Valter Rummel 9. V 1929 – 7. IX 2019

Kakskümmend aastat tagasi, 1999. aasta mais tähistati Koolibri kirjastuses suurejooneliselt Valter Rummeli 70. sünnipäeva. Peoperemees oli sõiduvees ning pälvis rohkesti au ja kiitust. Küsimuse peale, mida ta oma elutööks arvab olevat, puhises juubilar pisut häbelikult, aga silmanähtavalt meelitatult ja kostis, et küllap see ikka „Karupoeg Puhh“ on. Selles puhinas oli midagi ehedalt puhhilikku, see miski, mida iseloomustab tagasihoidlik, vaoshoitud sarm, hea huumorimeel ja muidu muhe olek, tasakaalukus ja rahu. Niisugusena jäävad Valter Rummelit mäletama ilmselt kõik, kes temaga ta pika elu vältel koostööd on teinud.

Oivalised tõlked ei sünni vaid heast keeletundmisest ja ladusa sõnaseadmise oskusest. Küllap sidus tõlkijat Alan Alexander Milne’i kuulsa tegelasega mingi seletamatu hingesugulus või mõttelaad, mis lubas raamatu atmosfääri edasi anda erilise südamliku ja sooja huumoriga. „Karupoeg Puhhi“ esimene tõlge ilmus eesti keeles 1968. aastal, sellele on järgnenud kümneid ja kümneid mugandusi ja arendusi, Estonias toodi 1990. aastatel lavale koguni originaalmuusikal (Tõnu Raadiku „Puhh!“). Märkimisväärselt suure osaga kogu sellest nn järeltoodangust oli seotud ka Valter Rummel, hulk eestindusi on ilmunud Olympia kirjastuses.

Valter Rummeli vahendusel on eesti keeles ilmunud palju teisigi lastekirjanduse klassikasse kuuluvaid teoseid: Mark Twaini „Prints ja kerjus“, Rudyard Kiplingi „Mowgli“ ja „Džungliraamat“, Daniel Defoe’ „Robinson Crusoe elu ja kummalised seiklused“ ning Joel Chandler Harrise „Onu Remuse lood“. Onu Remuse jutte teab ilmselt seni sõna-sõnalt peast enamik praegusi keskealisi. Need luges kuulsaks samuti hiljaaegu lahkunud näitleja Tõnu Aav. Vahest sidus neid kaht meest – näitlejat ja tõlkijat – seesama pisut puhhilik olek, et sai sündida looming, mis lapsi tõesti jäägitult ja püsivalt on köitnud.

Hea tõlketöö toob tuntust. Vähem teada on aga tõsiasi, et oma igapäevatööd tegi Valter Rummel kirjastuses toimetajana. Ta lõpetas Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna inglise filoloogina ja asus päris noore mehena 1953. aastal tööle Eesti Riiklikus Kirjastuses. Alates 1960ndate keskpaigast, kui ERK ühest osast sai kirjastus Valgus, algas tema õppekirjanduse toimetaja karjäär, mis jätkus 1990ndate algul loodud Koolibris, aga ikka samas majas Pärnu maanteel, draamateatri vastas. Tema osalusel valmis kogu Koolibri inglise keele õpivara, alustades üldhariduskooli ja eriõpikutest ning lõpetades mitmesuguse fakultatiivse materjaliga, ühtekokku mitu riiulimeetrit.

Märkimisväärne on ka tema koostöö Paul Saagpakuga, kelle mahuka eesti-inglise sõnaraamatu 2. trükk ilmus Valter Rummeli toimetamisel Eestis 1992. aastal. Ehkki Paul Saagpakk oli oma toimetajast põlvkonna jagu vanem, olid mõlemad nn vana kooli mehed: nende tööd iseloomustas suur pühendumus, kus töötunde ei loetud ja päevi ka mitte, ning seda tehti protsessist rõõmu tundes. Seda töörõõmu ja -tahet jagati kolleegidega. Suur oli toimetaja panus ka Paul Saagpaku koostatud Aaviku-mõjulise uudis- ja unarsõnade kogumiku „Valik vähelevinud sõnu“ ettevalmistusse. Väike, kuid tähelepanuväärne kogumik ilmus 1996, autori surma-aastal.

Niisuguste vana kooli toimetajate pühendumuse paratamatu kaasnäht olid raskesti loetavad käsikirjad. Kirjastuse teravmeelsed kolleegid kinkisid auväärsele toimetajale kenasti raamitud käsikirjalehe, mis meenutas pigem moodsa kunsti teost: esialgne hõre masinakirjalehekülg oli täienenud toimetaja värviliste mahakriipsutuste, vahele- ja juurdekirjutustega, veerised tihedalt täis märkusi ja küsimusi. Valter Rummeli toimetajakäekirja ja moodsa kunsti võrdlus pole juhuslik – mõlemat iseloomustab kontseptuaalsus, kus aujärjel on idee, vorm on järjekindlalt selle teenistuses.

Toimetajaks saab nüüdsel ajal ülikoolis õppida, tegelikud oskused omandatakse ikkagi alles aegamööda kogemust kogudes, s.t ise tehes ja kolleegidelt õppides. Üle poole sajandi kestis Valter Rummeli toimetajakarjäär, mille vältel on temalt rohkem õpitud, kui ta ise ilmselt arvatagi oskas. Tema edasi antud oskused pole kindlasti puudutanud ainult tavalist kirjatööd, vaid eeskätt on olnud väärt järgimist tema puhhilik vaim – elagu see ikka edasi kõigis, kes loominguga ühel või teisel moel tegelevad. Oleme Sulle, Valter, südamest tänulikud kõige eest, mis jõudsid anda nii toimetaja kui ka tõlkijana!

Kirjastus Koolibri

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht