Suur naljahäda

Kalambuurikogumikus „Poeetiliselt korrektne“ on head nalja küll, aga liiga vähe. Enamasti lendab end rahvuslinnuks kuulutanud säutsupääsuke kaunis madalalt.

LEO LUKS

Kolm meelelahutajat-superstaari on suled ühte kappi pannud, Oliverigi kampa võtnud ning nüüdseks võib vist öelda, et tulemuseks on triumf. Raamatu ilmumine on leidnud korduvalt kajastamist teles, müük pidada minema mühinal: esimene tiraaž ammu läbi ja teine juba lettidel. Edu põhjuseks on küllap kolmiku kuulsus, publiku janunemine nalja järele ning ka valitud žanri lugejasõbralikkus: olgugi et välimuselt on teos tellis, jõuab selle läbi lugeda isegi see, kes viib raamatu peldikusse ja lehitseb seda ainult seal istumise ajal. Iga kild on eraldi leheküljel, siit ka paksus.

Kogumiku „Poeetiliselt korrektne“ eellugu ehk 2018. aasta kirjandusfestivali „HeadRead“ menukas kalambuuriõhtu.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Olin isegi n-ö sama ala harrastajana kogumiku ilmumisest kaunis elevil ning lootsin siit meie huumori ja keeleluule kuldvaramusse jäävat pärlit, kuid kahjuks pidin pettuma. Etteruttavalt hinnanguid jagades ütlen, et Contra näitab kõrgtaset ja päästab raamatu, Mart Juur esineb korralikul, kuid kohati kõikuval tasemel, Keiti Vilms on häirivalt keskpärane ja Oliver Lomp suisa nõrk. Mõned säravad õnnestumised on raamatusse jõudnud siiski kõigil. Hakata arvustama nalja, ilma et arsenalis oleks huumoriteooria relvi, on mõistagi libe tee, sest eks ole huumorisooned erinevad, eks kehti siingi kalambuur kellele ema, kellele tatar (KV, lk 176). Ebamääraseid süüdistusi, et nali pole suurem asi, on lihtne pilduda, sestap esitan aususe ja täpsuse huvides esmalt intuitiivse, kuid arvestatava lugemiskogemuse käigus kinnitust leidnud visandi õnnestunud keelemängu tunnustest. Tasakaalu huvides ilmestan oma tähelepanekuid positiivsete näidetega vaatlusalusest raamatust.

Esiteks pean tugevuse märgiks seda, kui keelemängu kõrval on tekstis ka tugev sisu, mõte (olgu siis mõne sündmuse nihestamine keelevahenditega või luules ka meeleolu edastamine). Alliksaart, Laabanit ega Andres Ehinit ei mäletata mitte üksnes selle pärast, et nad oskasid keelt väänata. Mõtte edastamine keelemängu vahenditega avab edukalt luulele omase ambivalentsuse: keel viitab korraga nii välisusele kui ka iseendale.1 Uuemast kirjandusest loetagu selliste õnnestunud näidetena Mart Kanguri luulet või Kivisildniku auhinnatud kogu „Sumo“.

Tõsi küll, vaadeldava kogumiku autorite pretensioon pole olnud teha tõsist luulet, vaid nautida keelemängu ilu. Kuid jään enda juurde: õnnestunud kalambuur ei veiderda niisama, vaid kannab ka sisu, muutudes aforismiks või haikuks. Mõned näited: hing keeb ihast / ehast / öhe (KV, lk 208), viskasin kuuse välja, / okas jäi hinge (KV, lk 336), Muretainas kerkib ise, / rõõmurulli tuleb küpsetada (MJ, lk 83), koos koos / läbi elu / kooserdada koos / koos ka / laguneda koost (C, lk 412).

Kui ka kalambuuri eesmärk pole muud kui nalja teha, siis lisab ikkagi taset asjaolu, kui sõnamoonde taga on konkreetne juhtum või asjaolu, mille üle nalja tehakse, olgu see kas või päeva­kajaline. Näiteks Tartu nõrgem kunstikool (MJ, lk 106); Mangile ei meeldi trellid (KV, lk 246); eesti suusatamine / põeb alaversuskompleksi (C, lk 444). Tabav sisu õilistab isegi väga lihtsate tehniliste vahenditega tehtud keelemängu, nt sotsiaalpõrgustik (KV, lk 131) või Õhulossinovski (OL, lk 551).

Teiseks võib aktsepteerida ka selliseid kalambuure, mille taga pole sügavat mõtet ega tabavat teravat nalja, vaid üksnes keelemängu mõnu. Sellisel juhul ei piisa ühest pisikesest nihkest, vaid keel tuleb panna voolama, elama, pakkuda kujundiküllust. Ainsana demonstreerib säärast võimekust aeg-ajalt Contra: mu kodu on suur konnakogu / konn järgneb konnale / nüüd soovin annetada / kogu konnakogu kogukonnale (lk 420), koiva jõel / kahe koi vahel / toimus koidu eel / koiduell (lk 458), sain preemia / mind premeeriti / sõin kreemi ja / mind kremeeriti (lk 446).

Vaadakem viimast kalambuuri. Selle aluseks on homofoonilisus2 ning kuna kahe sõna vahel pole mingit sisulist pinget, saaks siit üldjuhul kaunis nadi nalja. Paljud autorid, eriti Vilms, avaldavad materjali n-ö toorikuna, antud juhul olnuks tulemus ehk premeeriti ja kremeeriti. Contra kalambuuri õnnestumine on tehniline töövõit, just kahe lisareaga sain preemia / sõin kreemi ja on saavutatud tugev ja nauditav homofooniline efekt.

Teen veelgi reservatsioone. Kolmanda õnnestunud strateegiana võib tunnustada keelenalju, mis on saavutatud minimaalse väänamisega, ideaalis suisa korrektseid tavakeele väljendeid nõnda reastades, et laastu käigus tekib tähendussiire. Sel juhul peab keelemäng olema homonüümiline. Seda võtet on kogumikus kasutatud nõnda vähe, et peaaegu iga pala paistab eredalt silma ja mõjub õnnestumisena: Jooks ümber Pühajärve, / pärast sööks (MJ, lk 96), ta on mees soost (KV, lk 150), osa lätlasi on riiakad (KV, lk 346), Telefonikõne: / „Tere, kas ma Mona Lisaga saaksin rääkida?“ / „Ei, ta on maal.“ (OL, lk 502).

Märkuse korras olgu öeldud, et okupatsiooniaja huumorit iseloomustanud kahemõttelisus, vihjelisus on nüüdseks meistrite arsenalist kadunud, leidsin vaid ühe pala, kus on viljeldud seda tehnikat: ma ei usalda / neid viitu / mingu nad kõik ise / sinna / kuhu näitavad (C, lk 401).

Hambutud naljad imevad

Head nalja on kogumikus küll, aga liiga vähe: Contralt-Juurelt rohkem, Vilmsilt-Lombilt seda vähem. Juure paremates palades on kas tabav sisu (Eestlanna Türgis: „Mul on unistuste Ahmet“, lk 36) või värske kõlamoondus (Vanaldane juut on suremas: / „Kutsuge kiir-rabi!“, lk 44), nõrgemates need tugevused puuduvad (vanadest naljadest räägin eraldi). Contra tugevusi olen eespool juba kiitnud, voolavate kujundipursete kõrval mõjuvad nõrgemalt lühemad, Pikri verbaariumi stiilis keelendid (nt alkass / kes kõndis / omapead, lk 429).

Contra näitab kalambuurimeistrina kõrgtaset ja päästab raamatu.

Margus Ansu / Eesti Meedia / Scanpix

Sellest tähelepanekust Keiti Vilmsi juurde liikudes tuleb tunnistada, et tema palade tase jääbki verbaariumi keskmise kanti. Valdav enamik tema loomingust on kas mõni väänatud sõna või siis mõni tuntud väljend, kus üks sõna on homofoonilisuse printsiibil välja vahetatud. Kumbki strateegia ei vii enamasti õnnestunud naljani, sest moonete käigus ei sünni alternatiivset mõtet. Otsustage ise: mõttemaatika, hingvistika, katoliiklusummik, üheööjuhe, vihmasadomaso, sini-proust-valge jne – see on, kasutades viisakaks väljenduseks autori enda neologismi, üks paras pasha­rahe. Soovitan lugeda-võrrelda hiljuti välja antud „Verbaariumi“ kogumikuga3 ning lugeda juurde Berk Vaheri suurepärast arvustust tolle kohta.4

Paremini ei lähe ka idioomidel: mul ei ole ridagi selga panna; mul on piiskopp ees; sa minu ahi, mille üte ma olen; külm külmale liiga ei tee; kivi paber näärid; ulmadeks paraneb ära; tolm on kohtu seadus jne. Nihe on, aga pole sisulist teravust – pole ka nalja. Võiks öelda, et enamik Vilmsi toodangust on kalambuuritoorikud, mitte veel kalambuurid. Raamat ise pakub selle kohta suisa õpiku­võrdluse: süda ja rahu (KV, lk 207) vs. me vahel puhkes süda ja / rahu enam ei saa (C, lk 383).

Sekka satub ka paremat kraami, kuid enamasti lendab end rahvuslinnuks kuulutanud säutsupääsuke kaunis madalalt. Veiko Märka ja Margo Vaino on siin demonstreeritud tasemest kaugelt üle, ka Jüri Paet, Andres Ülviste ja Raimo Aas ei jää mingil juhul maha, pigem vastupidi.

Oliver Lombist ei tahaks rääkida, aga arvustaja seisus kohustab. Ka tema esitab verbaariumi stiilis kilde, mis pole Vilmsi omadest naljakamad (Viljandi plagiaadimees, IT-mehe naine jäi veebi­ootele jms). Kuid Lombi firmamärgiks on konstrueerida olukordi, mille käigus metafoorses tähenduses kasutatud sõna tuuakse tagasi otsese tähenduse juurde. See on üks anekdootide tüüpvõte ning olukorra konstrueerimine võtab autoril nii palju trükiruumi, et välja tulevadki hambutud anekdoodid. Mõned näited: Alar Sikk rääkis ühes intervjuus erruminekust. Ta ütles, et tahab karjääri kindlasti tipus olles lõpetada (lk 612), Prantsuse kuningas Louis XVI oli šokis, kui talle teatati, et talle on määratud surmanuhtlus giljotiini läbi. „Ära kaota pead!“ hüüdsid toetajad (lk 606), Ornitoloogi poissmeestepidu läks käest ära ja nii otsustas seltskond linnud tellida (lk 593). Niimoodi komponeerides võib vahel harva tõesti naljale pihta saada: ujumistreener on oma elus näinud vett ja vilet (lk 541), kuid õnnestumisprotsent on meie anekdoodikogumikega sama. Siinkohal esitan pealkirja juurde naastes ka väikse kalambuuri, et huntidega koos ulguda: Jahilo anekdoot / lehes kui karjatus / suur naljahäda.

Soovitan hr Lombil enne järgmiste pärlite avaldamist (üle) lugeda üle-eelmises lõigus mainitud autorite kalambuurikogud ning kaaluda, kas tasub avaldada. Kui ei suuda otsustada, võiks lisaks kuulata 20. lugu Vennaskonna albumilt „Mina ja George“.

Lolli nalja kordamine on tark kuse ema?

Alustuseks üks vana anekdoot, et autoritega ühele lainele saada: Miks tappis Kain Aabeli? Sest viimane pildus muudkui vanu kalambuure. Nii nalja kui ka keelemängu hädavajalik tingimus on esitatu uudsus, värskus. Kuidas on sellega vaatlusaluses kogumikus lood? Olukord on sitt ning raske on selles näha tuleviku väetist. Olgu öeldud, et mu järgnev analüüs ei ole plagiaadisüüdistus. See, kas kalambuur on originaalne autorižanr või hoopis folkloor, on lahtine. Mitmed autoriteedid on kaldunud pooldama teist seisukohta ning asja viis äärmuseni kirjanik Anti Saar, kes ütles mind raamatukogus kohates, et kõik eestikeelsed kalambuurid on juba tehtud. Contra läbikomponeeritud kujundirikkus lükkab selle äärmusliku teesi ümber, kui me ka norima hakates leiame sealt mõne varem kasutusel olnud motiivi. Kuid verbaariumi stiilis kangutades paistab tõesti asi olevat sedamoodi, et enamik nalju on kulunud ja juba tehtud. Veel kord anekdootide juurde: pole me ju eriti õnnelikud, kui ostetud raamatust ainult vanu nalju loeme.

Et süüdistused ei jääks üldiseks, esitan võrdlusmaterjali kolmel tasandil, alustades kogumikust leitud kildudest, mis on teiste autorite nime all varem avaldatud. Olgu rõhutatud, et tulemus pole hõlmava uurimistöö vili, sest piirdusin oma riiulis leiduvate teoste sirvimisega. Julgen oletada, et kui töötada läbi Paeti, Aasa ja Ülviste teosed, täieneks nimekiri märgatavalt. Vt tabel 1.

Mart Juur
Hobuse unenägu: / ma lendan lasipuu poole (lk 52) Luuletus „Ta lendab lasipuu poole“ (Contra, Looming 2014, nr 12)
Kirjanduskriitik: / „Poetessi loomingu mõistmiseks / tuleb osata lugeda rindade vahelt“ (lk 87) oo sulnis poetess! / ma ei mõista su sõnu / loen parem rindade vahelt (Veiko Märka, „Kuidas seletada piiblit surnud jumalale“, 2014, lk 78)
– Aidake! Aidake! / – Mis sa kisendad? See on hoopis keldrike, kus sa luku taga oled (lk 109) Jumal aita! Kurat lauta! (Margo Vaino, 1991, vt „Verbaarium“, 2018, lk 144)
Keiti Vilms
langes kivi mu südamelt / su kapsaaeda (lk 128) Kivi langes südamelt naabri kapsaaeda (Ester Lauringson, 1988, „Verbaarium“, lk 109)
stressipüksid jalga (lk 134) Stressipüksid (Virgo Neemre, 1986, „Verbaarium“, lk 22)
räim senatis (lk 163) Räim senatis (Aldrek Arutaal, 1987, „Verbaarium“, lk 56)
mul kõrbes lõuna põhja (lk 212) Põhjakõrbenud lõuna (Jüri Paet, 1991, „Verbaarium“, lk 148)
vaeslapse käsikiri (lk 268) Vaeslapse käsikiri (Olev Eap, 1987, „Verbaarium“, lk 71)
president võiks karuteenetemärke jagada (lk 277) Ta sai karuteenete eest Maarjamaa häda, risti ja viletsuse ordeni (Vaino, „Killustik“, 2014, lk 18)
mul tekkis isu proosamanna järele (lk 296) Proosamannavaht (Paet, 1993, „Verbaarium“, lk 168)
Oliver Lomp
KRIMI: / Lasnamäel tungiti kojamehele kallale. / Sündmuskohale jõudes leiti vaid murtud luud (lk 484) Kui majahoidja luud on katki, toimetatakse ta traumapunkti (Vaino, „Killustik“, lk 22)
Tüli geeniteadlaste kodus: „Palun ära hakka sääsest elevanti tegema!“ (lk 545) Geneetikud tegid sääsest elevandi, mille peale hobune end herneks hirnus (Vaino, „Killustik“, lk 22)

Tabel 1

Need on nüüd must valgel dokumenteeritud vanad naljad. Ma ei arva, et keegi oleks kelleltki maha viksinud, lihtsalt keel kõneleb – korduvalt sedasama. Keele valdaja võiks enne avaldamist üle kontrollida, kas tegemist on uue leiuga. Tuleb tunnistada, et mitmed kogumikus sisalduvad sõnaväänded olid ka mul sahtlis olemas. Püüan meelde jätta ja publikut nendega mitte tüüdata. Muuseas, leidsin ka mitmete oma kogudes avaldatud laastude eelkäijaid. Kui raamatute läbitöötamine on säutsuajastul ehk liiga vanamoodne nõue, siis võiks proovida oma geniaalsed sähvatused kas või Google’ist ja Facebooki kalambuuri-grupist üles otsida. Näiteks vaeslapse käsikiri ei tolmu ainult vanas Pikris, vaid on leidnud vahepeal kasutamist nii Berk Vaheri artikli­pealkirjana kui ka minu luulekogu alapealkirjana.

Lisaks dokumenteeritule esineb kogus ka teisi teada-tuntud vanu nalju, eriti Oliver Lombil: terroristid tiksuvad, soome keele kursus „kõik puhuvad“, põllumehe lapsed peavad olema vagusi – ei häbeneta isegi kulunud nalja sõna tee eri tähendustega (lk 570-571). Appi!

Kahjuks ei saa noomimata jätta ka Mart Juurt: Läbimurre UFO-uuringutes: kui Jumala naine vihastab, hakkavad taldrikud lendama (lk 54). „Verbaariumist“ kannelt laenates: no jobtvajumart! Mis see siis on? Ma olin põlve pikku poisike, kui Sibula Lemps teleris sellist lendava taldriku juttu puhus, endal selline nägu peas, et teeb juba kulunud nalja. See, et Oliver Lomp habemega nalja raamatus kordab (lk 495), ei tee asja paremaks.

Liigume järgmise tasandi juurde: kordused raamatu piires. Oletagem, et rahvas minevikku ei mäleta ja naudib kulunud kilde uute pähe, kuid häirivalt palju korduvad samad killud ka ses­samas teoses. Et mitte tühja manada, esitan tähelepanekud taas tabeli kujul. Vt tabel 2.

Mihhail Bulgakovi kokkuvõte murdmaasuusatamise MK-etapilt Otepääl: „Määrdemeister ja margaritad“ (MJ, lk 29) Suusatajate lemmikraamat on „Määrdemeister ja Margarita“ (OL, lk 575)
Kukeaasta kiredraama (MJ, lk 42) kuke kiremised / on kiretud (C, lk 428)
Sõduritoit: supp ja paraad (MJ, lk 67) Supp /paraad / magustoit (KV, lk 183)
pange tihastele / plekki (KV, lk 170) Sõõrumaa paneb talviti tihastele plekki (OL, lk 513)
süda ja rahu (KV, lk 207) me vahel puhkes süda ja / rahu enam ei saa (C, lk 383)
sušisööjate vahel / tärkasid sojad tunded (KV, lk 323) Jaapani restoranis sündis tänavune sojarekord (OL, lk 538)
tabati jopes juht (KV, lk 321) Politsei tabas reidi käigus mitu jopes juhti (OL, lk 511)
toit on halvaaks läinud (KV, lk 237) valin kahest halvaast / parema (C, lk 399)
mis on lelu mõte? (KV, lk 342) luniks lelu / kuniks elu (C, lk 440)
mul süda tilgub / merd (KV, lk 188) Tuukril hakkas ninast merd jooksma (OL, lk 546)
toas on tunda / luuletõmbust (KV, lk 136) Poeedi karjäär sai luule tiibadesse (OL, lk 569)
jaapanis toovad päkapikud /suši sisse riisi (KV, lk 322) Jaapani lapsed panevad detsembrikuus aknale sušid (OL, lk 584)

Tabel 2

Olgu öeldud, et teosel on olnud ka toimetaja, kuid korduvaid kilde välja toimetada pole suudetud. On ülimalt raske välja mõelda, kuidas võiks selline korduvus lugemiselamust rikastada. Pole ju tegemist teadusliku „Vana kandlega“, kuhu on koondatud folkloorse motiivi variatsioonid ja esinemiskohad. Sama stiili harrastavad küllap teose paisutamise nimel viimasel ajal anekdoodiraamatute koostajad, mistõttu käsi haarab lugedes pidevalt olematu kabuuri järele. Kõige rohkem on kattuvusi Vilmsi ja Lombi laastude vahel. See näitab teatavat taset – millist nimelt, ei hakka siinkohal üle kordama. Keel kõneleb ja toob meistritele pähe neidsamu klišeelikke arendusi, à la „suši – suss“. Kalambuuri võib siiski koostada ka esmast triviaalset seost eirates ja seda demonstreerib sama näite raames Juur: – Mida me sõime? Kas sushit? – Minu shit see küll ei olnud (lk 80).

Ütlen veel kord, olgu pealegi: luule­allikas jooksis, aeg tormas, toimetaja tukkus ja kordusekurat lipsas raamatusse sisse. Paraku on samale alusele üles ehitatud veel ka mitmeid variatsioone – uudsus kaob, naljakas ei ole. Säärase võtte suurmeister on Vilms, à la: luulest viidud, toas on tunda luuletõmbust, mul on luulerõuged, luulevaikne öö, luult tiibadesse. Väga paljud kõlanihked (öö/töö, kops/pops, halb/halvaa, soja/sooja, pulm/ulm) leiavad Vilmsil korduvat ekspluateerimist, sageli uhkelt kõrvuti lehekülgedele paigutatuna. Paistab, et autor peab sellist variatsioonidega mängimist loovuse näiteks ja uhkustamist väärivaks asjaks. Kuid ühe nalja kordamise patust pole puhas keegi peale Contra, vt nt hetk/hekk Lombil (lk 478-479). Selle maitsevääratuse vältimist oleks eeldanud Juurelt, kuid, teinud suurepärase nalja „Purgis!“ hüüdis härra Toomik (lk 104), rikub ta kohe meeleolu samal rajal jätkates: Kunstiklubis: – Palun mulle üks džinn toomikuga! – Meil on ainult purkides! – Siis ma ei taha (lk 105).

Peale autorite mõttevälgatuste sisaldab teos ka Ave Taaveti karikatuure keele­nihete kohta. Siinkohal pole mõtet toriseda, sest pilt kannab välja ka nadi nalja. Segaseks jääb, mil määral on Taavet esitanud enda välja mõeldud nalju, mil määral illustreerinud teiste omi – paistab, et mõlemat. Kuidagi peaks positiivses toonis lõpetama. Võiks ju kiita, et raamatu kollane kaanevärv osutab suurepäraselt Reformierakonnale – on ju selle programm sama ebaühtlane ja vananenud kui vaadeldud raamat. Paraku tuleb enesekriitiliselt öelda, et see on üks kehv nali.

1 Vt Arne Merilai, Vokimeister. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 61 jj.

2 Kalambuuride liigitamisel olen lähtunud Wikipedia artiklist: https://en.wikipedia.org/wiki/Pun

3 Verbaarium. Tänapäev, 2018.

4 Berk Vaher, Naeruväärikus ja verbarbarid. – Vikerkaar 2018, nr 10-11, lk 178–182.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht