Tuvid hülgavad pääsupesad

Arno Oja

Sofi Oksanen, Kui tuvid kadusid. Soome keelest tõlkinud Jan Kaus, toimetanud Piret Pääsuke. Varrak, 2012. 319 lk. Veeuputuse aegu naasis üks tuvi „maaluurelt” Noa laeva, õlipuuoks noka vahel. Ta kandis elulootuse sõnumit ja tema järgi maalis Pablo Picasso oma ilmakuulsa valge rahutuvi, kelle jäljendusi plätserdati nõukogude ajal vist igas linnas mõne korrusmaja seinale. Üht seesugust näeb Oksase Edgar Parts oma nuhkimisretkel (lk 298). Ent alltekstirikas eesti luuleklassika tunneb ka külma sõja aegset „sõjaõhutajat musta tuviga” (Juhan Viiding). Selle romaani (minu arvates siiani autori parim teos) sõda pole aga kaugeltki külm ja rindejoon jookseb siin läbi inimeste. Ka paarkümmend aastat suure sõja järel. Musta tuvi abil külvasid kord Eestimaale surmateri nii Vene bolševike „arenenud sotsialism” kui ka hitlerlik natsionaalsotsialism. Kes siis ellu jäi, „elas musta valgeks”, kuulutab Oksanen kohe raamatukaane avamise järel. Nagu juuresolevailt fotodelt näha, käib see kaude ka autori enda kohta. Rõõmu- ja linnulembestel prantslastel õnnestus heleda tuviga paremini sõprust pidada. Nad suskasid ta koguni laulu sisse, aga siin Euroopa serval sai nende „Kolme tuvi kohvikust” kohvimaja „Kolm pääsulindu”. Eks Eesti rahvuslinnuks kuulutatud lipuvärvides suitsupääsuke nõudis muidugi põlistamist, ent eestlane on oma kodupoolist ikka pidanud pääsupesaks maailma räästa all. Nüüd on meil isegi „Pääsupesa” lasteaed! Ja lapsed lendavad ikka laia ilma justkui pääsukesed. Või siis tuvikesed? Päris tuvid aga kaovad, hüljates pääsupesa kui arenguks sobimatu.

Sofi Oksase romaani tuvid kaovad enamjaolt natsidest „vabastajate” vatsadesse. SS-ohvitserilt hingepidet otsiv eestlanna Juudit, kes muuhulgas teab ka tuvi rästikuks muundumise salateid (lk 170), levitab koguni ülipopulaarset tuvipraeretsepti (lk 138). Usutavasti tänasid „aarialased” teda selle eest kombekohase kõhutuulega …

Originaal ja koopia

Sellist pealkirja kannab üks Vikerraadio populaarne saatesari, kuid ka parim raamatutõlge on lõpuks ikka vaid originaali koopia. Mõni parem, mõni nurjunum. Soome uuema kirjandusega ammu „sina” peal Jan Kausi seekordne eestindus kõnnib autoriga ühte sammu. Kas ja kuivõrd tõlkijaga sama sugupõlve soome kirjandus on mõjutanud ta enda loomingut (näiteks nüüdisaegsete vaimukodutute romaani „Koju”, 2012), ei ole siinse kirjatüki teema.

Kui aga millegi kallal norida, siis raamatu eestindaja sidesõnakasutuse kallal. Sellest, et juba tõlke avapeatüki eesotsas tuleb järjestikku kaks „ega”, pole suurt lugu. Lk 23 ühes lauses korduvad viis „ja”-d aga kutsuvad kurja karja. Kuid pole miskit parata – sünonüümsõna „ning” ilmselt ei kuulu Jan Kausi leksikoni. Sedapuhku. Arvutitrükipõrgulise (on teine agaram kui pensionil trükiveakurat!) vahel eestikeelset lauset umbkeelseks pööravad pahurdused aga ei kuulu niikuinii tõlkija kompetentsi.

Soliidne Varrak on tahtnud raamatule esinduslikku ja autoritruud väljanägemist anda ning kasutanud originaali kaanekujundust. Õigesti tehtud! Nõnda säilib pilt autoriomasest lõiketehnikast. Noor kena mees raamatu esikaanel muutub kääride abil ilma näota meheks tiitellehel. Sisekaanel näeme ka kirjaniku enda näopildi juures kääre, kuid ta lõikab nendega teose tegevusaega, kus 1940. aastate algupool (proloogis sekka veel 1948) vaheldub 1960. aastate omaga.

Raamatuärile suunatud tagakaanereklaami aga on kirjastajaist „trükitöölised” lasknud endi häbiks tuulde lennata. Oksase „kauaoodatud romaani” tõlkekoopia tuli ilmale otsekui vigadest kubisev pruut. Nii näiteks ütleb lk 75 üks tegelane teisele: „Mul on sulle ülesanne ja see teed selle ära”. Kes või mis peab midagi tegema? Ometi ei kipuks ma siinjuures viibutama näppu toimetajale, kellel endalgi on arvestatav tõlkijakogemus. Ta ei saanud kirjastuse välkkiirustavale ärikonveierile kätt ette panna! Küll aga tuleb nõustuda Sofi Oksasega, kes ühes jõulueelses intervjuus ütles: „Tõlkekirjanduse olukord Eestis on väga halb” (Postimees 15. XII 2012). Tõsi – ta pidas silmas eeskätt mahajäämust oluliste teoste jõudmisel eesti keelde.

Paraku püüavad meie kirjastusärimehed aina jõudsamalt „toota” bestsellereid … Pangu toosinane best seller ennem omaenda kapsamaale kasvama, saavad ehk paremat maitserohelist supi peale! Ent Sofi Oksast ega tema romaani too kraam ei tõmba. Ei leia siit ka seksi või vägivalda, mis „Puhastuse” (2008, e k 2009) ümber kiibitsejad õhevile ajas.

Oksane Oksanen

Kõigepealt üks näide autori paeluvast stiilist, mille tõlkija on samaväärsena edastanud: „Olin nagu kahuritulega purustatud puu, oksadeta ja haavatud, ja ümbritsev maastik paistis mulle samasugune” (lk 72). Seesama ainus lause kätkeb endas kogu romaaniaja võlu ja vaeva.

Ent kirjanikuna on Sofi Oksanen kõike muud kui oksadeta puu. Vastupidi – ta on vägagi oksane ehk okslik. „Puhastuses” nägid tahtlikku vastuoksa lõiget nii Eesti (harrastus)ajaloolased kui ka Soome lihtlugejad. Viimased kaeblesid: miks Finlandia auhind (2009) anti eestlasele? Aga seni, kuni üle Soome lahe käratseti, sirutas oksane Oksanen oma kidarikkad harud hoopis maailmakirjandusse harali. Ja teatrilavale samuti.

Selle romaani esitlusele Soomes järgnenud usutluses (Helsingin Sanomat 31.VIII 2012) pidas Sofi Oksanen, eestlannast ema ja soomlasest isa tütar, tähtsaks, et ta jääb kirjanikuna kahe maa vahele ega kuulu päriselt kummalegi. Samas lehenumbris ilmunud arvustuses seab kriitik Antti Majander „Tuvid” koguni Franz Kafka „Lossi” kõrvale.

Tegelikult sündis ühel külmal näärikuupäeval 1977. aastal Soomes Jyväskylä linnas hoopis tüdruklaps Elina Oksanen. Nagu nüüdne kirjanik ajakirjanik Pekka Ereltile usaldas (Eesti Ekspress 4. X 2012), on ta hingeliselt õieti Läänemaal Suure-Lähtrus elanud eesti vanaema Sophie (ehk lihtsalt Sohvi) laps ning võttis oma kirjanikunime just vanaema eesnime järgi. Tema neiupõlvenimest Silberwelt (saksa k ’hõbemaailm’) tuleneb Oksase Jyväskyläs asuva kirjastuse nimi Silberfeld (saksa k ’hõbedapõld’). Viidatud usutluses Helsingin Sanomatele kinnitab kirjanik, et tahab seal „kirjastada raamatuid, mis elavad kauem kui ühe hooaja”.

Vanaema Sohvist aga veel niipalju, et enamikul Sofi Oksase raamatute reetmislugudest on tõsieluline Suure-Lähtru tagapõhi.

Pääsupesad ja armastuse naised

Armastada on hirmus ja mitte enam armastada on häbistav. /F. Mauriac, „Armastuse kõrb”/

Kusagil Eestimaa serval asub Taara küla ja selle südames Armi talu, kuhu nii ehk teisiti ulatuvad Oksase oksase romaani kõik harud. Ehk on Armi nüüdisaegse Ärma talu musta tuvi meelevalda jäänud kaudne eelkäija? Ja küla ise muinaseestlaste peajumala muistne asupaik?

Ent pääsupesa kujundas Armist vana talunaine Leonida koos Annaga, kes on ühe pääsupoja mamma ning kaudse pääsutütre ämm. Võib-olla neil tõesti pisut „kruvid logisevad” (lk 226), kuid kunagi olid nad niisama kanged eided nagu Soome-Eesti ühiskirjanikuks peetava Hella Wuolijoe (1886–1954) Niskamäe naised. Need „eided” polnud Oksase esikromaani (2003) pealkirjast tuttavad „Stalini lehmad” ja neis kõneles armastuse hääl.

Muutunud ajas kestavad toosama hääl ning Armi hing edasi Rosalies, kes on loomult kodutuvi. Tõekuulutaja linnupojukesena peab ta ka oma elu jätma, nagu romaani epiloogis uhkustundega avalikustab kägistaja Edgar. Mees, kes ise on nautinud mõrvatu hingehoolt.

Abielupõrgu

Kadunukest oma päevikus Südameks kutsunud armunud Rolandi palvel võtavad spiritistid tema hingega ühendust. Neist on Lydia Bartels tavaline taldrikukeerutaja, tema assistent proua Vaik aga paneb oma Taara külast Toorusse läinud tütre Marta Kase kaudu aluse uuele elule. Uuele pääsupesale, mis paraku ei kesta kaua, sest Rosalie mõrvar hävitab tollegi, püüdes kõrbe summutada Marta ja metsast tulnud Rolandi ühises (?) tütres Evelinis helisevat armastuse häält. Omamoodi on too elektrikitarrimuusika (lk 269) ajajärgu laps Taara ja pealinna vahel viskleva peategelase Juuditi järeltulija, nii vaimus kui armastuses. Loodame, et mitte abieluhulluses.

Piiblinimega Juudit, Rosalie täditütar, ei ihka Olovernese pead. Tema ihaldab armastust ja lapsi, kuid satub Edgariga abielludes otsatusse armastuse kõrbe. Paraku ei ütle lapsepõlvest pärit „Perenaise käsiraamat” mehe viljatuse ja voodikülmuse koha pealt midagi, ka igaöine mana ei aita. Nii tulebki naisel õige pea tõdeda, et see abielu „oli ta kõlbmatuse ristile naelutanud” (lk 30). Sealt ei suuda teda päästa isegi gestaapo šefi Mülleri kohalik asemik Hellmuth (inglise ja saksa segakeeles ’põrgujulge’,) Hertz (saksa k ’süda’), kes ei mõista Juuditit sõja jalust päästa ega Südameprouaks teha.

Juudit ei oota ka valget laeva – ta ise elab Valge Laeva tänavas. Armi talu on aga must tuvi tundmatuseni muutnud ja ka valge rahutuvi ei armasta teda. Nagu raamatu proloogist nähtub, veetis naine kolm aastat Rolandiga (seal on mees veel nimetu minajutustaja) metsas. Ja need olid ilmselt tema elu õnnelikumad aastad! Sest miks muidu sonib ta romaani epiloogis aina oma tütrest, nagu kinnitab üks hulluarst? Ehk ongi Evelin õieti „laps metsast” ja Juudit tema ema?

Abielupõrgu ilmetuid päevi 1960. aastatel „abikaas” Edgari juures sisustab üha tihedamalt ravimite ja lakkamatute pilvenapsude hulluseni viiv koosmõju. Hinges aga laiub armastuse kõrb, mis „abikaane” veendumuse järgi pole muud kui „primitiivsed instinktid ja lodevad kombed” (lk 183).

Sisuldasa ent on „Tuvid” vähemalt samavõrra Juuditi kui Edgari romaan ning selle kirjanduslikult parimais peatükkides vaadeldud just Juuditi tegemisi. Sofi Oksanen on kirjutanud psühholoogilise romaani armastusest ja truudusest, armastuse puudumisest, reetmisest ja surmast. Kes loeb seda teost pelgalt poliitilise põneviku või spiooniromaani võtmes, läheb ränga enesepettuse teed.

Ühe pääsupesa mehed

Minajutustaja Roland ja Edgar on tädipojad, kes läbisid koos Soome luurekooli ning heideti siis langevarjudega Eesti metsa. Peitub siin vihje Erna grupile?

Kõrvalepõikena olgu öeldud, et kirjanik ei kujuta Saksa okupatsiooni kuidagi heledamates värvides kui Nõukogude Liidu oma. Üht ilmestavad surmalaagrid ja neile „leiba” tagav Organisation Todt (saksa k Tod’surm’), teist kehastab kõikvõimas Kontor. Tõsielus tähistaski sõna „kontor” nõukogude ajal kas KGBd või siis vanglasisest kriminaalide ühendust. Ja natside kuritegudest kirjutas tõesti propagandistisulega Ervin Martinson ning aastal 1962 toimus kõmuline kohtuprotsess Ain-Ervin Mere, Ervin Viksi jt üle. Kas nood võisid punavõimu Eestisse „maaletoomise” järel ka KGB eelkäijat NKVDd teenida, nagu romaanis väidab prügikalakompleksi põdev seltsimees Edgar Parts, jäägu siin lahtiseks. Tegelgu sellega parem Martti Turtola, Magnus Ilmjärv vms kutsutu ja seatu. Sofi Oksanen on kirjanik ja tema loodud varikujud on teose karakterid.

Pika kõrvalepõike järel jätkakem Armi talu pääsupesast sirgunud mehepoegade lähivaatlust. „Minana” esinev Roland on unistaja tüüpi rahvusidealist, kes tulevase (elu)raamatu huvides teeb märkmeid ja peab päevikut. Tema pühakirjast pärit priinimi Simson viitab aga vägevale rammumehele või siis kohtumõistjale. Esimest Roland ei ole, teist vahel püüab, aga ei suuda olla. Klooga surmalaagrist eluga pääsenu vabadusillusioonid haihtuvad ja mees lõpetab alkoholisõltlasena Marta Kase saunas. Kuid erinevalt Edgarist kuuleb Roland armastuse häält, kandugu too temani kas või vaenlase kaudu (lk 10-11).

Edgari puhul saab kindel olla ainult ühes: ta on enesekindel ja halastamatu võimuori, kes võimu tippu iial kätte ei saa! Ehkki eesmärki „pühitsevad” nii vale kui vargus, nii reetmine, pealekaebamine kui ka mõrvad. Poisipõlves hakkas Edgar endale sangarlenduri kuulsust juurde luuletama. Nagu kinnitavad ajaloodoktor Ivo Juurvee (2008) ja Soome arvustaja Antti Majander (viide ülalpool), on tal ka reaaleluline prototüüp: 1901. aastal Tartus sündinud Edgar Siegfried Meos, kes samuti kujutles end lennuässaks. Kogu loo tõsielulist tagapõhja möönab ka autor ise (vt raamatu tagakaane eeslehte).

Kuid kõrgpilotaaži-ihale vaatamata ei saanud Edgarist kangelast. Sai pettur ja äraandja, kes sakslaste ajal oli Herr Eggert Fürst, Kontori ahnemutrikesena aga seltsimees Parts. Nojah, vahepeal õnnestunuvat mehel ka korraks Siberi vangilaagrisse põigata. Sunniviisiliselt. Küllap sealseilt blatnoidelt saigi alguse tema mõtisklusi saatev venekeelne žargoon, mis Kontori teenistuses süveneb.

Isand Eikeegi

Tädipoeg Rolandi ja tema eluga manipuleerides tõdeb seltsimees Parts: „Muinasjutulised asjad muutuvad tõeseks, kui nad välja öelda või kirja panna” (lk 263). Nii hakkab ta „organite” heakskiidul kirjutama raamatut „Keset hitlerlikku okupatsiooni”. Kirjutab otsekui süütu pealtnägija ja kannatanu, vaimusilmas terendamas kõrge amet KGB välisluures.

Plaanitud propagandaüllitis (mille stiilist annab aimu romaani iga peatüki moto) peab ühtlasi olema surmahoop Rolandile, kes esineb algul kohtuprotokollist võetud valvur Marki nime all ja keda ülihoolas Edgar ei kohku tagasi oma vaimus seostamast koguni Katõni massimõrva üksikasjadega (lk 106). Pole imestada – Herr Fürsti vaim pani omal ajal Tartu filoloogist Veski (ilmselt siis Johannes Voldemar Veski) sakslastele ida-alade kaarte joonistama (lk 157).

Kõige täpsem Edgar Partsi iseloomustus on kirjas raamatu tagakaanel: „Ta polnud ükskõik kes. Varsti võib ta olla kes tahes. Ta võib olla eikeegi”. Paraku on Isand Eikeegil romaani autorit isiklikult puudutav tugev reaaleluline taust, mille juba viidatud artiklis avab Pekka Erelt.

Vanaema Sohvi juttude põhjal oli kirjaniku vanaisa Arnold metsavend (kas ka Rolandi eeskuju?), vanaonu Karl ent suguvõsa reetur ja küüditaja. Tänavu sügisel aga astub temast lähtuv Edgar Helsingis Soome Rahvusteatri lavale. Dramaturg Sofi Oksase tunnistust mööda saab temast seal mingi teise kunstiala „meister”, mitte enam kirjanik. Lavakujunduse loob etendusele eestlane Karmo Mende. Siiapoole lahte jääjad tänavad autorit selle romaani eest ning ootavad põnevusega plaanitud Eesti tetraloogia lõpuköidet.