Suitsu nurk – Triin Paja „Öö on tume nagu õdede juuksed“

JOOSEP SUSI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sirbi kirjanduskülgede värskes rubriigis „Suitsu nurk“ võtan iga kuu vaatluse alla ühe luuletuse. Need lugemised tõukuvad uuskriitika vaimust: ka luuletekstil kui mõistatusel ja saladusel, kui kõige intiimsemal ja intensiivsemal keelega suhestumise viisil on siiski oma tekstipinnal avalduv tõde, mille sügavama mõistmiseni jõudmiseks tuleks teksti näha võimalikult lähedalt, seda üle ja taaslugeda. See aga ei tähenda, et siinsed lähilugemised paljastaksid kogu saladuse. Kaugeltki mitte. Rubriigi eesmärk on läbi valgustada iga valitud luuletuse puhul mõned olulisemad tunnusjooned/aspektid, mis võiksid ehk öelda ka midagi laiemat (nüüdis)luule kohta. Iga luuletuse puhul oleks kindlasti võimalik jälgida ka hoopis teisi tasandeid ja kategooriaid, aga eks see olegi (kvaliteetse) luuletuse essents.

Esimeseks vaatlusobjektiks valisin Triin Paja luuletuse „Öö on tume nagu õdede juuksed“, mis pälvis mullu Juhan Liivi luuleauhinna ja mille üle olen lõppenud aastal pidanud lugematul hulgal vaidlusi, mõttevahetusi. Kuivõrd vähemasti žürii eritelu põhjal võib eeldada, et Paja luuletus evib esiletõstmist väärivaid tunnuseid, üritan siinkohal osutada mõnele olulisemale ja huvitavamale kompositsioonijoonele, mis Paja teksti üles ehitavad. Taas, seegi luuletus on sedavõrd paljune, et tähelepanu võiks pöörata ka hoopis teistsugustele tunnustele.

Öö on tume nagu õdede juuksed

1 kuu tõuseb sale ja kaarduv nagu luige­kael
2 ent öö on tume nagu õdede juuksed

3 mäletan kahte õde nende silmad olid
4 kitsekuldsed nende pead olid

5 täide tõttu pügatud paljaks nende
6 väikeste käte jaoks liigsuurte

7 mantlite käised keeratud üles
8 ja kiharad helkisid põrandal

9 nagu varesesuled

10 me olime lapsed emad täitsid varesed
11 me valuga jootsid haigused harakale

12 mõne ema armastus on nii püha
13 ta niisutab nälgiva jaoks leiva enda verega

14 ma lugesin männijahust ma lugesin
15 kuidas laste kehad kivistusid justkui

16 oleksid neelanud ränikive ja ametüste
17 ma lugesin et Tšernobõli lapsed ei naerata

18 nende õpetaja ütleb meie lapsed
19 ei mängi ega naera

20 meie raamatud põlevad aga ei soojenda

21 harakad ja varesed kogunevad
22 laste valu tõrvast rasked ja tumedad

23 nagu öö on tume
24 tume nagu õdede juuksed

Lüürilisele luuletusele omaselt kehtestatakse esimese kahe värsireaga nn lausumisolevik: siin puudub aegruumiline konkreetsus, luuletus on justkui lahti kistud osutusseostest. Ühelt poolt võime seda kehtestatud aega käsitleda kui igal lugemisel siin ja praegu toimuvat (kuu tõuseb), aga samal ajal väidetakse ka midagi ajatut, üldist. Esimese värsipaariga antakse edasiseks ka kontrastsuse/vastanduse kaudu teatav noodivõti (nt kuu tõusmise kergus ja luigekaela saledus, samuti õdede ja tumedusega kaasnev pahaendelisus). Olgugi et valdav osa luuletusest on minevikuvormis, püsib lüüriline aegruum kogu luuletuse vältel, aga see haakub eri mikronarratiividega, mille suhe lausumisolevikuga loob mitmeid tekstipinnal selgelt välja joonistuvaid tähendusambivalentsusi. Ja just tekstipinnal piiritletud paralleelsed lugemisviisid on Paja luuletuse puhul vahest üks kõige huvitavam aspekt.

Juhan Liivi luuleauhinna laureaat kuulutati mullu välja veebis, kus leidsid aset paljud teisedki üritused. Triin Paja esitab oma luuletust „Öö on tume nagu õdede juuksed“. Luuletus on ilmunud ajakirjas Värske Rõhk (2019, nr 61).

Youtube

Värsiridu 3–9 võib pidada luuletuse teiseks osaks. Kolmanda värsirea esimene sõna (mäletan) rõhutab korraga nii lausumisolevikku (kunagi juhtunule osutatakse tagasi siin ja praegu), aga samal ajal tuuakse sisse minevikuline mõõde. Määratlematus minevikus on kaks kitsekuldsete silmadega õde, kelle pead on täide tõttu kiilaks aetud ja kelle juuksed helgivad põrandal.

Tegemist on rütmiliselt intensiivse ja sugestiivse vabavärsilise luuletusega. Iga värss teisendab õige pisut varasemat rütmi. Luuletuse voolavus ja suunatus suulisele esitusele (teksti tasub kindlasti lugeda valjult) luuakse lisaks värsijalgade tundlikule vaheldumisele peamiselt kolme võttega: kordused, mis kerkivad iseäranis esile just võrdluste kasutamisel; rikkalik algriimi kasutus (nt täide tõttu pügatud paljaks* või assonantsipõhine öö on tume nagu õdede juuksed); mitmekesine siirdekasutus.

Viimane näikse olevat iseäranis oluline: eri tüüpi siirded vahelduvad kogu luuletuse ulatuses. Siire toob kaasa (traditsiooniliselt lõppriimi kasutusega loodava) pideva ette- ja tagasivaatamise. Tavapäratult palju kasutatakse just fraasisiiret, mida võib pidada vahest kõige tugevamaks katkestuseks: nii näiteks on nihkunud mitut puhku rea lõppu verb, teisal katkestatakse parafraas. Vaatame hetkeks värsiridades 4–7 toimuvat.

Neljas värss algab epiteedist silmade kohta, mis sujuvalt liigub üle õdede peade kirjeldusele, aga samal ajal näeme, kuidas tugeva inversiooniga saame lugeda eraldi ka üksnes neljandat värsirida (kitsekuldsed nende pead olid). Neljanda ja viienda värsi vaheline siire on harukordselt tugev: siin katkestatakse nii verb (olid pügatud) kui ka kogu stroof. Ka viienda ja kuuenda värsi vaheline siire katkestab fraasi, sõna nende jääb justkui õhku rippuma, loob edasiseks tugeva ootushorisondi, mis õige pea täidetakse, et järgmise rea lõpus asenduda juba uue ootusega (liigsuurte), mis pärast stroofisiiret lõppeks lahendatakse (mantlite käised keeratud üles). Siirdekasutus, nüüdisluulele omaselt, on tõepoolest rikkalik, isikupärane ja loob luuletuse musikaalsuse.

Esimene oluline rütmiline katkestus toimub üheksanda värsireaga (nagu varesesuled). Eelneva amfibrahhilise värsirea järel paisatakse rütm justkui segamini: kaherealise stroofi (distihhoni) järel paikneb lühike üherealine võrdlus. Sellega lõpetatakse mälestuspilt kahest õest, kusjuures võrdlus ise võetakse justkui kaasa, nagu varesesuled põimitakse kokku nõidussõnade parafraasiga (täitsid varesed / me valuga).

Järgmine rõhulises värsisüsteemis stroof (värsiread 10–11) muudab perspektiivi. Mitmuse kolmandast isikust liigutakse mitmuse esimese isiku juurde. Lihtsa üleminekuga luuakse kaks teineteist välistavat paralleelset lugemisviisi. Võimalik on läheneda nõnda, et õed, keda eespool kirjeldati, ongi need „meie“. See tähendab, et lausuja vaatles ennast kunagise lapsena kõrvalt. Võimalik on aga ka kaks õde ja „meie“ lahutada, käsitleda luuletuse eri osasid erinevate osutustena, kusjuures see, missugune neist lähenemistest valida, muudab otsustavalt ka tähendustervikut. Mõlemad lähenemised kätkevad aga ka kolmandat lugemisviisi: mälestuspildist (kaks õde) liigutakse üldise suunas, „meie“ pole enam niivõrd üksik kui üldine, laiem kategooria, kõik need, kes on olnud lapsed ja kelle valu on armastavad emad ära loitsinud.

Järgmises stroofis (12–13) toimub taas muutus. Kui ridades 3–11 domineerib minevik, siis nüüd tuuakse luuletus tagasi üldisesse olevikku, väljendatakse ühelt poolt üldisi tõekspidamisi, mis toob kaasa tugeva metonüümilisuse (teemaks on emaarmastus kui niisugune). Teiselt poolt on stroof ka väga subjektiivne ja singulaarne (vähemasti juhul, kui kategooriasse „meie“ liigitada lausuja).

Seejärel toimub järjekordne ja ehmatavgi pööre. Üldisest olevikust naastakse nüüd juba olevikule märgatavalt lähemasse minevikku, aga enam mitte kahe õe või abstraktse „meie“ kaudu, vaid juba ainsuse esimeses isikus (ma lugesin). Ja taas, johtuvalt varasemast otsusest, kas „meie“ ja „kaks õde“ langevad kokku, sõltub ka nüüdne „mina“ positsioon. Igatahes tuuakse koos ainsuse esimese isikuga sisse ka narratiivse tasandi vahetumine, suureneb polüfoonilisus: lausuja vahendab loetut.

Õige pea ehitatakse taas üles vastanduvad lugemisviisid. Esmalt, värsiridades 18–19 väljendatakse õpetaja kõneakti (nende õpetaja ütleb meie lapsed / ei mängi ega naera). Läheneda võib nõnda, et tegemist on raamatute lugemise vahendusel tekkinud teadmisega, aga ka nõnda, et siinkohal väljendatakse taas lausuja-tegelase kogemusi. Tähendusambivalentsust tugevdatakse järjekordse rütmilise pöördega: 20. värsireas pole taas selge, kas väide „meie raamatud põlevad aga ei soojenda“ kuulub lausujale või õpetajale. Kusjuures värsiridades 18–20 toimub järkjärguline liikumine kaugest minevikust (see, millest kunagi on loetud) lähema mineviku (lugemishetk) kaudu üldise ja ajatu suunas. 20. värsirida on ühtaegu nii see, millest kunagi on loetud ja mida õpetaja ütles, kui ka üldise ja määratlematu aja tõekspidamine.

Neli viimast värsirida paiknevad taas üldises olevikus, osutatakse tagasi luuletuse algusele, aga ka kogu luuletuse vältel üles ehitatud narratiivile, kus võrdluse (nagu varesesuled) ja loitsu parafraasi kaudu on valu äravõtmise töö lõpule viidud, varesed ja harakad on valu täis. Kokku viiakse eri kogemusregistrid ja motiivid (nt täide tõttu paljaks aetud pead ja Tšernobõli lapsed ning kiiritus jne).

Kompositsiooniliselt on tegemist niisiis väga täpse ja kompaktse luuletusega. Kõige üldisemalt saab selle struktuuri kirjeldada järgnevalt: lüüriline aeg; kaks õde kaugemas minevikus; „meie“ kauges minevikus, üldine aeg, mina ja lähem minevik, õpetaja kaugemas minevikus, lüüriline aeg. Näeme, et vaatamata paljudele mikronarratiividele hoitakse teksti – iseäranis alguse ja lõpu teineteisele osutusega – läbivalt lausumisolevikus, hoitakse lüürilist mõõdet, miskaudu on kogu luuletus paljuski nii sisekaemuslik kui ka üldine, väljendades ajatuid arusaamu inimese kui niisuguse kohta.

* Kõrvalepõikeks. Mitu luulearmastajat on eravestluses rõhutanud väljendi kantseliitlikkust (tõttu) ning pakkunud välja veelgi tugevama alliteratsiooni: täide pärast pügatud paljaks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht