Tuha(t)kunstnik – Riik ja isiksus

Hierarhiline sovetipärand koos tänapäeva arusaamaga, et kõigil on õigus, annab tulemuseks kummalise pudru.

KAUR RIISMAA

David Vseviov ütles lavastuse „Keisri hull“ esietenduse eel Eesti Rahva Muuseumis: „Sissejuhatavalt on mul erakordselt hea meel, et te tegelete ajalooga.“¹ Kas aga „Keisri hull“ on pelgalt tekst ajaloo kohta? Olen tõdenud, et kui Jaan Krossi „Rakvere romaani“ teema muutub aktuaalseks, on põhjust varuda konserve.² Sama kehtib ka tema „Keisri hullu“ kohta, kuna see romaan pole ühest inimesest ajaloos. „Keisri hull“ on aktuaalne igas ajas ja igal pool, kus on tegemist mingil kujul võimuga ja leidub inimesi, kes selle võimuga ühel või teisel põhjusel rahul pole.

Lühidalt meeldetuletuseks: Võisiku mõisahärra Timotheus von Bock on lubanud oma sõbrale, tsaar Aleksander I-le, et kõneleb talle ainult tõtt. Bocki peas küpseb ettepanek kehtestada tsaari­riigis põhiseaduslik kord, kuid tsaar ei taha sellest midagi kuulda. Von Bock vangistatakse ja kui ta juba uue tsaari, Nikolai I ajal vabaneb, mõistetakse ta oma Võisiku mõisasse koduaresti. Tal tekib võimalus põgeneda, kuid von Bock otsustab jääda n-ö raudnaelaks impeeriumi ihusse.

„Keisri hullu“ on kerge lugeda ajaloolise tekstina. Esiteks seetõttu, et see avab ühe põlvkonna loo. Tegemist on Napoleoni vastu sõdinud tsaaririigi kõrgemate ohvitseride, Euroopa parkettidel tantsinud meestega, kes märkavad oma mõisasse tagasi jõudes isamaa lohutamatut viletsust. Teiseks on „Keisri hull“ ajalooline romaan oma kirjutamisaja poolest. 1978. aastal ilmumise järel loeti seda kahtlemata toonase aja kontekstis: tsaarile tõe näkkuütlemist said endale lubada ainult väga targad ja kavalad mehed ning naised. Esimesena meenub ehk Gustav Naan, kelle usk parteisse alati partei põhijoonega kaasa kõikus. Seejuures oli tal oma kindel tõde ja 1980. aastate lõpul polnud see tõde enam moes. Juhan Rabavere kolhoosist ei kritiseerinud aga valjuhäälselt kehtivat korda, vaid ehitas riigi raha ja materjalidega endale garaaži.

Hea kirjandus ületab ajapiirid. Meie ajal on „Keisri hullul“ hoopis oma tähendus, see on väga tänapäevane romaan. Ma ei hakka siinkohal lahkama „tõejärgsuse“ mõistet. Von Bocki aegne tsaaririik oli rangelt hierarhiline. Nagu Kross tõestab, oli selles süsteemis võimalik teha karjääri, kuid sünniviis määras tollal ära inimese elu, karjääri ja paiga, kuhu ta maeti. Ka selle Rabavere Juhani esiisa oleks võinud mõelda samu mõtteid, mis härra Bock, kuid tema mõtted poleks XIX sajandi alguses kunagi tsaarini jõudnud – palvekirjadeni läks veel pool sajandit aega. Tänapäeva ühiskond on selle süsteemi pahupilt: von Bocke on hästi palju, igaühes pakitseb mingi eetiline alge, mis sunnib võtma sõna ajalehes või parema puudusel Facebookis. Kellelgi pole sünnijärgset võimalust kõnelda tõtt, vaid see on meie kõigi vabadus ja kohustus. Riigikorraldusest osavõtmine on aga ikkagi südametunnistuse asi.

Sellega seoses paistavad silma kaks viimasel ajal kõneainet pakkunud teksti: Postimehe peatoimetaja Peeter Helme „Kas te tahate totaalset sõda?“³ ja õiguskantsler Ülle Madise samuti Postimehes ilmunud pöördumine riigikogu poole pealkirjaga „Õiguskantsler: kõrged ametikandjad kulutavad maksumaksja raha tühjaks õhuvõngutamiseks“.⁴ Neis tekstides jääb silma üks põnev sarnasus. Madise tekst algab palvega mitte kogu riigi ametnikkonda hukka mõista, väitega, et „aeg-ajalt kõlavad halvustavad üldistused pole õiglased“. Enamik ametnikke püüab tema arvates siiralt riigi elanike elujärge parandada. Madise soov on, et ametnikud ei taandaks inimest ühikuks, kellest saab lahti ta minema menetlemisega/peletamisega. Peeter Helme ütleb, et kui taandada iga ametnik kas punaseks või pruuniks ühikuks, on lõpuks ühed mustad mõlemad (resp. tuleb totaalne sõda) – opositsiooni jäänud erakonnad võtavad üle koalitsioonierakonna matsliku sõnastusviisi. „Eks nad hakka valitsuses olles viisakamalt rääkima“ on vist üks Eesti poliitika halenaljakamaid lubadusi läbi aegade.

Mõlemas tekstis pöördutakse selgelt hierarhilisuse vastu. Madise ei kirjutaks neil teemadel, kui osa ametnikke ei arvaks ennast n-ö tavalisest inimesest kõrgemal olevat. Ka Helmel poleks olnud millestki kirjutada, kui opositsioon ja koalitsioon mõistaksid, et nad ei juhi eri riike, vaid ikka sedasama Eestit – nad mõlemad kannavad vastutust valijate ees. Pole olemas koalitsiooni-Eestit, mis asub kuidagi kõrgemal opositsiooni-Eestist lihtsalt ühe kavala valimistejärgse nükke pärast.

Krossi romaan on ajatu muu seas seetõttu, et ta pole kirjutanud niivõrd eestlastest, kuivõrd isiksustest. Jaan Undusk on isegi öelnud: „Aga nii räigelt kui see ka ei kõlaks: Kross kuulutaks isiksust ka ilma Eesti Vabariigita … isegi ilma eesti rahvata.“⁵ Ehk tuli Kross ka riigikogust ära, kuna selgus, et seal pole isiksuseks saanul võimalust isiksuseks jääda? Teatavail tingimusil võiks ju ehk möönda, et elame praegu mingisuguses kriisis, kus paistavad silma isiksused ja nende maailmavaatelised erinevused. Häda seisneb selles, et arusaam isiksuse või maailmavaate paremusest teise ees peaks olema omane von Bocki ajale, mitte tänapäevale (Aleksandril on õigus, sest ta seisab sünnipäralt kõrgemal kui von Bock). Sama oli olukord ka romaani kirjutamise ajal, mil osa isiksusi võitles endale välja Volga ja suvila. Kes polnud aga nii suur isiksus või ei tundnud kõrgetel kohtadel Aleksandreid, pidi leppima autoostujärjekorraga. Praeguse Eesti suur kitsaskoht, mida ei lahendata selle valitsuse ajal ega ehk kümnete aastate jooksulgi, on hierarhilise sovetipärandi segunemine tänapäeva arusaamaga, et kõigil on õigus öelda ja olla. Tekib kummaline puder, kus üks olemine ja üks ütlemine on kõrgem kui teine – vastavalt valimistulemustele.

Tülid tekivad tavaliselt siis, kui raha on otsas. Annaks hea Jumal siis Eestile vähemalt rahagi.

1 https://www.youtube.com/watch?v=iKiHHemsBEk&t=170s

2 Rakvere ja metafoor. – Sirp 12. VII 2019.

3 Postimees 15. IX 2019

4 Postimees 17. IX 2019.

5 Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Ilmamaa, 2016, lk  676.