Üks tont käib ringi mööda Utoopiat

Kui klassikalist maakaardi tüüpi utoopiat kummitav igavus võis võrsuda selle staatilisusest, siis nüüdisaegse teekaardi tüüpi utoopia võimalik igavus peegeldab keskkonnakriisi leevendusprotsessi võimalikku igavust.

JAAK TOMBERG

„Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.“ Lev Tolstoi „Anna Karenina“ avalause on pakkunud tummist tõlgitsusainest XIX sajandi lõpust tänapäevani välja. Keskmine, n-ö klassikaline (aga ka omajagu kodanlik) tõlgendus ütleb vist, et on kindel hulk tarvilikke tingimusi, mis kõigil õnnelikel perekondadel on ühtviisi täidetud, ning kui mõni neist pole, siis teeb see perekonna nii õnnetuks kui ka ainuliseks. Kirjandusega seonduvalt viib see teise klassikalise mõtteni, et õnnest on keeruline huvitavaid lugusid jutustada. Häid lugusid kannustavat ikka mõni põnev puudus või probleem, huvitav ja ainulaadne olevat ikka pigem õnnepüüdlus kui õnn ise oma suhtelises ühetaolisuses. Nõnda tähendab õnne saavutamine sageli ka loo lõppu ning see põhjuslikkus on salamisi sisse kirjutatud ka fraasi „õnnelik lõpp“. Kui õnn on leitud, siis miks (sellest) enam rääkida – igav hakkab, huvi kaob.

Kirjanduslike utoopiate uurijale tulevad (või tuletatakse) need seaduspärad üpris sageli meelde, sest utoopial on igavusega pikaaegne ja mitme­tasandiline suhe. Näiteks küsitakse tihtipeale hüpoteetiliselt, et kui „parem“ ühiskonnakorraldus on tõhustatud määrani, mil tööpäev on lühenenud kolme-nelja tunnini nagu paljudes varauusaegsetes utoopiates, siis mida hakata peale kogu oma vaba ajaga? Kas igav ei hakka? Hoopis teisel, vormilisel tasandil on aga täheldatud, et utoopiatekst ise on loomuldasa läbinisti staatiline. Seal ei juhtu midagi. Valdav osa klassikalisi kirjanduslikke utoopiaid koosneb parema või ideaalse ühiselu eri tahkude üksikasjalikest kirjeldustest. Külaline saabub utoopiasse ning teksti põhimahu võtab enda alla mõne utoopia esindaja ekskursioon parema ühiskonna poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste vm tahkude juurde. Lugusid – liiati veel huvitavaid lugusid – ei paista utoopilises ühiskonnas sündivat. Neid külalisele ei kirjeldata. Ainus lugu, mille utoopiatekstist leida võib, on külalise utoopiasse sattumise lugu. See aga kuulub teose n-ö raamjutustusse – kogu lugu ühes loolisuse kui niisugusega paistab ikkagi jäävat väljapoole utoopia(t) kaitsvaid piire. See omakorda aga muudab utoopia kui ühiskonnakirjelduse raskesti tajutavaks, selle teostatavuse raskesti usutavaks – sest kas oskaksime kujutleda, et elame ühiskonnas, kus kõik vastuolud on lõplikult lahendatud, kus enam mitte midagi ei juhtu ega muutu ning kus leiaks aset ainult elementaarsed tsüklilised toimetulekutoimingud? Ning kui midagi ikkagi juhtukski, siis kas ei ohustaks see kohe otsustavalt saavutatud hüpoteetilist õnneseisundit? Sellest vaatenurgast kujutab klassikaline utoopia endast ühiskondliku tasandi „õnnelikku lõppu“. Ning kui utoopiline kogukond kuulub õnnelike perekondade hulka, siis miks (sellest) enam rääkida? Igav hakkab, huvi kaob. Ühelt utoopia­uurijate konverentsilt on meelde jäänud parafraas: „Üks tont käib ringi mööda Utoopiat – igavusetont.“

Teekaardi tüüpi utoopia kirjelduse fookuses pole mitte parem ühiskond oma hulgalistes üksikasjades, vaid selle protsessi kirjeldus, kuidas sinna saada.

Piia Ruber

Klassikalised kirjanduslikud utoopiad olid staatilised. Need olid nn maakaardi tüüpi utoopiad, kus parem ühiskonnakorraldus enda ees lahti rullitakse ja selle eri tahud ükshaaval ette võetakse ja läbi kirjeldatakse. Praeguse aja pädevamad ja veenvamad utoopiad on aga dünaamilised. Need pole mitte maakaardi, vaid pigem teekaardi tüüpi: kirjelduse fookuses pole mitte parem ühiskond oma hulgalistes üksikasjades, vaid selle protsessi kirjeldus, kuidas sinna saada. Mitte niivõrd lõpptulemus ise, vaid võimalikult usutav teekond lõpp­tulemuseni. 1970. aastate Ameerika Ühendriikides kirjutasid selliseid nn kriitilisi utoopiaid Ursula K. LeGuin, Joanna Russ, Marge Piercy ja Samuel R. Delany. Nende romaanides sai kõnealust „teekonda“ järeldada loos esitatud halvema ja parema maailma vahelisest kõrvutusest ja konfliktist ning nendes kirjeldatud paremad maailmad polnud puuduste ja probleemideta – neis ei jäänud puudu sündmuslikkusest, neis kirjeldatud ühiskonnad olid ajalooliselt avatud. Tänapäeva eesti kirjanduses on utoopilise teekaardi mõõde varjatult olemas Epp Annuse romaanis „Tere, Aleksander“ (2021), milles meenutab 2066. aastal ökotoopiale lähenevas Eestis 95aastane minajutustaja oma peaaegu elatud elu, haarates oma olevikku suubuvasse järjepidevusse mitte ainult hilisnõukogude perioodi, siirdeaja, käesoleva sajandi alguse ja meie praeguse oleviku, vaid ka meie oleviku ja jutustamisaja vahele jääva perioodi. Kuid viimaste aastakümnete ilmselt kõige tuntum teekaardiutoopiate kirjutaja on Kim Stanley Robinson. Kogu tema loomingut kannab ühel või teisel viisil mure keskkonnakriisi leevendamise pärast ning valdava enamiku tema teoste varjamatuks eesmärgiks on püüda nende lugejat veenda, et selline leevendamine on eelkõige riikidevahelise koostöö, seadusandliku leidlikkuse ja teaduslik-tehnoloogilise võimekuse toel võimalik. Kvintessentsiaalne Robinsoni romaan kujutabki endast sellise leevendusprotsessi pikka ja üksikasjalikku kirjeldust ning põhirõhk on siin ühiskondliku teekonna fiktsionaalsel, kuid kogemuslikul kehastamisel. Inimeste ja institutsioonide raskepäraste, kuid edasiviivate otsustuste ja kokkuleppetoimingute realistlik kujutamine peaks meisse sisendama, et veel pole hilja planeeti lõplikkust hävingust päästa.

Neile, kes seda teemaderingi oluliseks peavad, võib see olla äärmiselt paeluv lugemine. Kuid on olnud kuulda ka kriitilisi hääli, küsitakse, mida kirjanduslikult põnevat pakub näiteks teadusfondile potentsiaalselt kasulike uute teadusprojektide eelretsenseerimise raskuste, vajalike teadlaste palkamisega seotud keerukate läbirääkimiste; teadlaste, lobitöötajate ja poliitikute väljatöötatud reformide elluviimise teemadel peetud vaidluste või mõne teadusliku algatuse sisulise, korraldusliku või rahastusliku eduvõimaluse arutamise pikaldane lahkamine romaanivormis. Kas igav ei hakka? Kas ära ei kurna? Ning kas iseäranis igavaks ei lähe just siis, kui inimkonnal ja elukeskkonnal hakkab romaanis paremini minema, kuid rohkem kui sada lehekülge on ikka veel lõpuni jäänud?*

Need küsimused viivad tänuväärsel kombel üldisema küsimuseni selle kohta, mida ollakse harjunud (huvitavalt) kirjanduselt ootama. Kas romaani­kirjandus saab ühiskonna küsimusi käsitleda ja ühiskondliku perspektiivi saavutada teisiti kui üksnes indiviididest tegelaste kaudu, kelle käekäigu usutavaks ja ühtlasi põnevaks kirjeldamiseks on nüüdseks olemas sajandite vältel tõhustunud ning ajastuga kohanev tööriistakast? Ning kui ei saa, kui puhas ühiskondlik perspektiiv on romaanis saavutamatu, ilma et romaan ise lootusetult igavaks muutuks, oma „romaanilikkuses“ kaotaks või üldse „kirjandusest välja langeks“ (Jaanus Adamsoni kunagine väljend), siis kas see tähendab, et teatud teemad – nagu keskkonnakriis –, mille käsitlemiseks ja menetlemiseks näib too perspektiiv olevat hädatarvilik, on romaanis kuidagi halvemini kujutatavad? Pakun vastuseks, et ei ole, sest miski pole kunstis kujutamatu – kuid vabalt võib olla, et nende teemade üksikasjalik käsitlemine on pika aja jooksul kujunenud kirjanduslike ootuste suhtes ebasoosingus. Kui klassikalist maakaardi tüüpi utoopiat kummitav igavus võis võrsuda selle staatilisusest, siis Robinsoni nüüdisaegse, dünaamilise, teekaardi tüüpi utoopia võimalik igavus peegeldab keskkonnakriisi leevendusprotsessi võimalikku igavust. Ning on peaaegu kindel, et too protsessi igavus tema romaanides on sihilik – see on äraspidisel kombel ka nende realistlikkuse garant. Sest kusagil on ta öelnud, et keskkonnakriisiga lihtsalt tuleb tegeleda, ükskõik kas me tahame seda või mitte. Kuid see tähendab ka – ükskõik kas peame seda huvitavaks või mitte.

Viimaste aastakümnete ilmselt kõige tuntum teekaardiutoopiate kirjutaja on Kim Stanley Robinson.

Gage Skidmore / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons

On öeldud, et kunst ei saa otsejoones maailma muuta (ning hoidku selles eest, kui saaks). Kuid ta tegeleb pideva meeleteisendusega, mis panustab kui tahes kaude ka maailma teisenemisse. Ning seal teistsuguses (ja loodetavasti paremas) maailmas on kunagi juba teistsugune kunst, sama huvitav kui praegune, mis teostab loomuldasa edasist meeleteisendust ja nõuab seda mõnikord ka järeleandmatult taga. Robinsoni romaane lugedes tekib alatasa viirastuslik aimdus, et kunstina pärinevad need (tulevikulisest, teisenenud) maailmast, kus keskkonnakriisiga tegelemine on kõige muu hulgas ka huvitav. Jääb vaid loota, et paljudele on see maailm juba kätte jõudnud. Sest tulevik, nagu ütles William Gibson, on juba kohal – see olevat vaid ebaühtlaselt jaotunud.

Kiusatust tekitav järelhüpotees igavuse kohta: kui miski tundub igav, siis mõnikord mitte kujutlusvõimelise suutmatuse tõttu seda „huvitavaks mõelda“, vaid millegi tõttu, mis töötab aktiivselt selle huvitavuse vastu. Mingis mõttes vastupidine, kuid samavõrra kiusatust tekitav hüpotees: kui keskkonnakriisi leevendamist hakatakse huvitavaks ja „seksikaks“ tegema, siis on oht, et see kaubastatakse objektina tähelepanumajanduses, mis ise keskkonnakriisi süvendamisse õigupoolest panustab ning mille vooluringide tulemusena kindla peale mitte midagi ei muutu.

* Niisuguse kriitika tuumakas näide on tuntud filosoofi Francis Fukuyama hiljutine arvustus, milles võrreldakse Kim Stanley Robinsoni viimast romaani „Tulevikuministeerium“ („The Ministry for the Future“, 2020) Neal Stephensoni viimase romaaniga „Lõpušokk“ („Termination Shock“, 2021). Mõlemas romaanis seisab inimkond silmitsi ökoloogilise kriisi ja katastroofi perspektiiviga, kuid autorite pakutavad lahendused lahknevad diametraalselt. Erinevalt Robinsonist, kes näeb lahendust riikide ja institutsioonide vahelises koostöös, paneb Stephenson oma kaardid ühe Texase naftamiljardäri omavolilisele katsele pihustada stratosfääri väävlit, mis peaks päikesevalguse tagasi kosmosesse peegeldama ja atmosfääri jahutama. Fukuyama eelistab neist kahest kindlalt Stephensoni oma, kuid mitte niivõrd selles pakutava stsenaariumi tõttu, kuivõrd Robinsoni jutustaja didaktilise ja manitseva tooni pärast (mida mina kuigivõrd ei taju, ehkki kahtlus jääb, kas „stsenaarium“ ja „toon“ pole sellises kokkuseades omavahel loomuldasa seotud). Fukuyama kriitikast jääb mulje, et Robinsoni teost on lihtsalt igav ja tüütu lugeda, kuna selle kirjutus ei järgi klassikalisi põnevuse tekitamise konventsioone (osutatakse ka sellele, et Robinsoni peategelased isegi ei seksi teineteisega). Vt Francis Fukuyama, Two Futures. – American Purpose 15. XI 2021. https://www.americanpurpose.com/blog/fukuyama/two-futures/.