Sukeldudes maagilisse geograafiasse

Juhani Karila on väga õnnestunult kujutanud lõuna ja põhja, uue ja vana, arhailise ja moodsa konflikti, mida Ida-Lapimaa traditsioonilisemas ühiskonnas osatakse veel turvaliselt käidelda.

PAAVO MATSIN

Juhani Karila „Väikese haugi püük“ on silmapaistvalt hea teos, milletaolist eesti nüüdiskirjandusest kohe ei meenugi. Leitud on huumori ja mütoloogia hea tasakaal ning loodud ühtlasi muhe ja usutav väga eriline maailm, kus üleloomulike tegelaste vääramatu olemasolu sulandub tänapäeva maainimeste rõõmude ja muredega. Meisterlikult ja nauditavalt aegluubis on kujutatud Põhja-Soomele iseloomulikku atmosfääri igasuguste sääskede, parmude, metsiku looduse ning murdesarnase keelega, millega teose tõlkija Sander Liivak on väga hästi hakkama saanud.

Kurask puges autosse …

Peategelane, keskkonnaameti noor ametnik Elina Ylijaakko võtab kord aastas ette kummalise rituaali, mis sisaldab endas muu hulgas haugipüüki ühest Lapimaa tiigist. Ta sõidab selleks igal suvel lõunast põhja oma vanasse kodupaika, mis kubiseb ebamaistest olenditest, kes tunduvad toetuvat nii kohalikule kui ka rahvusvahelisele pärimusele. Kuid haugi on seekord võtnud oma kaitse alla näkk: „Siis tõusis tiigi teises otsas pinnale näkk. See kerkis veest aeglaselt nagu mõõna paljastatud igivana ausammas. Näkk oli ilus nagu kreeka jumal. Elina teadis, et ta nägi välja mehe või naise või androgüüni moodi sõltuvalt sellest, keda tal oli kavas ahvatleda. Kõik, kes kogemata tema silmi vaatasid, eksisid nendesse ära, ja mõned armusid, ja mõned armunud astusid otsekohe vette ja uppusid. Ta langetas ridva ja vaatas näkki. Püüdis näha tema konstruktsiooni, valedest punutut“ (lk 41).

Kirjanik ja ajakirjanik Juhani Karila. Mitmeid auhindu pälvinud „Väikese haugi püük“ on Karila esimene romaan, varem on ta sulest ilmunud kaks jutukogu. Autor on meenutanud, et sai oma fantaasiamaailma loomiseks innustust Andrus Kiviräha romaanist „Rehepapp“ ja poola kirjaniku Andrzej Sapkowski teostel põhinevast videomängust „The Witcher 3. Wild Hunt“.

Laura Malmivaara / Siltala

Arvan, et oleksin võrdlemisi nõrgal jääl, kui hakkaksin Karila romaanis kuidagi näpuga järge ajama, missugune koll on pärit autentsest rahvapärimusest, missugune kuskilt internetiavarustest või fantaasiast: kuraskid, kes poevad autosse, personifitseeritud maru … Eriti monumentaalne on surnud sulane Matsu-Olli, kes tõuseb hauast: „See oli pikk, üle kahe meetri. Raske öelda, kuidas see välja nägi, sest see tundus koosnevat kõigest saarel leiduvast. Otsekui oleks ilmutuse tuum olnud nii alasti vaim, et ta pidi käepärastest materjalidest endale keha kokku klopsima, et saaks selles ilmas toimetada. Ta nägi välja nagu väljajuuritud känd või kõndiv kuusk. Ometigi eraldus selle küljest kaks selgesti eristatavat kätt ja jalga, mis olid mingist sitkest puust, vahest pihlakast, ja see liikus nõtkelt ja hääletult nagu põder. Selle pea oli õlgade vahele taotud känd, mille kuju oli veel ebaselge, pooleli“ (lk 126).

Loomulikult võib ette võtta Mall Hiiemäe äsja ilmunud suurepärase „Väikese kalaraamatu rahvapärimusest“, kus haugi kohta öeldakse kohe, et ta on nii eesti regilauludes kui ka folklooris üldse kõige ehedamalt ja vanapärasemalt kajastatud kala. Huvitav on ka Hiiemäe osutus, et näkk ei saa end haugiks muuta erilise ristikujulise luu tõttu, mis on kala peas.1

Olulisem on anda Karila romaanile veidi laiem ja pigem rahvusvahelisem taust. Arvatavasti on autor ka ise seda võimalust silmas pidanud, sest Ida-Lapimaal kollitavatest kollidest kõige kangem, vanakuri ehk hattar, kes võib siseneda inimestesse, sünnib teoses XVI sajandil Paracelsuse õpilase Giacomo de Medici alkeemilises laboris Bolognas (lk 236). Hattar sünnib hingetükist, mis imeb vett ja hakkab seejärel kurja korda saatma. Paarisaja aasta pärast jõuab ta Lapimaale: „Arktiline torm, mis liikus üle põhjapooluse, kiskus hattara kaasa. Keset tuuli kohtas hattar nõlva-lehelindu, hõivas selle ja keerles nõlva-lehelinnuna üle piiri Soome. Hattar klammerdus ühe Ida-Lapimaa vallamaja pihlaka külge. Hattar läks vallavanema koera sisse ja edasi vallavanema enda sisse, kelle külarahvas pani panga keldrisse luku taha. Külarahvas pani keldri uksele sildi. Mitte avada, hattar sees“ (lk 238).

Teose peategelases Elinas on mitmeid maagi jooni jevgenigolovinlikus käsitluses. Jevgeni Golovin (1938–2010) oli vene kirjanik, kirjandusteadlane ja tõlkija, muu hulgas on ta prantsuse keelest vahendanud Arthur Rimbaud’ loomingut. 1960ndatest kuni 1980ndateni oli Golovin Moskva põrandaaluste esoteeriliste liikumiste liider, paganluse propageerija ja okultist. Golovini loengud mustast maagiast on vene okultismi klassika. Ise oli ta muu hulgas õppinud ka Siberi nõidade juures ning on üksikasjalikult kirjeldanud ühe sealse nõiaperekonna erilisi tegemisi: näiteks nende võimuareaali laiust, mis oli umbes 1500 kilomeetrit, surnute ülesäratamist, külatänaval nõidu naernud inimeste jäsemete liikumatukstegemist, ka inimeste nõidumist loomadeks, tütarde eelistamist poegadele, olematuid suhteid riigiga jne.2 Golovinlikus arusaamas on maag inimene, kes usaldab ainult oma tunnetust ja meeli (nahka, silmi, kõrvu jne) ning ekspluateerib ümbritsevat, et ammutada sellest jõudu. Sellise tee valinud inimesele on meie maailm vaid transiitkoht. Elina, kelle ema juba oli nõid, teab teoses, et kodupaiga mudane tiik haugiga on hoopis midagi muud: „Tiik ja näkk hakkasid hämaruses ühte sulama, ja Elina pööras ümber ja kõndis ja teadis vaatamatagi, et tiigi asemel on pime auk või värav kuhugi“ (lk 43).

Maagiline geograafia

Jevgeni Golovin on mitmetes loengutes käsitlenud ka vanu maakaarte, mis ei sarnane tänapäevastele. Seal on kujutatud näiteks teadaolevatele mandritele vastukaaluks mingisugused olematuid või vette kadunud nn antimaid, justkui nähtamatuid mandreid, mis tagavad mentaalselt ometi tasakaalu. Tema arvates oligi selliste kaartide ainus mõte märkida ära punktid, kust saab minna teistesse maailmadesse.

Karila teoses on selline antimaa Ida-Lapimaa. Lõunast saabuv politseiuurija Janatuinen on mõnes mõttes tänapäeva maailma ja tänapäeva teaduse (maagia seisukohalt on see täielik ja ühemõtteline regress) sümbol. Ta tuleb maagilise maailma vastandist, ühiskonnast, mille asukaid ja teadust võiks võrrelda hädiste vangidega, kes uurivad ainult oma kongi ja teevad suuri järeldusi. Nähtused, millega Janatuinen Ida-Lapimaal hakkab kokku puutuma, sunnivad teda senisest standardsest maailmast lahti laskma, silmi avama, intensiivsemalt märkama maailmas olemas, kuid temale siiani nähtamatuks jäänud hieronymus­boschi­likke realiteete: „Ta oli ärganud trompetihelide peale. Ta oli läinud aknale ja vaadanud tagahoovi. Üle tagahoovi oli läinud rongkäik. Selle eesotsas oli tulnud karu, lõvipeaga naine seljas. Naine oli hoidnud ühes käes rästikut ja teises karu ohelikke. Naise taga olid tulnud jässakatel ämblikujalgadel kassi, kroonitud mehe ja konna pead spargelkapsalikus moodustises. Nende kannul kivikakk pikkadel toonekurejalgadel ja kõige lõpus lapse näoga humanoid üksküürkaameli seljas. Janatuinen oli seisnud aknal, kuni kassipea oli pöördunud tema poole nagu tanki torn. Kass oli teda vaadanud ja kräunatanud“ (lk 211).

Kuid Janatuinen ei ole „Hukkunud Alpinisti hotelli“ inspektor Glebsky, ta kohaneb muutunud reaalsusega kiiresti ja võtab selle omaks, isegi kiindub sellesse. Traagilisemat pendeldamist kahe erineva maailma vahel ning üleminekut ühest maailmast teise kujutab pigem Elina noorpõlvekiindumuse Jousia lõunassemineku ja tagasituleku lugu, läbikukkumisega lõppenud kunstnikuks pürgimine.

Ehk on selline liikumine võrreldav pendeldamisega lääne ja ida vahel, millega meie kaasajal on hõivatud vist küll enamik lääne ühiskonnast? Sellise vaimselt ohtliku käitumise eest (pideva mentaalse võbelemise eest ida vaimsusesse ja sealt jälle tagasi euroopalikku) on hoiatanud juba C. G. Jung 1920. aastatel, kui kommenteeris sinoloogi ja „Yijingi“ saksa keelde tõlkija Richard Wilhelmi hiina taoistliku alkeemiat käsitlevat raamatut „Kuldse lille saladus“ („Das Geheimnis der Goldenen Blüte“, 1929). Psüühikale mõjub selline pendeldamine Jungi arvates laastavalt.

Golovini meelest on maagilisest geograafiast arusaamise eelduseks oma meelte usaldamise kõrval ka vabanemine monoteismist (nt sakraalse geograafia puhul lähtutakse alati mingist konkreetsest religioonist, näiteks piiblist). Paganlik maag formeerub seestpoolt. Tema sisemine mina võib rääkida inimeste arvates täielikke lollusi, aga seda sisehäält tuleb kuulata, sest need ongi inimese enda mõtted. Karila on väga õnnestunult ja detailselt-humoorikalt suutnud seda maagilise geograafia esitatavat väljakutset ehk konflikti kujutada lõuna ja põhja, uue ja vana, arhailise ja moodsa vastanduste kaudu, mida traditsioonile toetuv osa ühiskonnast kuskil Ida-Lapimaal oskab teoses justkui veel turvaliselt käidelda. Selles mõttes on romaanis iseloomulik juhtum, et vallavanemasse sisenenud XVI sajandi hattara püüavad kohalikud teadjamehed kinni just külakaupluses keset tänapäevaseid tooteid. Karila on võtnud aega värvikateks mitme lehekülje pikkusteks detailseteks kirjeldusteks: „Ta avas pooleteiseliitrise Coca-Cola, kallas seda endale suhu ja seejärel pähe. Ta kõigutas pead ühelt küljelt teisele nagu koer ja naeris. Hattar tõmbas sõrmedega juuksed kuklasse, see oli vist mingi vallavanema žest. Hattar läks maiustuste riiuli juurde. Ta sõi šokolaadibatoone“ (lk 240).

Kui sellele nii stiili kui ka teema poolest väga tugevale romaanile on üldse midagi ette heita, siis ehk peategelase tõrjutuse ja koolikiusamise veidi klišeelikku eellugu. Kuid Karila kollide kirjeldused ja kõik muu on nii filigraanne ja ootamatu arhailisuse ja moodsuse mikstuur, et ilmselt on siin lugeja ootustele päris meelega veidi vastu tuldud. Ollakse ju tänapäeval harjunud lugema keskpärasid realistlikke romaane lapsepõlvetraumade käes vaevlevatest inimestest, kusjuures kõigel peab olema mingi ühene psüühiline põhjendus. Karila tugevus on tegelikult selgelt muus: väga laheda ja keerulise boschiliku maastiku käivitamises pluss kohalike olude ja tüpaažide täpses dirigeerimises kuni väiksemategi (keele)nüanssideni. Juhani Karila „Väikese haugi püük“ on kindlasti üks minu selle aasta suuremaid ilukirjanduslikke lugemiselamusi.

1 Mall Hiiemäe, Väike kalaraamat rahvapärimusest. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2021, lk 63.

2 Jevgeni Golovini tekstid ja esinemised on koondatud veebisaidile http://golovinfond.ru.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht