Täitunud ruumist ja ajast

MIHHAIL TRUNIN

Ise oledki
kõik märgid,
mida lugeda pead oskama.

Ise oledki
valgus tunneli lõpus.

B. K.¹

 

Umbes kaks aastat tegutseb Moskvas portaal Arzamas – haridusprojekt, mis on pühendatud humanitaariale. Portaalile on iseloomulik käsitleda tuntut uutmoodi. Näiteks ilmus hiljuti hämmastav formaat – kirjutised vene klassikalisest kirjandusest sellisel viisil, et teoste poeetika peajooned on esitatud kui kirjutamisjuhendid „algajatele autoritele“.² Tegelikult on nendes juhendites juttu sellest, mida lugeja võib teatud raamatut kätte võttes oodata. Andsin minagi nende instruktsioonide kirjutamisse oma tagasihoidliku panuse, formaat kui selline haaras mind väga. Proovin luua samasuguse juhendi teemal „Kuidas kirjutada romaani „Argonaut““:

1. Olge misantroop! Pidage meeles, et lõppeks võite pakkuda teistele vaid „oma hingetühjuse ja misantroopia maastikupilte“.³ Lisage misantroopiale maniakaalsust ja pedantsust.

2. Proovige elada endassesulgunult 5–7 aastat. Vähendage tutvusringkonda, tundke, kuidas teie ja teiste inimeste vahele tekib distants, tajuge, kuidas distants suureneb.

3. Unistage! Muidugi üksinduses. Tehke rõdul suitsu. Kassi võiksite endale siiski ka võtta. Mõelge arheoloogiks, antropoloogiks, ükskõik kelleks saamisest, kas või jalakäijate tunneli direktoriks. „Peaasi – olla kuhugi teel“, kas või ülekantud tähenduses.

4. Armuge! Võib, aga ei ole kohustuslik armuda alaealisse, häda korral sobib ka eakaaslane. Olge temast täiesti vaimustunud. Ärge flirtige temaga, vaadake tema poole alt üles, ta peab teie silmis paistma täiesti ebamaine. Ärge jutustage talle oma tunnetest – nagunii saaksite ettearvatava vastuse. Ja teadke: arm, mis on kasvanud üles püsiva hingelise ebamugavuse tingimustes, vaevalt teie elust vastumürki leiab. Aga ilma armuta (isegi kui see on mõistatuslik ja platooniline salakirg) elu olekski lihtsalt õudne. Maailmas peab ometi olema üks inimene, kellele võib öelda (vähemalt mõttes): „Mu rõõm, valgus, mu elu!“

5. Las abikaasa petab teid ja/või läheb ära. Mõelge nii: „Tolstoi eksis: õnnelikke peresid pole olemas“, „„Õnnelik pere“ on oksüümoron“ või „Kui oled kedagi reetnud, siis oled reetnud elu igas punktis. Enne ja pärast“.

6. Jooge end purju! Oksendage. Deklameerige peast ja kõva häälega tuntud luuletusi. Te olete ju ikkagi elav inimene, eks ole? „Tuleb minna mere äärde. Seista. Hingata. Kuulata. Saagu tema pomin minu pominaks. Saagu tema hingus minu hinguseks.“

7. Mõtisklege. Näiteks nii: „Kas tõesti ei ole minu elule paremat rakendust kui sõda tõbraste ja nupust nikastanud naisega? Ja pealekauba hullumeelsed vanemad …“

Kõikide ülalmainitud asjadega tegelevad Andrei Ivanovi kangelased ja see näib vaid esmapilgul liialdusena. Pigem on vastupidi: „kirjandus liigub praegu palju aeglasemalt“ kui elu ja kirjanik „ei püüagi enam maailmale järele jõuda“.⁴

8. Ja viimaks. Mida vähem sündmusi, seda parem. Teoses ei pea olema süžeed selle harjumuspärases tähenduses. Romaan on pühendatud inimhingedele! Inimhinge ajalugu on teadupärast „peaaegu huvitavam ja õpetlikum terve rahvuse ajaloost, eriti kui see [—] on kirjutet auahnuseta ja tahtmiseta äratada enese vastu kaastunnet või imestust“.⁵ Kes teab, võib-olla on kogu see segane sõnadejoru lihtsalt halb uni või salapärane nägemus, mille põhjustas müstiline ayahuasca vein?

Kui olete „Argonaudi“ valmis saanud, võib mõelda moto, illustratsioonide jms peale. Näiteks Ivanov otsustas oma viimast romaani „Argonaut“ alustada epigraafiga Velimir Hlebnikovi teosest „Sõda hiirelõksus“: „Õnnis on maakera, kui ta sätendab / Mu väikeses sõrmes!“⁶ Ilus, aga miks just Hlebnikov, see kummaline modernist? Esiteks kajavad tema teostest vastu nii tema kaasaegsed kui ka vanad müüdid. Teiseks maadles ka tema kunstiteose süžeega: asjade seosed ei ilmne kausaalses järjekorras. Üks Hlebnikovi kirglikke jälgijaid Daniil Harms sõnastas selle kahes reas:

Восемь человек сидят на лавке
Вот и конец моей скавке <sic!>.

Seda võib tõlkida nii: „Kaheksa inimest istub pingil  / Ja ongi mu jutul lõpp“.⁷ Võib öelda, et ka Ivanovi tegelased istuvad pingil – enamik neist on oma mineviku orjad, igaüks on keskendunud iseendale, igaühel on oma lugu ja omad psühholoogilised probleemid.

„Argonaudi“ komponeerimise kohta on Ivanov öelnud nõnda: „Romaani tuleb lahti mõistatada ning seejärel, kuulatades hoolega iga tegelast, nokitsemisi kokku panna just nagu sümfooniat.“⁸ Tegelaste hääled täidavad enamiku tekstiruumist ja esitavad kõik romaani raamivad sündmused: A(rgonaudi) ärasõit Rootsi teose alguses ja tagasitulek lõpus, keeltekooli direktori surm alguses ja Bogolepovi isa surm lõpus, kuuldused Zoja sehvtist direktoriga ning Zoja abikaasa Semjonovi tunned ja mõtted. Mitte niisama ei öelnud Ivanov teisal: „Minu argonaut on suletud sfääri inimene, kelles peegelduvad maailm ja selle asukad [—], [argonaut] ei uju mitte kuhugi, ta sukeldub ja tõuseb pinnale“.⁹ Allveeujumise motiiv provotseerib osutama veel ühele sarnasusele: nii nagu meriroosilistel on väline skelett, hoiab Ivanovi tavapärase süžeeta kunstiteost koos tekstikangas. Eriti silmanähtav on see romaani lõpus, kus tegelaste hääled voolavad üksteisest üle nii, et lugejal on raske aru saada, kus lõpetab üks oma kõne ja alustab teine.

Samal ajal arendab „Argonaudi“ polüfoonia edasi Ivanovi võtmeteemasid nagu võõrandumine, kodutus ja oma koha otsimine. Võiks ju arvata, et Ivanovi tegelased naasid koju, selles mõttes, et peamine tegevus toimub tänapäeva Tallinnas. Aga naasmine ei tähenda kodu leidmist. Liiati annab romaani pealkiri ette teekonna teema, mida kinnitatakse tagakaane annotatsioonis: tegu on teekonnaga iseendasse. Tekib küsimus: kes on siis romaanis argonaut ja miks on pealkiri ainsuses, mitte mitmuses? Autor vastaks vistiti, et Argonaut on see salapärane kangelane, kelle nimi algab A-tähega, mängides taas lugejaga, nagu talle kombeks (meenutame ayahuasca’t!). Selle tähega algab ka autori eesnimi, samuti sõna „autor“. Siiski tundub, et asi on keerulisem. „Argonaudis“ on nimelt igaüks argonaut ja otsib oma kuldvillakut (seejuures on kõige unistavam tegelane Aelita teekonna teemaga tihedamalt seotud kui teised). Edasi läheb veel keerulisemaks: lugeja ei leia Ivanovi romaanis allusioone tuntud poeemile „Argonautika“, mille kirjutas Iasoni ja argonautide retkest kuldvillaku järele Apollonios Rhodoselt. Ei ole saladus, et Ivanovi Iason on hoopis Ulysses. James Joyce’i tugevat mõju oma loomingule ei ole autor kunagi varjanud. Seega on meie ees kaks vana müüti: üks on otsimisest (mille – õndsa rahu? pääsemislootuse?), teine on raskest teekonnast koju ja/või iseenda juurde.

Umbes sada aastat enne Ivanovi sulatas need kaks müüti kokku vene luuletaja Ossip Mandelštam. Tsiteerin Mandelštami luuletust Maria-Kristiina Lotmani suurepärases tõlkes:

Mesi pudelist valgudes nõrises kullasel joal
nõnda kaua, et emandal aega jäi öelda need sõnad:
– Selles troostitus Taurises viibides saatuse loal
pole igav meil iialgi – ning rändas pilk üle õla.

Kõikjal Bakchose tööd, justkui maailmas oleksid veel
vahimehed ja koerad vaid – kedagi pole, sa astud.
Vaiksed päevad on raskete tündrite roduna teel,
kaugel lehtlas on hääled – ei mõista, ei kõnele vastu. [—]

Aga just nagu vokk seisab vaikus ses valevas toas,
keldrist hoovavas lõhnas on äädikat, värvi, noort veini.
Kreeka kojas üht naist peeti armsaimaks kõikide seas,
kaua tikkis ta, mäletad? Mitte Helena, see teine?

Kuhu kaduda, kuldvillak, kuldvillak, võisid sa küll?
Kogu teekonnal raskete lainete mürinat kajas.
Laeva jätnud, mis kangast nii kulutand merede üll,
koju jõudis Odysseus, täitunud ruumist ja ajast.¹⁰

Need motiivid – keegi ütleb „meil pole igav“ ja samal ajal vaatab kartlikult üle õla, sest maailm on täis vahimehi ja koeri – on väga iseloomulikud Ivanovi „Argonaudile“. Pöördudes tagasi Mandelštami luuletuse juurde, märgin ära ka Helena. Tegu on luuletajale tüüpilise kunstilise võttega, ta eksitab sihilikult – Helena asemel peab olema Penelope! Just selline nihe on Ivanovi romaani pealkirjas. „Argonaut“? Nojah – Ulysses!

Andrei Ivanov kirjutab kultuuriinimestest ja nende kohast maailmas. See maailm ei rõõmusta. Ja seda maailma ei saa muuta, kordavad romaani kangelased vahetpidamata: „Päike tuleb välja, ja siis? Mitte miski ei muutu. Mitte kunagi [—]. [Maailm] hakkab taevast pilvedega vahuseks ajama. Vihmavarjudesse tuult puhuma. Täitma ajalehti tühjade sõnadega. Valget müra tekitama.“ Peab tunnistama, et tänapäeval juhivad maailma isegi mitte keskastme mänedžerid, nagu oli see 2000. aastatel, vaid automehaanikud suurte karvaste käte ja elutervete väärtustega (süüa, juua, seksida). Mis siis – „okasseale okassigadus“! Kas selles absurdikuristikus jäävad inimesele, kes oskab mõtiskleda, vaid meeleheide, üksindus ja enese mahasalgamine? Kas väljapääs on võimalik? Vastuseks on käesoleva arvustuse epigraaf: „lõpmatus väreleb“ ja mitte ainult minu ümber, vaid ka sees.

Juri Lotman on kirjutanud oma sõbrale Boriss Uspenskile sisemise rõõmsameelsuse kohta järgmist: „… kui ongi hull, siis jääb uhkustunne selle üle, et oled ikkagi rõõmsameelne (ma ei räägi sellest rõõmsameelsusest, mis paneb lustakalt hirnuma, vaid rõõmsast hingest, mis võimaldab mõnu tunda ilusast ilmast, lastega mängimisest ja mõttetööst (üldse tööst) – just praegu naudinguga raiusin puid!).“¹¹ Teekond rõõmsa hingeni on kindlasti pikem kui teekond romaanis „Argonaut“ või isegi Odysseuse teekond. Oluline on jääda iseendaks ning aeg-ajalt veenduda, et „oled lõpmata rohkem kui kõigest väike rähklev inimene väljaütlemata kurbuse ja südamesse lukustatud karjega“. Ja see veidi lepitab tegelikkusega. Ja mõnikord annab lootust.

1 Berit Kaschan. – Värske Rõhk 2008, nr 16, lk 12.

2 Как написать русскую литературу: 14 инструкций. http://arzamas.academy/materials/1165

3 Дмитрий Бавильский. Никого не жалко. – Новая газета, 08. IV 2016.

4 Mihhail Trunin, Maailm vs. don Quijote. – Sirp, 19. II 2016.

5 Mihhail Lermontov, Meie aja kangelane. Tlk Jaan Jõepera. Sõnavara, 1929, lk 37.

6 Eestikeelses väljaandes on read millegipärast valesti liigendatud.

7 Tõlge vene keelde artikli autorilt. Originaalis kirjutab Harms sõna „сказка“ (’muinasjutt’) vigaselt „скавка“, sest see riimub sõnaga „лавка“ (’pink’).

8 Maailm vs. don Quijote.

9 Андрей Иванов: „Я – постоялец моих книг“. – Rara Avis 11. V 2016.

10 Vikerkaar 2009, nr 9, lk 36. Originaalis on „Золотистого меда струя из бутылки текла …“, vt näiteks siin: http://rvb.ru/mandelstam/dvuhtomnik/01text/vol_1/01versus/0092.htm

11 Juri Lotmani kiri Boriss Uspenskile 7. VII 1975. Katkendi tõlge eesti keelde Piret Peikerilt. Rmt: Juri Lotmani autoportreed / Автопортреты Юрия Лотмана / Juri Lotman’s Self-Portraits. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016, lk 28. Täistekst originaalkeeles: Ю. М. Лотман – Б. А. Успенский. Переписка 1964–1993. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016, lk 366–367.