Südamlik eksperiment

Luulur: „Mida rohkemad tunnevad heameelt, teevad heameelt ja hoolivad kõigest elusast, seda rohkem ma rõõmustan.“

IGOR KOTJUH

Ta on Jaan Malin ja ta on Luulur. Ta on kirjarahva ja ühtlasi kunstirahva esindaja. Ta teosed kompavad piire: asemantiline romaan „Maa ja ilm“ kõrvaldati 2015. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanikonkursilt, sest oli kirjutatud väljamõeldud keeles. Uus teos „SA“ ei saanud osaleda konkursil „25 kauneimat Eesti raamatut“, sest ISBN-koodi asemel oli kaanel … sõrmejälg. Õigupoolest puudus üllitisel ka autori nimi. Ja üldse – see pole raamat. See on ümbrik, mille sees on trükitud ajaleht ja üks paberileht käsitsi kirjutatud luuletusega.

Majakovski küsis retooriliselt: „Oh, kuulake! / Kui süüdatakse tähti laotuses, / siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?“ (tlk Uno Laht). Mis seisab Luuluri uue eksperimendi taga? Tundub, et Luuluri luule liigub aina enam kultuuriteoreetiliste küsimuste poole: temast on saamas autor, kes töötab peale sõnade ka ideedega. „SA“ seab kahtluse alla autori nime vajalikkuse ning ülistab halastamatult heatahtlikkust.

Viis aastat tagasi rääkisime sinuga Sirbi veergudel romaanist „Maa ja ilm“ (Sirp 15. I 2016). See raamat mõjus tookord ootamatu ja ebatavalisena. Nüüd üllatasid vist isegi rohkem: „SA“ on kui polügraafiliste, kultuuriteoreetiliste ja esteetiliste dilemmade kogumik. Tundub, et oled töötanud selle teose kallal suure tahtmise ja rõõmuga – igal sammul on nõudnud aina uued ideed ja väljakutsed teostust ja lahendust. On mul õigus, et olid „SA“ tegemise ajal eriti õnnelik?

Eriti taustal olevate õnnitluste osas olin tänulik ja rõõmus. Kokku aga „õnnelik – väga täpne. Samal ajal oli „SA“ tegemine väikese vimkaga või nii. Nimelt tahtsin endale sünnipäevaks kinki teha.

Peab aga täpsustama, et ma ei töötanud selle kallal, higipullid otsa ees, vaid tahtsin katsetades teada saada, kas niisugune poolenisti käsitsi tehtud teos on aktsepteeritud a) tänase publiku ja b) tänase n-ö sootsiumi silmis. Loodan, et inimesed võtavad selle vastu (vähemalt siis, kui saavad sellest teadlikuks). Sootsiumi vastukaja peab nimetama ambivalentseks vähemalt seni, kuni trükise eksisteerimise aluseks on mingi kood.

Jah, „SA“ ei ole raamat, kuid see ei ole siiski ka pelgalt trükis. Kuidas sa ise oma teost kirjeldad? Kas see on ümbrikus saabuv kiri? Ajaleht vutlaris? Kübeke tulevaste lugejate tarvis kapslisse pandud kunsti? Tervitus kassetipõlvkonnale?

Tahtsin näidata, et rõõmus saab olla ka üsna nappide vahenditega. Just lakoonilisuse ja ebaelitaarsuse soovist tuleneb see, et seekordne teos on trükitud ajalehe­paberile ja ajaleheformaadis. Tahtsin esialgu ise veenduda, kas on reaalne, et ka tänapäeval suudab inimene üsna pikalt käsitsi kirjutada. Kuna käsitsi kirjutatu on juba põhimõtteliselt vahetum ja emotsionaalselt soojem, siis tahtsin seda jagada.

Seose peale 1960ndate kassetipõlvkonnaga ma küll pole tulnud, aga ülitore, kui selline seos aimub: olen neile väga-väga tänulik.

Luulur tahtis endale sünnipäevakinki teha ja teada saada, kas poolenisti käsitsi tehtud teost tänapäeval aktsepteeritakse. Nii sündiski „SA“.

Igor Kotjuh

Pealkirja „SA“ puhul ei ole vist tegu sõna „sihtasutus“ lühendi, vaid pigem asesõnaga. Mida sa sellega mõtlesid? Keda „SA“ hõlmab?

Ühest küljest on see pealkiri muidugi jätk mu kunagistele raamatutele „Sinule“ ja „Meile“. Teisalt aga on pealkirjades (s.t mitte ainult terviku, vaid ka selles sisalduvate luuletuste pealkirjades) kasutatu kummardus mu sõbrale Andrus Peeglile, kelle tehtud fonti sai kasutatud.

Keda „SA“ hõlmab? Ei tea. Pigem ütlen, et ideaalis võiksid inimesed teistest elusatest rohkem hoolida ja väljendada seda ka sõnades. Kunagi FBs õnnitlusi kirjutades mõtlesin iga kord, kellele mida soovin. Ega ma enesele aru andnud, milleks seda teen, aga kopeerisin õnnitlused oma arvutisse. Esialgu eranditult kõik ja koos kuupäeva ning õnnitletu nimega. Hiljem hakkasid nood andmed tunduma liigsed. Valisin 700st välja umbes 150.

Pealkiri pidi olema võimalikult lühike, sest ühe variandina oli vajalik, et see mahuks templi sisse. Templisse ta ei läinud, aga lühidus oli mulle juba meeldima hakanud.

Teosel puudub autori nimi ja ISBN-kood. Kuid olemas on (autori?) sõrmejälg, pitsat ja käsitsi kirjutatud eksemplari järjekorranumber. Kas nimi pole oluline?

Igatahes antud juhul esmatähtis küll mitte. Natuke nukker oli, et ISBNi puudumine välistas teose saatmise kaunimate raamatute konkursile – minu meelest väärinuks Madis Katzi töö tunnustust.

Kümmekond aastat tagasi Tamperes residentuuris olles käisin korduvalt ühes sealses endises tehases, kuhu olid endale pesa teinud mitut sorti käsitöölised. Mina käisin trükimeistri juures, kus tegin visiitkaardi, millel visuaali aset täitsid mu enda sõrmejäljed.

Kuna need jäljed on ainukordsed … siis äkki olen neid kasutades isegi rohkem enesekeskne kui oma nime pruukides?

Asemantiline romaan juba oli sul. Kas nüüd on asotsiaalne teos?

Umbes sama palju, kui mina olen nüüd AA ehk a-autor. Kuigi – nagu ütlesin –, kas sellel autorsusel nii suurt tähtsust ongi.

Mäletan seda tunnet, kui „SA“ jõudis minu kätte. Küsisin, kas suletud ümbrikku tohib üldse lahti teha. Tundus, et selle aktiga võin teha kunstilisele objektile liiga. Kas ümbriku avamine on ikkagi lubatud?

Sellega on nagu igasuguse pakendiga: enne vaata ja siis ava. Kui hakata mõtlema, siis ka kommipakid on kellegi kujundatud, aga selle pärast nende avamata jätmist ei kujuta küll ette. Aastaid tagasi sain paar ilusat, kunstiliselt kujundatud kirja, mida oli küll keeruline avada nii, et kunstile viga ei tee. „SA“ tagaküljel on avamisriba kohe olemas!

Ajalehena kokku pandud trükitud teos ja käsitsi kirjutatud luuletus samas ümbrikus mõjuvad, nagu kohtuks anonüümne ja abstraktne isikliku ja konkreetsega.

See, kes võtab kätte kellegi teise avatud ümbriku, saab küll nö põhimulje, kuid täislaksu ta enam ei saa. See on nagu need vanad raamatud, mis olid poognatena raamatuks köidetud, kuid lahti lõikamata. Või siis uue raamatu trükilõhn.

Kui meenutada mu eelmist luuleraamatut „Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010“, siis on neis midagi sarnast just selles plaanis, millest küsimuses juttu: ühest küljest anonüümne ja abstraktne, teisest isiklik ja konkreetne.

Minu valduses ümbrikus on käsitsi kirjutatud luuletus pealkirjaga „Loo neid“. See algab sõnadega „Kirikutreppidest üles ja alla / läheksin Sinuga, kevadelill“. Detsembri lõpus oli neid ridu lugeda eriti meeldiv. Mõistan siiski, et tegu on juhusega. Kas looming on juhus? Kas elu on juhus?

Ma ei taha selliseid asju juhuse hoolde jätta. Ja looming nüüd kindlasti juhus pole. Võib-olla kipun seda väites ennast upitama, aga minu meelest iseloomustab loovisikut oskus teda ümbritsevaid särahtusi märgata ja kinni püüda. Kirjanik kasutab kinnipüütu fikseerimiseks sõna.

Jutuks olevat trükist tehti 100 eksemplari. Kõik on tembeldatud, autorite sõrmejälgedega varustatud ja trükitule lisaks on ka – nagu ütlesid – üks leht käsikirja. Kavatsesin kõigisse ümbrikutesse kirjutada sama luuletuse, aga igavaks läks. Seetõttu on erinevaid tekste 19. Missugune luuletus kellele satub, ei pruugi olla juhus. Küll pole ette teada see, millises „SA“ eksemplaris sisaldub väike lisa. Nagu tead, polnud juhus seegi, et sina said nr 22 – mitme seast valides võtsid just selle numbri.

Ütled, et teos on varustatud autorite sõrmejälgedega. Mina arvasin, et kõik sõrmejäljed on ühe autori omad.

Ajalehe ja käsikirjalise lehe servas on teksti autori sõrmejälg. Ümbriku tagaküljel on kunstnik Madis Katzi autogramm ja sõrmejälg.

Kust pärinevad õnnesoovide sekka trükitud 11 luuletust ning kas nende vahel on mingi seos?

Luuletused on mu viimaste aastate loomingu südamlikum osa. Eks muu märksõnaga tekste oli kah, aga need jäid välja. Ei oska mingit seost sõnastada. Ju on see üksnes tunnetuslik.

SA“ on tegelikult 100 unikaalset teost korraga. Need on justkui kirjad eikuskilt ja teevad rõõmsaks sada juhuslikku adressaati.

Mida rohkemad tunnevad heameelt, teevad heameelt ja hoolivad kõigest elusast, seda rohkem ma rõõmustan. Üldiselt olen hädapätakas, aga tunda ja sõnastada justkui mõistan. Seepärast tegin, mida oskasin. Ehk muudab see ka kellegi teise pisut rõõmsamaks ja heatahtlikumaks.

Olen ütlemata uhke, et aastate jooksul olen kirjutanud midagi ka lastele. Mõlemad seekordses teoses ilmunud lasteluuletused on viisistatud ja osalenud Eesti Raadio lastelaulude-konkursil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht