Suur õnn on olla kellegagi koos

Artikkel sarjast „Millest mõtled, kirjanik?“

MAIT VAIK

Maailm on muutunud. Ukraina sõja puhkemine on võtnud paljudelt perspektiivitunde – kõik, mida teed või teinud oled, saab endale mõttetuse pika ja musta varju, tulevikku nagu väga ei olegi või on see hämune, nagu läbi mattklaasi, puuduvad teravamad verstapostid. Enamasti on need seotud ikka millegi saavutamise või ära tegemisega, olgu selleks unistus maakodust või järgmine raamat-plaat, mõni järgmine trepiaste, mida sa veel täpselt ei mõõda, aga mis kuskil kuklas kummitab. See on nüüd maha valatud ja ei teagi… Romaan, kuidas paadunud poissmehest eestlane vene kogukonnas joob, on riiulisse lükatud ja kas see sealt kunagi ka veel välja võetakse, on kahtlane. Romaan, mis oli peaaegu valmis ja mida aastaid sai nügitud, kuid mis praeguses olukorras tunduks kohatu, mõjuks nii, nagu Agu Sihvka lood lõppeksid räige koolitulistamisega… Õnneks on pooleli üks teinegi pikem teos, juba aastast 1992, ka romaani mõõtu poolfantastiline lugu, kus toonases maailmas tegutseb ikka veel keskaega kuuluv rüütelkond, kellel on maailmast oma arusaam ja normid. Kahe maailma vahel puhkeb verine konflikt, mille keskmesse satub pooljuhuslikult üks filosoofi haridusega hädapätakas. Kirjutamist 22aastaselt alustades kujutasin peategelases läbi nukra huumoriprisma iseennast ja oma tulevikku.

Sõpruse Puiesteega ilmus uus plaat „Jaam“, esitleme seda, muusika ja sellega seonduv annab elule teise dimensiooni, sõna ja heli on siiski kaks eri meediumi, üks laseb teisest puhata, nagu ka maailmad, kus sa inimesena liigud.

Naisel – Kristel Mägedi-Vaik – tuli eile trükist luulekogu „Kognitiivne nihe“, selle üle on ka hea meel, selle üle, et ikka tehakse ja toimub, et ei oodata hapu näoga tuumasõda.

Muidu valdab või tundub valdavat lääne inimest ikkagi jõuetus- ja süütunne. Midagi nagu teha ei saa, ei oska või ei viitsi. Laiskus on kindlasti probleem, üldine mugavus ja see, et oled selles vanuses juba väsinud ja seotud. Kuigi ei ole otseselt võlgu, siis ikkagi jälgid ennast, kontrollid määral, millest ei oleks osanud isegi und näha, ja seda kõike justkui vabatahtlikult ja mingi hea asja nimel. Liigume selgelt suletuse suunas, võib-olla ei olegi alati oluline, milles need kontrollimehhanismid avalduvad, kuid kindlasti on avalik arvamus paljuski tasalülitatud, toimub mingi uue inimese loomine, progress, mis peaaegu isegi sobib. Ma olen võrrelnud tuttavate ringis seda aega NSV Liidu algusaastatega, nii kahekümnendatega, ja sellega, kuidas siis tulevikku nähti – toonastes kirjades ja ülestähendustes oldi kindlad, et jama ei kesta kaua ja tuleb lihtsalt ära taluda. Peab olema ajutine, sest selline ühiskond ja düstoopia on varem või hiljem määratud hävingule. Kestis aga üle 70 aasta.

Kirjutan pikemat esseed hiirtega tehtud katsest „Universe 25“. Osaleme samasuguses katses nüüd inimestena, puudub kriitiline mass noori, kes meid troonilt tõugata suudaks, ühiskond vananeb ja tahab teha seda mugavalt, olles samal ajal väga nõudlik ja ambitsioonikas. Noorte aktiivsus on nullilähedane, üldse on lausvale ütlus, et noorte päralt on tulevik, samasugune vale nagu NSV Liidu ajal, mil sellega kiideldi, kuigi noorus oli tasalülitatud ja kuulekas, juhtis seda riiki aga klikk raugastunud ätte. Noori on vähe, vananev ühiskond aga tänu moodsatele tehnoloogiatele ja meditsiinile paganama elujõuline. Lääne intelligents loodab mingile eneselunastusele, tegelikult aga üritab vabandada ja ümber korraldada oma läbikukkunud ideaale, milleks oli – omal ajal kindlasti protestina – vasakpoolne ateistlik maailmavaade. Hauaäärel marksistid katsuvad seda mingil uuel moel ikkagi ellu viia, kahjuks vist suhteliselt edukalt. Saksa suurimas päevalehes ilmub arutelu „Lapsed teevad elu õnnetumaks“ ja sellele on väga raske või pea võimatu vastu vaielda, sest ratsionaalselt mõeldes ongi lapsed üks suur mure. Robotiga laste teemal vaidlemine lõppeks kindlasti inimese kaotusega. Lastetus sobib neile, kes ei taha, et hilisemad põlvkonnad nende üle kohut mõistaks, ja pealegi võtavad noored paganama palju ressurssi.

Veel mõtlen, et inimesed on väga üksikud. Suur õnn on olla kellegagi koos. Peamine, mis üksinduses vaevab, lisaks puudutuste puudumisele, et sul ei ole võimalik jagada kellegagi oma väikeseid rõõme, seda, et lift on all ja te ei pea seda ootama, et mingi asi maksis poes euro vähem kui tavaliselt, seda, et leidsid oma soki lõpuks voodi alt üles jne. Jumalaga seda rõõmu vist jagama ei hakka, et sa soki üles leidsid… Võib-olla hakkad, ei tea… Võib-olla nimelt siin on Jumal just kohal ja mitte sinu ambitsioonides. Andes sulle silmad ja õige nurga, kuidas sinna voodi alla vaadata.

Väga abstraktselt minnakse omavahel tülli. See on nii üldine, et ma olen hakanud seda juba jälgima mingi sisemise resignatsiooniga. Mitte ideoloogilised vastuolud, need nagunii, aga sellele lisanduvad täiesti nõmedad ja rumalad halbade asjade kokkulangevused (enamasti pisiasjades), mida nagu ei oskagi millegagi seletada. Võib-olla on aeg selline, et oleme kellegi tahtel hakanud tegema valikuid justkui katastroofi eel ja selekteerime alateadlikult neid, keda usaldada ja keda mitte, ka suhtlus ise on ressurss, mida ei taheta enam niisama tühja jagada. Sellele tasub tähelepanu pöörata. Ja kuna valitseb turvatundetus, kiputakse neurootiliselt otsima süüdlasi. See kandub kahjuks üle isiklikku ellu, lähedastele, tekitab üldist usaldamatust. Väga kergelt toimub sisemine tühistamine ja kuna inimene ei ole tõesti Jeesus Kristus, siis pole seda sugugi keeruline teha, alati leidub midagi, miks mitte suhelda või miks hinnata inimene mõttetuks. Valitseb Suur Segadus ja oma jõududega tasakaalu säilitada on kindlasti keeruline. Igasuguste moodsate vaimsete äratuste ja liikumiste puhul, mis lubavad „kohalolu“, häirib nende pealiskaudsus ja egoistlik suund, n-ö odav arm põgenemise ja vastutus­tundetu leppimise kaudu. Inimesed ometi vajavad mingit mulli, võib-olla on need äratused siiski leebemad kui alkohol või anti­depressandid. Võtke koer.

Ei taha lõpetada sõja ja lootusetusega, usku saab säilitada ja suurendada ka tegudega, olgu need siis pealegi kaup ja kauplemine, olgu siis pealegi indulgents. Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile! – millele võib liita ka mu viimase teose „Simulatsioon“ lõpulause „Miks sa seda täna ei võiks teha?“. Tehke siis ikka eelkõige inimestele ja kõikvõimalikud globaalsed maailmapäästeoperatsioonid olgu boonuseks. Kõne lähedasele või kellelegi poest süüa tassida on kindlasti kordi tüütum kui sada klikki millegi päästmiseks. Aga puhtalt kliendikaardiga meele­rahu üldiselt ei tule, see on selline kampaaniakorras hetkeline allahindlus. Inimestega kohtumine, olgu või miitingul, on kindlasti kosutavam.