Uusrumalus jõuab suurest maailmast kilplasteni

Priit Pärna uues raamatus „Kilplased globaliseeruvad“ võitlevad kilplased kliimaga ning on väga mures oma maine pärast.

PILLE-RIIN LARM

Kilplased tulid, et jääda. Aasta oli 1857, kui ilmus F. R. Kreutzwaldi „Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maa-ilmas kuulmata ja tännini weel üleskirjutamata jutud ja teud“. Teos ei jää menu ega tõlgenduste poolest „Kalevipojast“ kuigi kaugele maha. Peale Kreutzwaldi raamatu kordustrükkide on ilmunud Eno Raua ümberjutustus 1962 ja 2000 (viimane Priit Pärna vinjettidega). Pärna koomiksilik tõlgendus „Kilplased“, kuhu taustad on maalinud Kaarel Kurismaa, ilmus aastal 1977. Pärna pildid ehivad ka Raua ümberjutustuse viimast kordustrükki (2016). Sel suvel avaldas Raua-Pärna raamatu Ameerika kirjastus Archipelago Books (tlk Adam Cullen), täna tuleb aga trükist Olga ja Priit Pärna koostöös sündinud „Kilplased globaliseeruvad“ (Tänapäev).

Uue „Kilplaste“ raamatu sünni taga on õigupoolest Hispaania koomiksikirjastuse Fulgencio Pimentel e Hijos ettepanek. Teose on tõlkinud Consuelo Rubio Alcover ning see ilmub 2020. aasta alguses.

Kuidas juhtus nii, et „Kilplaste“ kordustrüki asemel tuleb välja hoopis uus raamat ning veel kahel maal korraga?

Priit Pärn: Lugu oli selline, et Hispaania kirjastus Fulgencio Pimental, kes avaldas 2017. aastal minu „Tagurpidi“, tahtis avaldada ka minu 1977. aastal tehtud „Kilplased“. Originaalid olid kadunud, nõukaaegne trükk, üle 40 aasta tagasi tehtud joonistused – ütlesin, et ei ole nõus. Nad ei jätnud jonni ja siis pakkusin, et joonistan raamatu ümber. Selle aasta juunis alustasin ja õige pea sain aru, et tuleb uus raamat. Ei olnud mõtet kopeerida ammu tehtut – kilplased kippusid meie kaasaega.

Vana „Kilplaste“ kahe loo asemele jäi ainult üks, klassikaline nõukoja ehitamise lugu.

Töömaht oli päris suur, raamatus on 57 lehekülge kaetud piltidega. Lugesin ära, kokku on globaliseerumas 991 tegelast: kilplased, kilplannad ja k-juuniorid. Kuivõrd ühel hetkel otsustasime Olgaga, et katame tegelased rastriga, mis meenutab vanaaegset trükitööstuse värvilito tehnikat, siis sisuliselt see tähendas, nagu neid tegelasi oleks olnud neli-viis korda rohkem. Nii umbes 4000. Asi selles, et ühe persooniga tuli arvutis tegelda mitte kaks, vaid viis korda.

Olga Pärn: Kui teeme filme, siis teeme nii kunstniku- kui ka režissööritöö kahasse, raamatuid illustreerib aga kumbki oma nime all.

Priit Pärn: Tegime raamatut kuus kuud kahekesi, s.t üksinda saaksin selle valmis alles järgmise aasta mai lõpuks. Kuid küsimus ei ole ainult ajas: väga palju „Kilplaste“ visuaali mõjutavaid otsuseid on sündinud tänu Olgale. Arvutis pildi tegemisel on nii palju võimalusi, aga ka aeganõudvaid operatsioone. Kujuneb välja teatud tööjaotus: üks teeb üht, teine teist. Erinevalt filmist säilitame illustreerimise puhul ühe isiku juhtrolli: tema stiil, ideed, lõplikud otsused.

Kas „Tagurpidi“ vanad pildid olid alles?

Priit Pärn: Ei, skaneerisin need. „Tagurpidi“ ilmus Eestis 1980. aastal. 1990. aastal anti see välja Soomes, Rootsis, Norras, ilmselt ka Taanis, kuigi, seda varianti ma ei ole näinud. Trükiti Soomes ja nad kaotasid originaalid ära. Erinevalt Eestis trükitust oli Soome variant skaneeritult trükikõlblik.

Võib vist öelda, et igal põlvkonnal on oma „Kilplased“. Uues raamatus on tõepoolest terve hulk vihjeid tänapäevale. Näiteks palkide langetamine ja vedamine nõukoja ehitamiseks – 2019. aasta kilplased raiuvad kõik maha. Samuti ei lähe kilplased enam lõpuks laia maailma, vaid maailm tuleb neile kruiisilaevaga koju kätte …

Priit Pärn: Puude raiumine ja metsateema on kahtlemata aktuaalne nii Kilplas kui ka Eestis, küllap ka Hispaanias.

Kuidas tõlkida hispaania keelde sellised poliitilised vihjed nagu „aken on vaba“ või keelemäng „palk-palk“?

Priit Pärn: Me vaatasime koos tõlgiga kõik tekstid üle. Sõnamängude, kõnekäändude, vanasõnade jne puhul selgitasime välja, mis toimib või on arusaadav ka hispaania keeles. Kui ei olnud, siis kas muutsin teksti või jätsin selle ära. Mõnel juhul muutsin ka pilti.

„Aken on vaba“ jäi hispaania versiooni kui üks loosung demonstratsioonilt ukse vastu ja akna toetuseks. Eestlastele on seal ilmselt veidi rohkem, mida võib käsitada boonusena. „Palga-palgiga“ ei olnud midagi teha, panin sinna hoopis teise teksti.

Olga Pärn: Toon näiteks väikese poisi, kes ütleb „kivi kotti“ ja siis pistetakse päike kotti. Hispaanlastel sellist väljendit ei ole, korjasime lause nende variandist ära. Väike poiss seisab ja vaatab, kuid ei ütle midagi. Äkki ei oska hispaania keelt?

Priit Pärn: Muide, kui Hispaanias ilmus „Tagurpidi“, oli hispaaniakeelse raamatu pealkiri ka „Tagurpidi“ ning peategelane on Pepe Tagurpidi.

Olga Pärn: Ei tea, kes selle otsustas, kuid arvan, et võime uhked olla. Otsus minna võõrkeelsele turule eestikeelse sõnaga on uljas.

Kas „Kilplased globaliseeruvad“ on kohe algusest peale joonistatud ja kirjutatud kahele lugejaskonnale?

Priit Pärn: Tegin kõigepealt eesti variandi. Vaatasime selle koos tõlkijaga üle ja korrigeerisime hispaania lugejatele sobivaks. Kohti, mida kohendada tuli, eriti palju ei olnud, alla kümne.

Olga Pärn: Üllatavalt palju selles raamatus töötab tegelikult mõlemas keeles. Priit sai just koos Ilmar Tomuskiga Aasta Rosina auhinna raamatu „Kõrvalised isikud“ eest – seda on küll võimatu tõlkida.

Priit Pärn: „Kõrvalistest isikutest“ oleks huvitav teha kommenteeritud tõlge, aga raamat oleks siis kolm korda paksem. Tomusk on kasutanud eesti ütlusi nagu „sai kinga“, „hambad varnas“, „viskas vedru välja“ ja eesti keele iseärasusi nagu näiteks „ärkab üles“ . Kuhu üles? Tekstis ongi nii, et poiss ärkab ja on üleval, on vastu lage. Kui ma nüüd sellest poisist vastu lage pildi joonistaks, oleks mage küll. On vaja veel üks vint peale keerata. Pildil ärkab poiss YLEs, Soome Ylesradios.

Olga Pärn: Sellega võrreldes on „Kilplased“ vägagi tõlgitav. Consuelo Rubio Alcoveri sõnul on hispaania ja eesti keeles päris palju selliseid väljendeid, mis kattuvad.

Kas pealkiri „Kilplased globaliseeruvad“ tähendab, et rumalus levib üle maailma?

Priit Pärn: Pigem vastupidi: uusrumalus jõuab suurest maailmast kilplasteni. Kilplased võitlevad kliimaga, nad on väga mures oma maine pärast, neid painab pidevalt küsimus, kas nende tehtu on ikka suurim/väikseim maailmas, kas nad on viie esimese hulgas … Raamatust näeme, et neil on isegi kurja näoga väike tüdruk, kellele on kõhu peale kirjutatud „EI“.

Lisaks on kilplased nii kõnes (jutumullid) kui ka kirjas (tekstid piltide all) omandanud peavoolumeedia retoorika ja see ehk on meie raamatus – muidugi laheda huumori kõrval – üks kõige olulisem asi. Sest mis muu meid võiduka lõpuni viib, kui mitte retoorika?

Nii et kilplased nii väga rumalad ei olegi.

Olga Pärn: Jaa, vastupidi, nad on väga targad. Kreutzwaldi „Kilplased“ algab ju sellega, et kilplased tulevad võõrsilt tagasi. Kuna nad olid väga targad, siis olid nad kõik kutsutud naabermaile nõunikeks. Naised jäid koju ja kogu nende majandus käis alla. Kilplased otsustasid tagasi tulla ja mängida, et on natuke veidrad, vältimaks uusi tööpakkumisi.

Priit Pärn: Vähe sellest, et kilplased pole lollid, neil on veel üks imeline omadus. Ehk võiks see olla evolutsioonivõimelisus? Või oskus kohaneda? Sisuliselt on see üks ja sama. Kui lähemalt uurida, siis on kilplased 1977. aasta raamatus tõelised matsid, seda nii sisult kui vormilt. 2016. aasta raamatus on nad jobud ca 50% ulatuses, aga uues raamatus – eriti lõpu poole – on nad vaata et peaaegu hipsterid. Käsi südamele, mina ei ole sellist evolutsiooni kavandanud. Nad on sellega ise hakkama saanud.

Öeldakse, et kirjanik ei pea oma tegelasi armastama või vihkama, vaid mõistma. Ilmselt on samamoodi tegelase edasiandmisega pildil.

Priit Pärn: Pildi puhul võib-olla isegi rohkem. Muidugi küsimus, miks nemad mind ei mõista, jääb. Et miks nad siis selle kanali kaevasid?

Millal liitusid meestega naised ja lapsed ning kilplased ei ole enam ainult mehed?

Priit Pärn: Naised tulid pildi peale 2016. aastal Eno Raua raamatuga. Ka Kreutzwaldi juttudes on nad tegelikult juba olemas, nad tuli vaid üles joonistada. Kui naised said täpilised kleidid, oli selge, et nad on tulnud, et jääda.

Uues raamatus on 762 kilplast, 152 kilplannat ja 77 kilplast-last. Nii et demograafia kandi pealt ei ole palju hõisata. Teine võimalus, et emandaid ei lasta lihtsalt pildile, hoitakse vaka all. Sel juhul: kus on Kilpla feministide silmad?

Kui suur on Hispaanias huvi koomiksisarnaste raamatute vastu?

Priit Pärn: Seda ei oska ma öelda, ei ole eriti koomiksite fänn. „Tagurpidit“ nad mingil määral müünud on.

Olga Pärn: See, et kirjastus läheb ka teise raamatuga edasi, näitab siiski, et huvi on. Muide, Priit käis just kuu aega tagasi Madridis näitamas oma 1970. ja 1980. aastatel valminud lastefilme. Saal oli täis ja esitati palju küsimusi. Väga äge, et täitsa teises kultuuris ja ajas lapsed leiavad, et need filmid on midagi kihvti. Arvan, et ka „Kilplastel“ on potentsiaali.

Priit Pärn: Võib-olla ei ole uus raamat päris poliitkorrektne.

Olga Pärn: See-eest on see südamlik, siin ei ole mingit vihkamist. Näiteks on ühel pildil puukallistaja ja siis küsib tüdruk, kes küll teda kallistaks. Äkki keegi tuleb ja kallistabki?

Kuidas nimetatakse kilplasi hispaania keeles?

Olga Pärn: See on praegu lahtine.

Priit Pärn: Omad kilplased on ju väga paljudel rahvastel.

Olga Pärn: Loodki korduvad, näiteks akendeta maja on klassikaline motiiv. Huvitava avastuse tegin seoses peategelasega. Tagurpidi kaabuga mees annab nõu, missugune maja ehitada – ka René Magritte’il on selline pilt.

Priit Pärn: Usun, et ka ka René Magritte on kilplane.

Kas „Kilplastele“ võib lisa oodata?

Priit Pärn: Seda ei tea.

Olga Pärn: Loodan, et kilplased ei inspireeri ainult meid, vaid keda tahes!

Vähemasti „Kilplased globaliseeruvad“ on nüüd igatahes valmis.

Priit Pärn: Raamat on valmis siis, kui saab ta kätte võtta.

Olga Pärn: Me ootame. See on niisugune tunne nagu … Kes istub muna peal?

Priit Pärn: Kana.

Olga Pärn: Jah, me istume ja ootame, millal tibu koorub.