„Tahtsin teha midagi, mis inimestele rõõmu valmistab“

Ave Taaveti meelest on kõige suurem kompliment, kui lugejad ütlevad, et mõni ta pilt või lugu on neil tuju rõõmsaks teinud.

PILLE-RIIN LARM

Mitmekülgne Ave Taavet on valmis saanud kolmanda raamatu, jutukogu „Kasukas“ (Puänt). Nii nagu Ave ise, on tore ja omapärane ka meie kohtumispaik: Nõo. Ave Taavet sealt pärit siiski ei ole, vaid on siin hoopis sõpradega pikka nädalavahetust veetmas. Nagu ta ise selgitab: „Sirelid õitsevad, rabarber on valmis ja vesi järves soe – on aeg pealinnast lõunasse liikuda!“

Oled pärit Tartust ja elad Tallinnas. Ometi tundub su lugude põhjal, et sind huvitab maaelu.

See huvi võib pärineda etnoloogia­õpingute ajast. Käisin omal ajal üsna palju välitöödel nii Eestis kui ka Venemaa avarustes. Seal tekkis visuaalne pagas selle kohta, kuidas inimesed elavad ja kui mitmekesiseid eluviise leidub.

Teine asi on psühhogeograafiline tunnetus. Mulle meeldib väga matkata. Sageli tulevad uued mõtted just kõndides või reisil olles. Huvitav valgus või vaated, mis tekitavad erilisi meeleseisundeid ja jäävad meelde, tulevad hiljem juttudesse sisse. Elamused elavad tekstides edasi.

Nii „Kasukas“ kui ka „Valerahategijas“ on omajagu nostalgiat – kortermajade rajoone ja natuke ajale jalgu jäänud olmet. Olen ise ka enamasti elanud boheemlaslikes üürikorterites ja ega ma nooblimat elu ei oskakski väga kirjeldada.

Kust tulevad „Kasuka“ muistendi- ja mütoloogiamotiivid? Kas libahundile ja kratile loo ümberkasvatamine oli teadlik või loksus see kirjutades niiviisi paika?

Eri lugudel on eri idud. Eriti lihtne oli ühe looga, mis ilmuski nüüd esmakordselt kogumikus, mitte perioodikas: „Kõss“ tuli mu juurde enam-vähem valmis kujul ühes unenäos. Nägin unes oma folkloristist tuttavat, kes pidas kirjandusmuuseumis konverentsil pika ettekande kõssidest ja Siberi eestlaste identiteedi seosest kassinimedega. Õnneks anti unes kõssidest üsna põhjalik ülevaade: nad on sellised pika elueaga rändkassid, kes ise endale peremehi valivad. Unenägu oli ärgates enam-vähem värskelt meeles, panin kirja.

Samavõrd kui mütoloogia huvitavad mind ka lihtsad materjalid ja tehnika: näiteks graniitkillustik, soojuspumbad või elekter, samuti betoon või šarniirid. Asjad, mis on inimestele kõige lähemal ja mida igaüks teab, võimaldavad kõige tugevamaid kujundeid. Kui õpid nende lihtsate asjade keerulisust ja ajalugu tundma, saab selle peale väga palju üles ehitada.

Kratid ja libahundid on ilmselt seotud minu etnoloogia- ja folkloristikataustaga. Näiteks jutustas välitöödel üks vana naine, kuidas ta oma taluõuel ussikuningat kohtas – ussikuningas oli käinud väravakivi peal peesitamas. Müütilised tegelased on midagi elusat, mitte ei ärata mus võõristust. Nihestatuse annab võib-olla nende tõstmine tänapäeva konteksti, kuskile Mustamäele või töötukassasse. See on endale ka põnev mõtteharjutus.

Su lugude jutustajad või peategelased on sageli vanemad inimesed. Oled etnoloogina harjunud neid kuulama ja vahendama.

Jah, seda küll. Ma ilmselt katsun sellest edasi liikuda, aga võib-olla ongi maagilisi ja müstilisi lugusid kergem istutada endale veidi võõraste inimeste ellu ja olmesse. Ma ise olen alles kolmekümnendates ja seenioride elu tundub siit vaadatuna natuke salapärane. See, mida kirjutan, oleneb ka sellest, mida parasjagu loen. Praegusel eesti kirjandusel ei ole ma alati jõudnud kätt pulsil hoida. Loen palju juhumaterjale, näiteks „Valerahategijas“ annab tunda see, et mu kätte sattus kuupmeeter Sotsialistliku Põllumajanduse numbreid. Seal on palju n-ö laetud nimesid, nagu Voldemar Kartul, artiklid ja pildid kangelaslikest põllutöölistest – väga huvitav materjal.

Mida praegu loed või milline raamat sulle viimati korda on läinud?

Nagu ütlesin, tänapäeva asjadel ei jõua alati pilku peal hoida. Viimati lugesin August Gailiti 1926. aastal ilmunud „Aja grimasse“. Mu vend tegeleb vanavaraga ja kui satun Tartusse, saan tema juures vahepeal saabunud raamatuid lugeda. Gailit on ammu mu lemmik, aga see följetonikogu ei olnud näppu sattunud – see on üllatavalt tänapäevane. „Aja grimassides“ on eelkõige poliitikat ja bürokraatiat pilkavad lood, illustratsiooniks on lisatud Gori karikatuurid.

Oled ka ise hinnatud karikaturist ja illustraator, aga samuti animaator, filmitegija, prosaist … Missuguse tahu oma tegevuses ise esikohale sead?

Võib-olla on see vastus natuke lapsik, aga mulle lihtsalt väga meeldib nii kirjutada kui ka joonistada. Kui leian teema või motiivi, mis mind ennast huvitab, siis ei olegi nii oluline, missugusesse vormi see saab – kas tuleb lühijutt, pilt või animatsioon. Kindlasti on kogu mu loomingule omane loolisus. Etnoõpingute ajal kuulasin, salvestasin ja tõlgendasin inimeste lugusid, tegelesin tekstidega. Animatsiooni magistrantuur jällegi õpetas visuaalset loojutustamist, seda, kuidas lühifilmile stsenaarium teha ja sõnadeta lugu vaatajale edasi anda. Isegi lühipiltides ja karikatuurides on maailm mulle endale ikka suurem kui see pilt. Korduvad tegelased ja tüpaažid ning neid ümbritsev situatsioonikoomika on üks suurem tervik.

Oled peamiselt vabakutseline, kuid ühtlasi õpetad Eesti kunstiakadeemias maailma animatsiooni ajalugu. Kuidas sulle õpetajaamet sobib?

Jah, olen eri asutustes varemgi õpetajatööd teinud. Kohe pärast EKA õpinguid vedasin Viimsi teadmiskeskuse Collegium Eruditionis animaringi, õpetasin Nukufilmi lastestuudios ja kunstikoolis DAK, lisaks mõned ained Tartus Pallases ja mitmed töötoad. Õpetajatöö on väga väsitav: õpetaja annab energiat välja rohkem, kui selle eest tasu saab või sellest taastuda jõuab. Lisaks see tohutu killustatus, enese jagamine nelja-viie asutuse vahel.

Eelmise aasta sügisel võtsin siiski vastu pakkumise Eesti kunstiakadeemias külalisõppejõuna animatsiooni ajalugu õpetada. Tudengitega mõtteid vahetada oli tore. Mul on hea meel, et kooli tagasi läksin ning et saan kord nädalas tudengitele animatsiooni suurmeistreid tutvustada ja õpilastega nende tööde üle arutleda.

Muide, loenguid ette valmistades sain aru, et eesti keeles ei ole ülevaatlikku animatsiooniajaloo-raamatut, nii et kui vähegi mahti on, tahaksin selle oma loengute ja tähelepanekute põhjal kokku panna. Meil on Ülo Pikkovi „Animasoofia“, esseistlik filosoofiline kirjutis, ja Rao Heidmetsa „Animaõpik“, mis sobib pigem algajale animaatorile koduseks käsiraamatuks.

Millises suunas oled mõelnud kirjanduses edasi liikuda?

Tahaksin kunagi proovida lastele kirjutada. Ma ei ole kindel, kas võiksin ise olla nii illustraator kui ka kirjanik või paluksin mõnelt sümpaatselt illustraatorilt pildid ja ise panustaksin ainult tekstiga.

Mind käivitab projektide mitmekesisus. Ühelt poolt on see vabakutselise paratamatus – puhtalt kirjutamisega võib-olla ei elakski ära. Ja endal on ju huvitav, kui on erisuguseid väljakutseid. Järgmiste kirjanduslike projektidega tahaksin uusi žanre ja vorme katsetada. Pilti ja sõnu annab veel väga erinevalt omavahel kokku seada.

Oled oma juturaamatud palunud illustreerida teistel: „Valerahategija“ pildid tegi Liisi Grünberg, „Kasuka“ fotod Rein Muuluka. Miks?

Tööjaotuse pärast. Raamatu väljaandmine on alati ajaga võidu jooksmine ja töömahukas protsess – siis olen vähemalt kujunduse osa teistele ära sokutanud. Rein Muuluka pildid jõudsid mu huviorbiiti paar-kolm aastat tagasi, mind väga kõnetas nende olustik ja meeleolu. Tundus, et lood, mis sel hetkel olid juba valmis, oleksidki nagu piltide põhjal kirjutatud. Tahtsin väga neid omavahel siduda ja samuti Rein Muuluka loomingut laiemale avalikkusele tutvustada. Ta oli nõus. Tundub, et sai hea komplekt!

Kas oled mõelnud näiteks graafilise romaani või koomiksi kirjutamisele-joonistamisele?

See ettepanek on tehtud ja tahaksin proovida küll, kas hammas hakkab peale. Praegu otsin lugu, mis pakuks võimaluse luua graafiline jutustus pikas vormis ja mis oleks piisavalt sütitav, et sellega pikemat aega tegeleda.

Lähema aasta jooksul tahaksin aga veel ühe jutukogu kokku panna ja ära lõpetada „Insener Seene“ ajaloolise romaani, mis on jäänud paariks aastaks seisma, aga on siiski pigem valmis kui pooleli. Hiljuti võttis minuga ühendust üks Seene sugulastest, ütles, et oli Vikerkaares ilmunud katkendite peale sattunud ja tahaks materjaliga tutvuda, kaasa aidata ja sidet hoida. See andiski tõuke töö lõpule viia.

Tuleb välja, et insener Seenel on ajalooline prototüüp. Kuidas sa ta leidsid?

Olin aastatel 2017–2018 Uus-Meremaal seljakotirändur. Ma ei olnud siis veel karikaturisti- ega kirjanikuteekonda alustanud, teatud tühimik oli elus. Mõtlesin edasi minna Lõuna-Ameerikasse või Aasiasse. Seesama folkloristist sõber, kes on „Kõssi“ loo prototüüp, tegi samal ajal Urvastes välitöid. Insener Artur Albert Seen on Urvastest pärit ja kohalikud rääkisid temast: oli inseneriharidusega mees, kes 1917. aasta revolutsiooni ajal lõpetas Galápagosel erakuna. See legend elab veel sada aastat hiljemgi. Sõber otsis selle loo jäädvustused 1920. aastate ajalehtedest üles, saatis mulle Uus-Meremaale ja küsis, kas see on ka minu saatus – kuskil troopilisel saarel kanu pidada. Aga lugu kõnetas, ka Seen oli maailmarändur ja keerulise identiteediga.

Kui tulin reisilt tagasi, hakkasin saama pakkumisi ajakirjanduslikeks kaastöödeks, mis kinnitasid seda, et võib-olla tasuks selle asemel, et teha lihttööd kuskil kaugel, proovida hoopis Eestis midagi avaldada. Julgesin ka Värskesse Rõhku esimesed jutud saata. Samal ajal hakkasin insener Seene kohta infot otsima, käisin tema sünnipaigas ja kunagises Tartu elukohas … See on hea materjal, millega töötada: on dokumentaalsust, aga on ka lünki, mida oma fantaasiaga täita.

Oled muu hulgas hinnatud arvustaja. Kui tähtis on sulle endale tagasiside?

„Kasukas“ on üsna värske raamat, ta ei ole veel üleliia tagasisidet saanud … Mulle läheb autorina väga korda see, kui lugejad – olgu sõbrad või kriitikud – ütlevad, et mõni pilt või lugu on neil tuju rõõmsaks teinud. See on alati kõige suurem kompliment. Sellepärast ma ka omal ajal etnoloogiast loobusin, et tahtsin teha midagi, mis inimestele rõõmu valmistab.

---

Ave Taavet on eesti animaator, karika­turist, kirjanik ja kriitik. Taavet on lõpetanud Tartu ülikooli bakalaureuse­õppe etnoloogia erialal (2011) ning saanud Eesti kunstiakadeemia animatsiooni osakonnas magistrikraadi (2015).

Ave Taavet on loonud muusika­videoid eesti artistidele, joonis­filmid „Õnnesoovid eakatele“ (2015), „Vello“ (2015), „Leping“ (2020) ja „Silitada siili“ (2021) ning dokumentaalfilmi „Monument vanaemale“ (2019).

Taaveti karikatuurid ilmuvad järjepidevalt LPs ja Vikerkaares. Taaveti lühiproosat, arvustusi ja esseistikat on avaldatud peaaegu kõigis Eesti kultuuri­väljaannetes, sh Sirbis. Raamatuid on Taavetil ilmunud kolm: jutukogu „Valerahategija“ (2020), karika­tuuri- ja jutukogu „Karikaturisti eine“ (2022) ning uuemat proosat koondav „Kasukas“ (2024). Tema jutte leidub ka mitmes „Eesti novelli“ sarja raamatus ja mujal. Samuti on ta illustreerinud teiste autorite teoseid.

Taavet on kirjutanud ka akadeemi­lise­maid käsitlusi, nt artikli eesti graafilise romaani ajaloost (Vikerkaar 2023, nr 6) ja ülevaate viimaste aastate kirjanduskriitikast (kirjutatud koos Johanna Rannikuga, Keel ja Kirjandus 2024, nr 3).

Ave Taavet on olnud Betti Alveri debüüdiauhinna ning Ants Orase nimelise kriitikaauhinna kandidaat. 2022. aastal pälvis ta „Ela ja sära“ stipendiumi.

Loe lisa:

Ave Taaveti jutukogu „Kasukas“ arvustus