Taevas ei ole humaanne

Ehk on olemas midagi enamat kui taevas, ehk on olemas kaastunne ja armastus, loodab vanapaberipressija Bohumil Hrabali jutustuses „Liiga vali üksindus“.

SIIM LILL

Mõned aastad tagasi, kui ilmus Péter Esterházy hommage-romaan „Hrabali raamat“, kirjutas Paavo Matsin oma arvustuses nõnda: „Hrabali teoseid tuleks aga kindlasti veel tõlkida. Muidu tekib oht, et tšehhi kirjandusest ja kas või Prahaga seotud tekstidest tekib ettekujutus eelkõige saksa keelt rääkinud juudi autorite (Franz Kafka), saksa autorite (Gustav Meyrink) või eksiili siirdunud tšehhide (Milan Kundera) teoste tõlgete põhjal.“¹

Siiani ainukese Hrabali raamatu „Ma teenindasin Inglise kuningat“ tõlke ilmumisest on möödunud seitse aastat, aga tolle raamatu lugemiselamus on vähemalt minul ikka veel veres. Too omamoodi Ameerika unelma lugu, täis ootamatuid seiklusi, unustamatuid pidusööke, tõuse ja langusi, jõudis suurepärase kulminatsioonini: „Vaikselt avanes uks minu selja taga, ma kangestusin … sisse tuli hobune, kits kannul, ja kass hüppas taas plekkletile ahju kõrval …“² Hrabal on pidanud paljusid ameteid ja need kogemused oma fantaasias ära kasutanud. Tema eluloost saab lühikese ülevaate Küllike Tohvri järelsõnast Hrabali esimesele tõlkele. See on köitev pessimism, piina ja ekstaasi vahel kõikumine, millest tahaks rohkem teada. Mitte küll tühiseid eraeludetaile, ent järelsõnas ära toodud lühike esseekatke ning viide sümboolsele vabasurmale annavad tunnistust mitmepalgelisest ja võitlevast siseelust. Seda vastukaaluks n-ö peavoolu-pessimismile, mille olemuseks kipub olema tahtenõrkus. Küllike Tohver on loendanud tolles järelsõnas ka Hrabali teoste pealkirju ja lühikirjeldusi, millest kõik tekitavad lugemisisu, kuid on keeleoskuse puudumise tõttu kättesaamatud.

Nüüd on aga aeg rõõmustada, sest saame tõlkes lugeda juba teist Hrabali teost. „Liiga vali üksindus“ on autobiograafiliste sugemetega lugu vanapaberi­pressijast Haňťast, kes on seda tööd teinud 35 aastat ning pensionile minekuni on jäänud viis aastat. Ta on juba noorest saati tahtnud „saada vanapaberi pakkijaks, et nõndaviisi pääseda raamatute juurde“ (lk 68). Raamatud kuhjuvad ta hüdraulilise pressi ümber, ent ka kodus, kuhu on veetud väärtuslikumaid leide üle kolme tonni. Peategelane, kelle nägu meenutab „murenenud täiskustud seina“ (lk 16), veedab oma aega unikaalseid vanapaberipakke luues, õlut juues (joomine aitab tal mõtlemist toetada), oma eluseiku meenutades ning aastatega tahtmatult kogunenud elutarkust pillates.

Nõnda napilt kirjeldatuna oleks see nagu üks lihtne lugu, ent nagu eelmise eestinduse peategelase Ditiegi puhul, saab ühe pealtnäha lihtsa inimese elu kaudu jutustada ajastust, valusatest ajaloosündmustest ja paradigma muutustest. Seda kergelt, ent ühtaegu nõnda, et sõnad tungivad sügavamale pealistunnetest ja puudutavad, teevad valu.

Lausete ekstaas

„Ja nii ma siis töötasin, nõretades verisest higist, ja kogu selle aja, kui mustlannad keldris olid, seisid Jeesus ja Laozi mu hüdraulilise pressi küna ääres, ja nüüd, kui ma jälle üksi olin ja oma mahajäetuses jälle vaid oma töö külge klammerdusin, lihakärbestest nuudid mind lakkamatult ahistasid ja piitsutasid, nägin, et Jeesus on tennisetšempion, kes on äsja võitnud Wimbledoni, sellal kui täiesti hädine Laozi sarnaneb kaupmehega, kes hoolimata rikkalikest tagavaradest näeb välja, justkui oleks ta puupaljas, nägin Jeesuse kõigi šifrite ja sümbolite verist lihalikkust, sellal kui Laozi seisis roguskis ja osutas tahumata puust sambale, nägin, kuidas Jeesus on playboy, sellal kui Laozi on sooniline hüljatud vanapoiss, nägin, kuidas Jeesuse imperatiivne käsi kerkib ja hävitab võimsa žestiga oma vaenlasi, sellal kui Laozi langetab resigneerunult käed nagu murtud tiivad, nägin, et Jeesus on romantik, sellal kui Laozi on klassik, et Jeesus on nagu tõus ja Laozi nagu mõõn, Jeesus on nagu kevad ja Laozi nagu talv, Jeesus on nagu tõhus ligimesearmastuse kehastus ja Laozi on nagu tühjuse tipp, Jeesus on nagu progressus ad futurum ja Laozi nagu regressus ad originem …“ (lk 33).

Nagu „Ma teenindasin Inglise kuningat“ koosneb ka „Liiga vali üksindus“ pikkadest, voolavatest ja endasse haaravatest lausetest, mis kulgevad jõena, voolates kord unenäkku, mis paiskub hetkeliselt edasi meenutuspilti ning suubub siis hallutsinatoorsesse nägemusse, mis seguneb omakorda jällegi reaalsusega. Ent muidugi kerkib kohe küsimus, kas too aistinguline, füüsiline, on reaalsem kui nägemuslik ja mälestuslik. Hrabal oskab luua teksti, kus polaarsused segunevad. Kohe alguses ütleb ta: „[K]ui ma võtan tekstist välja kõik trükitud sõnad, siis jäävad järele vaid õhus lendlevad pidetud mõtted, mis sõltuvad õhust, õhk hoiab neid elus ja õhku nad kaovad, sest kõik on ju lõppude lõpuks vaid õhk, nii nagu pühal armulaual veri ühekorraga on ja ei ole“ (lk 8). Armulaud ja raamatud vajavad füüsilist anumat: verd ja trükimusta. Vahel võtavad laused lausa ekstaatilise vormi, nagu eelmises pikas tsitaadis, mille puhul tahaks, et too Jeesuse ja Laozi, „optimistliku spiraali“ ja „väljapääsuta ringjoone“ tants jätkuks lõpmatult. See on nagu muusika, minu peas hakkas kummitama Leonard Coheni laul „Almost Like the Blues“, kus vahelduvad taevas ja põrgu, lunastus ja pattulangemine.³ See on peaaegu nagu bluus, nagu biit.

Taevas ei ole humaanne

Raamatu läbiv teema on schopenhauerlik pime tahe ja hüüatus, et taevas ei ole humaanne. Seda hõigatakse välja kümmekond korda. Välja koorub omamoodi gnostiline maailmavaade: „Taevas ei ole humaanne, aga ehk on olemas midagi enamat kui taevas, ehk on olemas kaastunne ja armastus, mille olen juba unustanud ja meelest lasknud“ (lk 48). Maine elu on täis kannatust: hiired, keda press halastamatult koos vanapaberiga laiaks litsub; kärbseparved, kes samuti kokku pressitakse, sest nad ei suuda tapamaja veriste paberite küljest lahti lasta; rotid, kes peavad kusagil all torustikes armutut sõda ülemvõimu pärast. Raamatuid rebitakse ja pressitakse nagu tehase konksude otsas rippuvaid kanu, kelle sisikonnad elusast kehast kistakse.

Peategelasele Haňťale meeldib lugeda Hegeli töid, ent mulle tundub, et tema tegelik olemus kuulub teisele poole: „Pikselöögina ilmutas end mulle Arthur Schopenhauer, et kõige kõrgem seadus on armastus ja see armastus on kaastunne“ (lk 42). Ta usub, et Hegel ja Schopenhauer oleks väejuhtidena pidanud sama raevukat sõda nagu maa-alused rotiklannid. Haňťa on raamatute keskel paratamatult targaks saanud, ületanud tolle humaansuse („ent mina olin tollal veel humaanne“, lk 47), ent ei jõua kunagi välja jumaliku seisundi ideaalini. Ta saab ainult hetkeliste ilmutuste osaliseks – näiteks Immanuel Kanti „Taeva teooriat“ lugedes. Raamatupressijana töötades peab peategelase arvates olema teoloog, jumaluse kogemiseks peab aga teoloog oma teadmised hülgama – Haňťa on selleks liiga palju raamatutega köidetud. Peale selle kannab teda süütunne ja hirm, et raamatute kaudu saabub kättemaks hukkunud loomade eest. Seda süüd on hästi kirjeldanud Gustav Meyrink: „Tapetud ja piinatud loomade müriaadide varjud on meid neednud ja nende veri kisendab kättemaksu järele [—]. Häda meile, inimestele, kui viimsepäevakohtu süüdistajate nõu­kogus istub üheainsagi hobuse hing.“⁴

Sitt ja püha

„Mančinka oli kõigist neist inimestest, keda olin elus kohanud, jõudnud kõige kaugemale, ja kui mina, kes ma olin lakkamatult lugenud ja otsinud raamatutest endeid, ent raamatud olid mu vastu mässu tõstnud, mina ei saanud taevast ainsatki sõnumit, siis Mančinka, kes vihkas raamatuid, sai selleks, kes ta oli, sai selleks, kellest ainsana kirjutatakse, veelgi enam“ (lk 59).

„Liiga valju üksinduse“ elu kulgeb kusagil taeva ja põrgu vahepeal: ülal vanapaberiaugu-pealne elu, kuhu peategelane oma ruumist välja vaatab, ning teisel pool šahtipõhja luuk, mille all voolavad väljaheited ja peavad sõda rotid. Haňťa lapsepõlvearmastatu Mančinka esmapilgul veidi groteskne ja võõrastav lugu omandab selles kontekstis teise tähenduse. End kemmergus sitaga kogemata kokku määrinud tütarlaps, kes hiljem (samuti kogemata) oma suusale roojab, on too ideaal, kelleni peategelane kunagi ei küündi. Naine, kes alustab oma teed roojast ning töötab end siis keha najal üles pühakuks. Meenub too teada-tuntud juudi lugu kaupmehest, kes kaotas kõik ning sattus rooja ja räpasuse sisse. Kui oli päris põhjas, hakkas teiste imestuseks suurest õnnest tantsima, sest edasi sai tee ainult üles minna.

Hrabali peategelasega nõnda ei lähe. Talt kistakse eriti võikal moel noorpõlvearmastus – väike mustlanna, kes erinevalt mustlasi hukanud ja Hitleri poole hõisanud naistest-meestest soovis elada lihtsat elu ega hõisanud kunagi. Haňťa unistused, mida ta pensionile minekuga loodab täide viia, hävinevad. Eluteel juhtub nii mõndagi, ent kunagi ei heideta teda šahtiluugist alla. Ent kas polegi see parem kui pühaku elu? Kes meist ikka suudaks täielikult Šākjamuni jälgedesse astuda?

Raamatud, raamatud, raamatud

„[K]eegi pidi ju selle raamatu kirjutama, keegi pidi selle toimetama, keegi pidi selle läbi lugema, keegi pidi selle illustreerima, keegi pidi selle laduma, keegi pidi lugema korrektuuri, keegi pidi selle ümber laduma ja keegi pidi siis uuesti lugema korrektuuri ja keegi pidi siis tegema lõpliku lao ja selle masinasse suunama, keegi pidi selle veerud veel viimast korda läbi lugema ja siis veeru veeru järel suunama järgmisse masinasse, mis raamatu kokku köitis, ja keegi pidi võtma need raamatud ja need ära pakkima ning keegi pidi raamatu ja kõigi tehtud tööde eest arve koostama ja keegi pidi otsustama, et see raamat pole lugemiseks, ja keegi pidi raamatu kaotama ja andma käsu, et see läheks paberipressi alla, ja keegi pidi raamatud lattu viima ja keegi pidi raamatud uuesti veoautole laadima ja keegi pidi tooma raamatud siia, kus mees- ja naistöölised punastes ja sinistes ja kollastes ja oranžides kinnastes rebivad raamatutest sisikonna ja loobivad selle jooksvale lindile, mis tuhmilt, ent täpselt jõnksatades kannab turris leheküljed hiiglasliku pressi alla, mis need pakiks pressib, ja pakid lähevad paberivabrikusse, kus neist tehakse süütu, valge, tähtedest määrimata paber, et sellele trükkida üha uusi raamatuid …“ (lk 53).

Meie ajal jääb osalt kirjeldatud protsess ise, aga kindlasti kirjelduses peituv traagika lugejale võõraks. Ka Hrabali peategelane kohtub viimaks uue maailmaga: paberipressiga, mis on 20 korda võimsam tema omast ning mida ei saa peatada. Noor sotsialistlik tööbrigaad joob häbitult piima(!) ja heidab raamatud neisse süvenemata lindile, rändab Kreekas, lugemata Platonit ja Aristotelest, elab masinlikku, rütmilist elu. Haňťa on nende vastand: ta peatab masina pikaks ajaks, et lugeda mõnd kätte juhtunud raamatut, tunneb, et on pannud toime inimsusevastase kuritöö, kui ei suuda takistada Preisi kuningliku raamatukogu laialikandmist. Tema rändab Kreekas ainult mõtetes, ent kui palju kaalutletum ja nüansirikkam on see rännak! Näinud toda megamasinat, hakkab ka Haňťa oma trükipressi masinaks kutsuma ning nende suhe, too vana käsitöölise suhe oma tööriistaga, mureneb. „[K]ui palju kaunimad pidid olema ajad, kui kogu mõtlemine oli kirjas ainult inimajus“ (lk 7). Kui palju kaunimad pidid olema ajad, kui masina asemel oli tööriist, 35 aastaga sinuga kokku kasvanud kaaslane, abimees. See ei saanud muutuda päevapealt omanikku vahetades samasuguseks elutuks piiksuvaks olluseks. Vanapaberipakid, millest Haňťa käe all said kordumatud kunstiteosed, on uue masinavärgi sees kõik ühesugused ja eristamatud.⁵

Jah, Hrabali teostes on mingit nukrust ja minnalaskmist, aegade vaheldumist, püüdu tolle progressus ad originem’i kõrvale tuua regressus ad futurum’it. Ent see on delikaatne mäng, kus progressihullus võib hoolimatult hävitada pesuvee, kuhu uut last kasta, ning ringitammumine luua omailmu, mis võivad küll olla kurioosumina huvitavad, ent saada kollektiivsele olemisele takistuseks. Toda ideaalset harmooniat on aga raske saavutada. Hrabal on imetlusväärne autor. „Liiga vali üksindus“ on raamat, mida saab lugeda pelgalt lugemisnaudinguks, ent sealt leiab juhtnööre ja konksukesi ning arutelusid, mis ütlevad pelgalt 70 leheküljel palju rohkem kui paljud paksud aimekirjanduse teosed, mis on kirjutatud mõtiskluse tekitamise eesmärgil. Palju paremaks ilukirjandus enam minna ei saa.⁶ Küllike Tohver, palun lisa!

1 Paavo Matsin, Öös on Hrabalit. – Sirp 20. X 2017.

2 Bohumil Hrabal, Ma teenindasin Inglise kuningat. Tlk Küllike Tohver. Loomingu Raamatukogu 2013, nr 24–27, lk 176.

3 Vt https://www.youtube.com/watch?v=szYrXzEi0cg

4 Gustav Meyrink, Roheline nägu. Tlk Uno Liivaku. Monokkel, 2003, lk 46.

5 Hea ajaloolise ülevaate saamiseks inimese, tööriista ja kunsti suhtest vt Every Man an Artist: Readings in the Traditional Philosophy of Art. Toim B. Keeble. World Wisdom, 2005.

6 Neil, keda tabas raamatute hävitamise pärast äng, soovitan soojalt lugeda selle süvendamiseks Lucien X. Polastroni raamatuid.