Väike Varblane, aga Suur Õpetaja

Hannes Varblane 18. VI 1949 – 5. VII 2022

Hea Vana Varblane!

Mu elu üks suurimaid vedamisi on olnud see, et sattusin 1969. aasta sügisel ühele kursusele õppima koos Hannesega. Õppima jah, aga pigem Varblast kui ajalugu. Siinkohal vaid mõned näited, mida Hannes õpetas.

* Et ülikool oli üks üsna mõttetu koht, kus tuli aga käia kas või sellepärast, et sealt leidis edasiseks eluks palju mõistlikke sõpru üle kogu Eesti ja kaugemalgi.

* Et kirjandus ja elu ise on palju õpetlikumad kui ajalooteadus.

* Õlut jooma. Mäletan hästi oma esimest õllesaali Humal külastust, kui Varblane võttis kaks õlut ja mina pudeli Kellukest. Ruttu õppisin ära – nüüd kulub oma paar liitrit päevas.

* Et kogu aeg peab lugema – kui just väga joomane ei ole. Kui Varblane meie viielises uue päntri toas ööselgi lugeda tahtis, tõmbasime tal teki üle pea ja ta luges laualambi valgel teki all. Edaspidi ütlesime selle kohta: „Lind läks jälle hauduma.“

* Kuidas noorte naisüliõpilastega läbi saada – tänu Varblase erakorralisele kõneannile, kõhnale kehaehitusele ja sarmile olid 116. toal soojad suhted mitme nii ajaloolaste kui ka filoloogide toaga ja päris näljas polnud me kunagi. Küsisin Galina Grihnolt (praeguse nimega Liina Kaldilt) hiljuti, mis talle eelkõige meenub, kui ütlen „Varblane“. Talle meenus üks 1970. aasta sügisõhtu tema toas, kus ta mingilt üliõpilaspäevade ürituselt tulles luges nelja asemel kokku 28 inimest. „Ja Pesti ja Varblane istusid pesukausi juures ja koorisid kartuleid, kõrval minu ema saadetud 25kilone kartulikott, mis oli just tühjaks saamas.“ See tundub isegi uskumatuna, sest mina pole kunagi kartuleid koorida viitsinud.

* Mida teha partei ajaloo loengul? Kuigi parteil ei olnud tollal ühiskonnaelus nii tähtsat osa nagu praeguses Eestis, oli see siiski sedavõrd tähtis, et selle ajalugu õpetati ülikoolis eraldi ainena, mis oli dekanaadi arvates üks tähtsaimaid. Kuid see oli väga igav aine. Varblane õpetas, et tuleb osta pudel veini Aligoté (see maksis muide 1.80). Istusime keemiaringi ülemisel õrrel ja jõime selleks ajaks juba leiutatud plastkõrrega Aligotéd. Õppejõud oli üks Kalev Koger, kes nägi välja täitsa intelligentse inimesena, kuid ajas lolli juttu. Mulle torkas kõrva, et ta ütles ühtelugu „meie arvates“ ja „meie arvates“, mitte kordagi „minu arvates“. Hakkasin selle üle mõtlema, lõpuks sain aru ja mul hakkas veidi hirm. Sain aru, et tegelikult ongi meie ja nemad, ning sellest pole pääsu. Nii et õpetlik oli ikkagi ka loeng, mitte ainult Varblane.

* Varblane õpetas meisterlikku retoorikat. Toon näite tema esinemisest ühikakorjandusel, mille korraldasime pärast seda, kui uue päntri peatselt legendaarseks saanud 116. toa parim sõber Jaak Naber (1952–2021) oli 18. jaanuaril 1971 sinna lukurikke tõttu kinni jäänud, joomase pea tõttu segadusse sattunud ja sisustuse sodiks peksnud. Et ülikoolist välja ei visataks, tuli purustatud seinapeegli ja kahe lambikupli eest kiiresti tasuda tohutu summa – üle 20 rubla. Varblane ütles igas toas oma kuulsad sõnad: „Neil Armstrong lausus Kuu pinnale astudes: „See on väike samm minu jaoks, aga suur samm inimkonna jaoks.“ Nii ka teie – kui te annetate meile 20 kopikat, on see väike raha teie jaoks, aga suur meie jaoks, sest see päästab meid ülikoolist väljaviskamisest.“ Toomas Taul laulis kitarri saatel: „Poželei tõ menja, dorogaja, osvjeti moju tjomnuju žizn.“ Korjandus oli nii edukas, et kogunes veel kasti õlle rahagi (6.60). Varblase välja mõeldud tekst tuleks aga minu arvates lülitada Eesti copywriting’u kulla­fondi.

* Varblane õpetas head muusikat kuulama – et peale biitlite on olemas ka Rolling Stones, Dylan, blues jpm.

* Varblane õpetas, et kui süüa ei ole, siis süüa ei ole. Kuna kuulsusrikas ehitusmalev ajaloolaste seas eriti populaarne ei olnud, läksime selle asemel viima Moldaaviasse tõumullikaid, kellesse me raudteel olles suure helluse ja hoolitsusega suhtusime, kuid kelle vennasrahvas moldaavlased kuuldavasti küll üsna kohe ära sõid. Partisanina oli kaasas minu äsja VII klassi lõpetanud väike­vend, kes polnud hästi kindlustatud pere liikmena kunagi nälga tundnud. Kuid raha ja toit said korraga otsa (kuigi õlut veel jätkus), ja siis Varblane need õpetussõnad ütleski. Hiljem, kui väikevend (Arvo Pesti, 1956–2010) oli juba väga suureks saanud, tunnistas ta, et sellestki Varblase õpetusest oli tema edaspidises elus palju kasu.

* Me käisime päris palju matkamas: kummipaadiga Liivimaa jõgedel, jalgsi mööda saarte rannajoont, pöidlaküüdiga. Matkates õpetas Varblane, et olulised pole niivõrd igasugused muistised, vaid eelkõige Eestimaa maastikud ja inimesed. (Muide, Varblane luges ka siis, kui kummipaat vaikselt allavoolu triivis ja parajasti aerutada polnud vaja.)

* Kahju on vaid sellest, et Varblane veel rohkem õpetada ei jõudnud. Nii väidab meie kursuse tuntud politoloog, et praeguse Eesti üks kõige olulisemaid poliitikuid jäi väga napilt – esimesena – välja nende 27 hulgast, kes 1969. aasta sügisel ajaloo osakonna statsionaari vastu võeti, ning oli sunnitud hakkama kaugõppijaks. Võib vaid kujutleda, kuivõrd teistsugune näeks välja Eesti nüüdne poliitikamaastik, kui Varblane saanuks sellelegi tublile noormehele õpetada, milliseid jooke juua ja raamatuid lugeda tuleb …

* Lõpetuseks kõige tähtsam, mida Väike Varblane õpetas: kuidas ellu jääda. Või nagu ta lõpetas oma 1977. aasta 17. augusti kirja Saaremaale: „Kui me sureme, saame kindlasti taeva, sest siin­ilmas elasime põrgus!“

Olavi Pesti lühendatud sõnavõtt Hannes Varblase 60. sünnipäeva puhusel „konverentsil“ Tartu Kirjanike Majas 18. juunil 2009.