Trauma marionetid

Nancy Hustoni romaanis nõutakse natsikuritegude eest hüvitist noorelt saksa naiselt, kellel ei ole toimunus mingit süüd.

MARI PEEGEL

Kanada-Prantsuse literaat Nancy Huston on eesti lugejale juba vana tuttav. Tutvuse eest on seni hoolitsenud Loomingu Raamatukogu, kus on ilmunud Hustoni romaanid „Murrangujooned“ (2012) ja „Loomispäevik“ (2016). „Murrangu­joontest“ on kordustrüki välja andnud Draakon & Kuu ning samast kirjastusest tuli vahetult enne koroonakevade puhkemist välja ka „Ingli märk“.

Kui „Loomispäevikust“ kujunes omamoodi hittraamat – kuuldavasti müüdi maha kogu tiraaž –, siis „Ingli märk“ pole tervishoiule keskendunud ajal saanud erilist vastukaja. Ometi väärib teos eesti lugeja tähelepanu.

„Ingli märk“ on kahtlemata hästi kirjutatud ja tõlgitud, kuigi kindlasti mitte veatu teos. Hustoni soov kajastada romaanis võimalikult palju XX sajandi kurblugusid jätab temast kompulsiivse kannatuste koguja mulje. Selge, et trauma ongi tihtilugu nagu matrjoška, kus ühe avanedes vupsab välja eelnevaga seotud teine, kujult küll erinev, aga muidu täpselt samasugune kannatus, kuid „Ingli märki“ süvenedes tekib soov, et autor oleks võinud piirduda vaid ühega.

Kõigepealt tehakse lugeja tuttavaks Saffiega, verinoore sakslannaga, kes on lapseeas kogenud sõjaga kaasnenud seksuaalset vägivalda ja kes pärast Teise maailmasõja lõppu kannatab oma isa natsirežiimi ajal toimepandud kuri­tegude tõttu. Saffie on kaotanud ema ja isa ning 1957. aastal Pariisi saabudes on ta traumast tuim. Kuid tal on täidlased huuled ja suured rohelised silmad, mis lummavad kõigepealt tema tulevast abikaasat ja seejärel armukest. Kuigi kannatusi ei saa võrrelda – nii kõlab romaani moto, ning see on ka kokkuleppeline tees Teise maailmasõja käsitlemisel –, on Hustoni raamatus Saffie selgelt kõige suurem kannataja. Ta kannatab mõõtmatult rohkem kui teised tegelased, kes on mehed. Siin avaldab ennast Huston kui feminist, kellega tutvusime tema „Loomispäevikus“. Olgugi et kõike­teadva jutustaja hääl on lugu rääkides irooniline, on Saffie kui naine ja ema kirjanikule kõige lähedasem tegelane. Mida armsam laps, seda valusam vits. Saffie peab korduvalt oma kehaga tasuma sõja eest, mille puhkemises ei olnud tal mingit süüd.

Hustoni romaani lugedes tuleb välja, et hüvitist natsikuritegude eest on olnud kõige kergem välja nõuda saksa naiselt. Võrdlusena oleks ehk huvitav märkida, et romaani tegevusajal 1950ndate aastate lõpus ja 1960ndatel nautis Saksamaa Liitvabariik majandusime vilju, endised natsid tegid karjääri nii Lääne- kui ka Ida-Saksamaal ning Saksamaalt sõdade eest välja mõistetud reparatsioonid olid juba osaliselt tühistatud. Ent Saffiel on sellest vähe kasu, sest inimesi on keerulisem taaskäivitada kui majandust. Valuraha nõuavad temalt ta keha ja selle vilja vastu suunatud vägivallaga välja nii Vene soldatid, juudist armuke András kui ka prantslasest abikaasa Raphaël. Naise karistamine vägivallaga on romaani meestegelastele vahend, millega kaosesse pööratud maailmas korda luua. Tundub, et vaba tahet „Ingli märgi“ tegelastel nagu polekski. Nad ripuvad kui marionetid neid loomastavate traumade küljes ja panevad nii kaalule mitte ainult enda, vaid ka rahuaja lapse, Saffie ja Raphaëli väikese poja heaolu.

Nüüd on vist igal potentsiaalsel lugejal selge, et olgugi lobedalt kirjutatud, pole „Ingli märk“ just veetlev suvelugemine. Üheaegselt loo kiire ahmimisega tekib tõrksus vägivalla ja kannatustega kaasa minna. Jääb mulje, et kirjanik ekspluateerib lugeja empaatiat, pigistades sealt välja kõik kaastunderiismed. Magusad leheküljed flötisti abikaasa Saffie ja pillimeister Andrási armuloo erootikast vahelduvad kirjeldustega Teisest maailma­sõjast ja parasjagu toimuvast Alžeeria sõjast. See on suurepärane rütmistamisvõte, kuid teeb teose kerglaseks, sest paneb lugeja tundma, et kirjanik mängib tema emotsioonidel vaid oma hea käsitööoskuse demonstreerimiseks ning sügavamat tagamõtet tal ehk polegi. Kuid see on maitseasi ja küllap on palju lugejaid, keda säärane miksimine ei häiri. Samal ajal on kindlasti ka neid, keda tõenäoliselt häirib vägagi, sest Teisest maailmasõjast ja Alžeeria sõjast või Shoah’st isikliku kogemusega väljunud inimesed või nende järeltulijad on elus ning paljud neist kannavad rusikat taskus.

Nancy Huston aga ongi intrigeeriv ja ka selle esmakordselt 1998. aastal ilmunud romaani väliselt on tema ütlustes tunda püssirohulõhna. Tahtmata kiskuda üles mingit tarbetut dispuuti, võiksin siiski märkida, et Huston on tänapäeva kultuuris vastuoluline autor. Ta on ühteaegu feminist ja bioloogiline determinist ehk nagu Triinu Tamm on sõnastanud „Loomispäeviku“ järel­sõnas: „Hustoni intellektuaalsel kujunemisel mängis olulist rolli 1970ndate aastate prantsuse feministlik liikumine, sellelt pinnalt on ta aga välja arendanud oma isikupärase käsituse, mille nurgakiviks on veendumus, et naise ja mehe bioloogiline erinevus on põhja­paneva tähtsusega, et erinevad kehalised kogemused (eelkõige lapsesaamine, ka vaid võimalusena) dikteerivad erineva elutunnetuse, ning et neid erinevusi ei saa ega tohigi kaotada ükski võrdsustamine.“ Soo mõiste suhteliseks muutumises näeb kirjanik süvenevat probleemi. Nagu rääkis Huston mullu Praha kirjandusfestivalil (järelvaadatav Youtube’is), on tema sõnul vale, et on tekkinud kolm sugu: „naine“, „mees“ ja „muu“. „See on alistumine, sest nii me isegi ei püüa kasvatada mehi teistmoodi [vähem koopameheks – M. P.].“

Kuidas on aga Hustoni „poliitiline ebakorrektsus“ seotud „Ingli märgiga“? Eks nii, et nagu teisedki Hustoni romaanid või väljaütlemised ärgitab ka „Ingli märk“ lugejat lubama oma mõtet ekslema ohtlikele radadele. Ja see on värskendav.

Kirjaniku ja tõlkija Nancy Hustoni ütlustes on tunda püssirohulõhna. Nancy Huston 2017. aastal Frankfurdi raamatumessil.

Ji-Elle / Wikimedia Commons