimesed eriti uhked. Inimkond on kiiresti liikunud „progressi“ teel – lennanud kui visatud kivi ja vaata, kuhu on jõudnud – huku äärele.“*

Jõhkardid ei räägi Pasternaki keelt, pole kunagi rääkinudki, ei otseses ega ülekantud tähenduses. Nad ei kuule Sügavate ülemtoone.

Lugegem „Alandatuid ja solvatuid“, lugegem „Sortse“. Isegi mitte Gorkite ja Pasternakkide pärast. Meie enda pärast, et teha moraalne valik, mida mitte keegi üksikisikult võtta ei saa; et tegutseda alati, kui tunneme, et teisiti ei saa ja lippude lehvitamisest ei piisa. Tühistamiskultuur pole ju kultuur.

* Дмитрий Мережковский, Тайна русской революции. Русский путь, 1998, lk 39–41.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht