Tuttava linna tuled – Põltsamaa kadunud maailmad

Kuidas leida rahu paigas, kus on kõrvuti Liivimaa kuninga loss, saksa kalmistu ja kosmonautide toidu vabrik?

ØYVIND RANGØY

Ma olen maalt ja hobusega. Lapsepõlves oli maailm selgete piirjoontega: oli kalju. Oli meri. Oli õhuke mullakiht täis kuiva rohtu ja vintskeid juuri, mis kraapisid vastu graniiti.

Siis tulin esimest korda Eesti elanikuna Tartust Põltsamaale. Üritasin end aias kasulikuks teha. Ämm andis labida ja tahtis, et ma kaevaks talle ühe augu. „Kui sügava?“ küsisin. „No võiks olla umbes meeter,“ arvas ta. Ohkasin vaikselt ja pidasin teda natuke imelikuks, aga hakkasin ikkagi kaevama. Ei olnudki probleemiks see meeter. Siin on teine maa.

Nüüd on see juba ammu minu maa, minu aed ja minu kodu. Aianurgas on suur tsaariaegne tamm, mille külge riputan oma võrkkiige, vaatan läbi puuladva roheluse taevast, kus vanasti oli palju lennukeid. Nüüd on taevas nii alasti, ainult vähesed valged triibud laienevad kohevateks sabadeks. Aga mul on oma tamm.

Ja oma maja. Siin oli sõda. Ajalugu on siin nii palju jõhkram ja konkreetsem. Norras on lood suhteliselt viisakatest okupantidest ja mingist tulevahetusest tavaliselt ikka ohutus kauguses. Siin jäi alles ainult paksude keldrimüüride kuju. Ei ühtegi fotot. Rindejoon oli siin. Nüüd istun oma õdusas keldrikontoris ja kirjutan. Ajalugu vaikib. Ta jätab meid rahule.

Aga rahu ma ei leia. Ma liigun. Olen oma risti-rästi jalutuskäikudel väljunud linnast igasse suunda ja taas sisenenud. Telefonikõned ei maksa Norrasse enam midagi – kunagi lugesin sõbrale telefonitsi valjusti ette terve Coleridge’i „Vana meremehe jutustuse“ norrakeelse tõlke. Täispikkuses. Minust mööduvad tervisejooksjad võisid sellest midagi endamisi mõelda. Või siis mitte.

Ja muld on küntud ja ootab. Asfalt on rahulikult heledasti hall oma valgete punktiirjoontega ja üle meie mõttelise pea jooksevad kõrgepingeliinid kui õhulised raudteed ja aitavad mobiilimastidega koos selle väikse linna proportsioonid ja suunad ühele mägedega harjunud võõramaalasele arusaadavaks teha.

Põltsamaad raamivad ka kalmistud. Mu pikad koroonaaja jalutuskäigud on viinud mind sinna, kus mõnikord tekivad vestlused inimestega, keda enam ei ole. Aga rohkem siiski inimestega, kes vägagi on, kes telefoni teises otsas võivad öelda: „Huvitav, millal viimati keegi neid nimesid hääldas?“

Eriti saksa kalmistu omi. „Major Leopold von Schwanenberg“ on ühel ristil kiri. Enamasti on ristid viltused, riisumata lehtede kiht saab aeglaselt mullaga üheks. Leopold suri aastal 1847 ühes teises riigis. Ma ei tea, kes ta oli. Rist on raudne ja roostetab aeglaselt. Linna teises otsas põleb olulistel õhtutel tuhat küünalt kui ümberpööratud tähistaevas. Siin ei riisu keegi lehti.

Ma lähen edasi. Juba enne Eestisse kolimist oli mul Norras seinal Põltsamaa kaart. Sõber tundis huvi, miks linna keskel on „hapuheeringas“. Sest just nõnda tundub norralase silmale sõnapaar „suur sild“. Üksainus strateegiliselt oluline suur sild autodele, teised sillad on ainult jalakäijatele. Olen tavaliselt jalakäija.

Ja jalakäijana leian üles ka pargid, lossihoovi ja vallikraavi. Lossimüüride paks krobeline nahk ja kiriku puhtus ja õrnus selle keskel, ja siis, seestpoolt vaadates majad, mis kasvavad müüride küljes nagu kasulikud seened, justkui mükoriisses sümbioosis oma puuga. Muuseum ja veinikelder. Siin on vein. Maailm on lugu. Maailm on meie ootuste kogum. Saksa kalmistu kadunud maailm. Ja tee ääres oli tühi pudel, täiesti Põltsamaa oma: vaarikamusi. Tee ääres oli tühi musi.

Kuninga kunagine loss – ja selle kõrval Põltsamaa Felixi müstilisted hooned, kus valmis kosmonautide toit. Hooned, mis mulle mõjuvad natuke nagu Charlie ja šokolaadivabrik: huvitav, mis tunne oleks leida kuldpilet? Kas seal sees on ka umpalumpad? Sellele kõigele on aega mõelda küll, kui lossi juurest minna mööda Felixi perimeetrit ja jõuda rippsillale, kus Põltsamaa jõgi tuleb ja tuleb.

Kunagi sõitsin ma siia kanuuga. Tuttav taanlane võttis mu kaasa, paarkümmend kilomeetrit autoga ülespoole ja siis jõega koos tagasi siia. Tulime ja tulime. Ja lõpuks randusime seal, kus on supelrand. Kus suvel saab rahulikult ennast jahutada, kus jõgi justkui lõpeb, sest suure silla juures on pais ja vana elektrijaam. Ent muidugi ei lõpe jõgi, seal on isegi kaladele ehitatud trepp ja vesi raamib ja vormib ja annab linnale saare. Roosisaare. Seal ma esinesingi oma luuleminutitega, kui linnal oli „Ruumeks“ – ruumieksperiment Roosisaarel.

Ja ma tunnen, et olen ise ruumi­eksperiment. On raamatukogu. On postkontor. On mitu poodi. Ja ma olen siin nii väga kohal ja samal ajal peaaegu üldse mitte: elu on Tartus. Elu on Norras. Elu on internetis. Aga Põltsamaa on siin ja praegu ja ma räägin sellest kõigest oma Norra sõbraga läbi sinise alasti õhu. Ja ta vastab. „Seal tundub kõik nii värske,“ arvab sõber. „Nagu ajalugu oleks igal pool olemas ja ometi on kõik nii uus.“

„Ma seisan siin rippsillal,“ ütlen, „ja vesi tuleb ja tuleb. Nii puhtalt ja võimsalt. Ja põhi on nii paigal.“ „Nagu sina ja mina,“ arvab sõber. Ja tekibki küsimus, kas jõgi on ainult vesi või on jõgi vesi ja põhi koos. Ja vesi tuleb ja tuleb. Nagu aeg.

Major Leopold von Schwanenberg suri ühes teises riigis, mida enam ei ole. Müürid murenevad, ristid roostetavad koos raudse eesriide viimaste jääkidega ja tuul vaikib. Kodus guugeldan elektri­valguse käes majorit. Ja seal ta ongi. Sündinud tõenäoliselt 1749. ja 1809. aasta vahel, surmaaeg ja -koht teadmata.