Usk, mida saab panna sõnadesse

Lauri Sommer: „Kui inimkond tahab alles jääda ja väärikalt elada, peab ta loobuma enesekesksusest ja looma elava sideme oma keskkonnaga. Piltlikult öeldes: õppima ära loomade, lindude ja putukate keele.“

TRIIN PAJA

Lauri Sommeri tekstides ja muusikas on peidus ajatus, palve ja pühitsemine. Ta laulab inimesele ja linnule, läheb ränduri kerge sammuga moepärasuse haaravast voolust mööda, võttes istet mõne vaiksema ja käänulisema oja ääres, et seal omanäolist keelt ja maailma sepitseda. Tema üksirännakuid täiendavad tähenduslikud kohtumised teiste üksiklaste, öökullide, kasside, sõnade ja vaikusega: kohtumised, mida tõlkida ja põimida sõnasse.

Lauri, pärast seda kummalist aastat küsin, nagu küsib sinu vastilmunud juturaamatus „Lõputu soovid“ Andrei Tarkovski: „Mis Sind pysti hoidis, kui kõik oli talumatu?“

Tundub, et vastuolud, haiglus ja lagunemine toimuvad nii yhiskondlikul tasandil kui igayhe eraelus. Majanduskriis kaotab paljude inimeste töö ja purustab unistused. Raskused, haigestumised, tylid ja ummikud. Sellisel murrangulisel ajal võib ka kunst, kirjandus ja muusika erilise tähenduse saada ja olla enamat kui meelelahutus või õpetatud mäng, olla lähedase, raviva ja selgitava loomuga.

Ma olen siin Lõuna-Eesti talus aastaid sisepaguluses elanud, käies vahel tytart ja mõnda sõpra vaatamas, nii et eraklusega harjunud. Esimese kriisi ajal tõid sõbrad toidu kätte ja mul polnud raske selle talu maadel kaks ja pool kuud järjest paigal olla. Aga see pole päästnud valusaks läinud inimsuhetest ja põdemise aegadest. Siin toetab see esivanemate loodud atmosfäär – minu setu sugu Vanaema Patsi (Praskovja) ja Vanaisa Theodor (Höödoŕ) tulid siia enne teist ilmasõda. Toetab oma kätega tehtud töö ja looming niisamuti. Tytre olemasolu seal kusagil. Hoiab siinne loodus oma vaikusega. Loodan väga, et Sänna taga ei avata liivakarjääri! Kohalik rahvas on selle vastu. Myra peletaks ka loomad ja linnud, kes end vahel ymbruses näitavad. Mind aitab kass Ufik. Ja mõnikord kusagilt sisemusse lipsav usk, mida saab panna sõnadesse. Vahel tugevnev teadmine, miks ma siia maailma tulin: nägema, kirjutama, laulma ja armastama. Kolm esimest on õieti neljanda erivormid.

Oled Ernst Enno äsjase valikkogu „Imelikku rada pikka“ koostaja. Kas räägiksid Ennost? Mis sind temani viis ja miks võiks temani jõuda?

Enno on meie mystilise luule rajaja, selge sõna ja avara maailmapildiga, tema luules on palju erinevaid maastikke, sissepoole pööratud ja meditatiivne, mõjutanud mitmeid põlvkondi, näiteks Masingut, Kaplinskit, Luike ja Õnnepalu. Ta on yks kõige eestilikumaid poeete meie keeleruumis. Teda ei teinud suureks mitte kriitikud ja kirjanduslikud ringkonnad, vaid laulikud ja lapsed.

Ma arvan, et tõelised lemmikud toidavad meie vaimu kogu elu. Nende juurde saab alati tagasi tulla, dialoog jätkub. Ennoga kohtumine oli loomulik, ta on meeldinud umbes 30 aastat, olnud toeks loodushulkumistel ja raskustes. Olen ta luuletustele mitmeid viise teinud. Seda raamatut koostades leidsin käsikirjadest ja vanast perioodikast palju huvitavat. Mõned tundmatud tsitaadid ja seigad läksid järelsõnasse ja valikkogusse sai kaheksa seni avaldamata luuletust.

Kirjanik Lauri Sommer Väigu (õlal) ja Ufikuga (süles)

Erakogu

Oled tõlkinud eesti keelde kogumiku „Indiaani luule“. Need luuletused tunduvad rituaalsed ja neid võiks lugeda küünla või lausa lõkke valgel poollauldes või ümisedes. Nad tuletavad meelde, et luule tuum ja vägi elab väljaspool akadeemilisust, ta on salapärane, ürgne ja ootamatu. Kus sinu arvates luule elab?

Mulle meeldiv luule ei ela ei akadeemilises maailmas, luuleslämmidel ega pretensioonikatel kirjandusyritustel, vaid vaiksematel radadel ja inimese teadvuse syvakihtides. Seda ilmub harva ja õhukeste kogudena. Luule võib elada ka hoopis lauluringis või kontserdil. Olen 20 aastat Lõuna-Eesti rahvalaule laulnud ja see andis kogemuse meie kirjakeele-eelse luule vaimust ja kujundivaramust, mida kasutasin ka indiaani laule tõlkides. Yks arhailise põhjaga pool ongi suuline, häälikute vaheldumisega, loitsu, retsitatiivi või meloodiaga seotud. Aga sellise uuema rahvalaulu alge, kus sisaldub ajakajalist kylakroonikat ja ropendamist, kus laulik vahel improviseerib ja toimuvad võistulaulmised (mc battle’id), on yles korjanud räpparid. See elab ja areneb, seal synnib teistsugune poeetika. Ja kusagil eesti luulepildi äärel on murdekirjandus ja yksikud, kes kirjutavad loodusest ja mystilisest kogemusest. Ma arvan, et see jaotus on mulle kõige lähem.

Indiaani luuleni jõudmiseks peaks vist rändama kuhugi juba ulmaks taandunud maailma. Kuigi kuskil roheluses, loodan, hingitseb ta praegugi … Kuidas sa sinna jõudsid? Kas sinna jõudmine on mõjutanud sinu maailma ja olemist?

Indiaanlased ei ole ainult myyt. Nende maailm jätkub väikest viisi, toimuvad pow-wow’d, tehakse traditsioonilist käsitööd, lauldakse, jagatakse tarkusi, proovitakse õppida keelt, pyytakse hoida punase rassi vaimsusele ainuomaseid jooni. Sellel muistsete pealikute ja nõidade sõnastatud primitiivsel ökoloogial on ka laiem yldistusjõud. Sisseelamise võimest algab ju õieti ka inimlikkus. Ja eestlane kui väikese ja mitmel korral okupeeritud põlisrahva liige võib mõista indiaanihõimude tunnetust. Eriti siis, kui tal on säilinud side loodusega.

Minul algas see tavapäraselt – lapsepõlve indiaanimängudest ja indiaaniraamatutest. Hiljem tulid fotod, muinasjutud, huvi šamanismi vastu, laulud, ayahuasca-tseremoonia jne. Haruldast saab hoida haruldasega. Indiaanlaste põhja taipamine aitab tugevdada eestilikku alust.

Indiaani luule pani mind mõtisklema ka inimese ja looma seose üle. See niit tundub tänapäeval nii habras. Kuidas seda ühendust kaitsta? Mis saab inimesest, kui ta kaotab sideme looduse ja loomaga?

Symbioosist loomadega saab rääkida paleoliitilises kytiyhiskonnas. Totemism oli väga eluterve, kogu bioloogilist kooslust hõlmav systeem, mille jäänukeid on siiani kusagil alles. Igatsen ikka taga seda sõbralikku kitsevasikat Mikut, keda mõne aasta mu lapsepõlves siin talus peeti. Mulle tundub, et eesti rahvas hakkas loomadest võõrduma teise ilmasõja järel, kui tekkisid ebaefektiivsed, loomi väga tuimalt, tööplaani järgi käitlevad ja liiga suurte karjadega opereerivad kolhoosid ja kiirenes linnastumine. Võõrandumise tulemusena on tuhanded koduloomad (ja ka mõned metsikud) jäänud inimestele avanemata ja see tähendab kaotust mõlema poole elukvaliteedis. Aga olen näinud, kuidas praegused linnalapsed loomaaedikus väga huvitatult kanu, kyylikuid ja teisi uudistavad. Nad olid ainult liiga pealetykkivad, sest neil polnud loomaga suhtlemise kogemust.

Usaldavad loomad ja linnud rahustavad ja aitavad inimest. Seost tugevdab lemmikloomade pidamine või loomakasvatus, mille eesmärk pole ainult äri. Loomale tuleks läheneda uudishimu, vaatlusoskuse ja ettevaatusega. Ma olen imetlenud seda, millise sisseelamisega on maalinud loomi ja linde Franz Marc. Sinugi elukogemus on ju palju rikkam, kui sa omakandi kitsi, kurgi ja rebaseid jälgid ja nendest kirjutad. Väike samm yhtsuse poole on siin kylmal talvel ka lindude toitmine. Mul on yks lauluviis, millega neid kutsun, ja kui metsas käin, tsiitsitavad tuttavad tihased mulle tihti yhte selle juppi.

Antropotsentrism on ummik, seda tõestavad paljud looduslikud kataklysmid ja sõjad niisamuti. Kui inimkond tahab alles jääda ja väärikalt elada, peab ta loobuma enesekesksusest ja looma elava sideme oma keskkonnaga. Piltlikult öeldes: õppima ära loomade, lindude ja putukate keele.

Ja ehk ka puude keele. Raamatus „Lõputu soovid“ on sul lühijutt „Yyse massinaga mõtsah“. Oled käsitlenud raiet ja puude hinge tumedas ja pea mütoloogilises valguses, see viitab sisseelamisele. Inimesest puud ehk ei saa, aga ta võib proovida puud mõista – ja mõistmine on esimene samm kaitsmise suunas.

Puu ja inimene on eluvormidena tuhandeid aastaid samu maastikke jaganud, sellest peaks meie tunnetuses päris tugev jälg olema. Linnastumine on puude tunnetamist muidugi kahandanud või pargistanud, aga vastukaaluks on meil ju ka Maavalla Koda oma hiite ja pyhade puude ideoloogiaga.

Lapsepõlvest on meeles paljude puuliikidega Jämejala park ja kui olin nelja-aastane, istutati mulle siinse talu maadele hingepuu, tamm. Ja puude otsa ronimine oli muidugi teine viis neid tunda. Põliste õue- ja aiapuude võrade all elamine on võrreldav kiriku­võlvide all viibimisega. Kodumetsa jupitamine varajagamisel ja raiutud langid tegid mu juuksed halliks. Aga nyyd olen näinud, et ka sellisest valust kasvab midagi. Tasapisi uuenev raiesmikki oma avarate vaadete, niidutaimestiku, männiistikute ja marjadega on ilus. Alati olen nautinud alleesid ja aiateid. Hiljem leidsin Masingu sakraliseeriva puumytoloogia (ta ytleb kuskil isegi Jumala kohta „Viimne Puu“), kuid elu tõi sinna vajalikke lisasid – talus elades puutun pidevalt kokku ka praktilise poolega: tormiheite kõrvaldamine, kyttetegemine, puulõhkumine, riitaladumine, lankidelt kasetohu kogumine ja ahjukytmine on natuke nagu meditatsioon. Kirjutasin neil teemadel essee „Puuraiduri märkmed“, kuigi kogemus ise muutub ja selles vallas tahaks veel yht-teist õppida. Seda taju, mida mets ise õpetab, ja seda, mida võiks õpetada puusepp.

Noorendiku harvendamine ja sinna radade raadamine annab väga erilise tunde. Kui ma rajaäärsete puude oksi lõikamise asemel põimida pyyan, siis on selles ka veidi mingit symbioosi ja see on eluaegne looming – puude kasvukeskkond, mida ma veidike hooldada pyyan, jääb pärast mind siia maailma edasi kestma.

Mõnes su tekstis paotub selline soe pisiasjadest köidetud lapselikkus. See viitab armastusele ka ühe hukkamõistetud planeedi vastu. Kuidas hoida laps endas elus? Kuidas teda toita?

Mind toetab see, et elan oma lapsepõlve keskkonnas, kus maastikul ringi liikudes või tubades tegutsedes on vahel kohtumisi selle kunagise poisikese esemete, meeltemaailma ja mõtetega. Ka looming võib olla temaga rääkimine ja ta turgutamine. Aga selle sisemise lapse elu ei ole ainult enesekohane ja nostalgiline ringlus. Tõeliselt toita või vigastada saavad teda ikkagi teised inimesed ja selles suhtes oleme kõik tundmatute vektorite meelevallas.

Sinu jutt „Kureneiu“ tõukab küsima: kas plaanid ka ise kunagi sookureks hakata? Kuhu sa rändaksid?

Mina seda ei plaani, kuid tean kedagi, kellega paari aasta eest yhel suvepäeval selline muundumine toimus. Totemistlik loogika elab edasi. Lennuka fantaasiaga inimesed ja linnud on ju ometi yks perekond. Sarnasused on vaadeldavad näokujus ja iseloomudes, lindudelgi on erinevad keskkonnaeelistused ja toitumistavad, paaritumisrituaalid, sulestiku tegumoodide vahe, paiga- ja rändlindude tyybid jne. Lauluarmastuse tõttu on minus midagi Laululuigest, aga mu eluaegseks tootemlinnuks on Ronk ja tema on ysna paikne lind. Mitte juhuslikult ei põlistanud siinsamas all orus Sänna mõisas syndinud Juhan Jaik eesti kirjandusse kaarnakivi-mytoloogiat. Võib-olla veedan yhe oma järgmise elu põlises rongapesas seal Verioja-tagusel nõlval.

Intervjuu ilmub ingliskeelsena ajakirja Estonian Literary Magazine kevadnumbris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht