Sõnakunsti edendamisest

Sven Kivisildnik

Sõnakunsti osana mainitakse arengubürokraatias – me ei tea, mis kunst see sõnakunst täpselt on – küll kirjandust ja tõlkimist, aga võime vabalt sõnakunstiks arvata ka ajakirjanduse ning meelelahutuse kõige piinlikumad ilmingud – selleks annavad võimaluse nii rahvaraamatukogu seadus kui muud totrused. Rahvaraamatukogud hoiavad väärtkirjanduse eest kõrvale just sel ettekäändel, et seaduses on muude asjade hulgas nimetatud ka meelelahutust, seega keskendutakse meelelahutusele ja unustatakse kõik muu. Anna tõprale ainult võimalus ja ta keerab mingi jõleduse kokku. Sõnakunsti mainimine avab loomastunud meelelahutajatele uued võimalused, kirjandusega pole sellel küll tegemist, aga sõnakunstnikud on nad kõik taevakõrgused. Ja vaidle siis tädikestega. Meil on kirjanduse sihtkapital, kirjandusajakirjad ja kirjanike liit, sõnakunstnikud pole organiseerunud ega institutsionaliseeritud. Hämarus terminoloogias võimaldab kõike. Räägime ikka kirjandusest, sest muidu ei saa üldse aru, millest jutt käib. Kordan üle, räägime kirjandusest, ärme räägime sõnakunstist. Kirjandus on teaduslikult täpne termin: meil on kirjandusteadus, keele ja kirjanduse instituut, keele ja kirjanduse teadusajakiri.

Uut on arengubürokraatia sõnakunsti osas vähe, ka praegu toetatakse, edendatakse, levitatakse, käiakse messidel ja tehakse e-raamatuid. See kõik on juba olemas, seega võib kõik samas joones edasi minna ja kellelgi pole midagi ütlemist. E-raamatute tasuta levitamine ja autoritele maksmine on aga täiesti uus asi, siiani neid e-asju küll müüakse, aga autoritel pole raha juurde asja, vähemalt neil autoritel, kes pole müügihittidega maha saanud, eelkõige luuletajad, jutukirjanikud, esseistid, näitekirjanikud jne.

See kirjanikele töö eest maksmise mõte on igati kiiduväärt, toetan algatust. Juttu on tõlkijate koolitamisest ja toetamisest, kirjanike koolitamisest juttu ei ole ja seda ka reaalelus ei toimu. Pole mingeid kirjanduslike annete arendamise võimalusi – pole kirjanduskoole, pole loova kirjutamise akadeemiat. Peab olema ja see peab ka arengubürokraatias olema. Kui muusikuid, jalgpallureid ja kunstnikke treenitakse, arendatakse ja õpetatakse väga mitmel erineval tasemel, siis peab ka kirjanikke õpetatama. Ärge tulge lapsejutuga, et kirjanikud kasvavad puu otsas. Puu otsas kasvavad harrastajad, diletandid ja grafomaanid. Näidake mulle puu otsas kasvand korvpallurit või dirigenti! Pole koolitust, pole taset, paraku.

Samas meil siiski on mõned kirjanikud. Kust nad välja kargasid? Paljud on eelmise okupatsiooni raske pärand, kus olid meil noorte autorite koondised, kirjanike juhendatud kirjandusringid, kirjanike liidus töötasid konsultandid, teatud võimalused olid. Sellest kõigest pole enam jälgegi. Nii nagu pole avalik-õiguslikke kirjastusi, avalik-õiguslikku trükibaasi ega hariduse ja teiste loomealadega koostöös toimivat kirjanduslikku struktuuri.

Kirjandus on kõigest lahti rakendatud. Kui palju on haridussüsteemil kirjandusega pistmist? 35 tundi kogu maailma ja eesti kirjanduse jaoks, nii väitis kirjandusõpetaja Sirbis. Sellest puudusest on bürokraatias juttu. Kõigil on omad mured, nii filmikunstis, teatritel, kommertskirjastustel, kommertsraamatupoekettidel, reitingut jahtival avalik-õiguslikul televisioonil, humanitaariavaenulikul haridussüsteemil, raha teenival e-raamatu müügimasinal, sportlikel kohalikel omavalitsustel, meelelahutuslikel raamatukogudel – kirjandus on jäetud kultuurkapitali erahuviks ja kuni see on nii, pole meil mingist edenemisest ja identiteedist ja muid alasid toetavast kirjandusest midagi rääkida.

Kuni pole konkreetseid tähtaegu, rahasummasid ja konkreetseid tegevuskavasid, mis seoksid kirjanduse kirjandusele eluliselt tähtsate kunstialade, institutsioonide ja ärialadega, seni ei saa midagi muutuda ega mingit tulemust olla. Üks lihtne küsimus: kuidas saab kirjandust levitada, kui kirjanduslikult kaalukaid teoseid trükitakse enamasti 200–300 eksemplari ja müüakse 50–150 eksemplari, kuigi meil on kümme tuhat õpetajat, kümme tuhat arsti, kümme tuhat tudengit ja veel kümneid tuhandeid arhitekte, ohvitsere ja õppejõude, keda kõiki kunagi peeti intellektuaalideks ja vaimuinimesteks? Kuidas see kirjanduse levitamine toimub, kui raamatuid trükitakse paarsada, müüakse sada ja ostjate hulgas on ka 600 rahvaraamatukogu? Selgitage mulle. Selgitage arusaadavalt, kas see ongi see, mida mõeldakse kirjanduse populariseerimise ning üleriigiliste lugemist ja kirjandust väärtustavate ettevõtmiste all?

Ma selgitan. Kõik need ilusad asjad, mis arengubürokraatias kirjas on, on juba olemas ja on loonud sellise olukorra, et suurte sõnade taga on tühjus: 300 raamatut, millest pool sageli utiili läheb. Küsimus on, kas me tahame midagi muuta või jätkame kangekaelselt trükiarvude ja nimetuste vähenemise ja kirjaoskamatuse epideemilise levimise suunas. Või hakkame mõtleme, milles on probleem. Kas ikka kõik nutitelefoni omanikud hakkavad luulet lugema, kui see on kättesaadav e-raamatuna, või tuleb alustada toimivast haridussüsteemist ja toimivast avalik-õiguslikust meediast? Võib-olla on midagi lahti väärtussüsteemiga kogu ühiskonnas?

Või peaksime me mõtlema, mida me üldse saame kirjanduselt tahta, kui me alustame iga raamatut kui kunstiprojekti ja viskame selle kunstiprojekti siis ärikeskkonda, mida raamatupoed ilmtingimata ja ilma kahtlusteta on, kus kunst peabki uppuma, sest ta pole müügiks disainitud. Kas selline loomuvastane kunsti ärisse uputamise idee on viljakas ja tark? Kas on tark, küsin ma teilt, kusjuures kirjandusel pole selliseid vahendeid, et ennast kommertsiga võrdsetel alustel pakendada ja kaubastada, isegi kui kaubanduslikud eeldused on olemas.

Kui me oleme sellised turakad, et arvame, et saab olla kirjaoskus ilma kirjanduseta ja et saab olla toredaid filme, teleseriaale ja kriminaalromaane ilma kirjaniketa, siis paneme kirjanduse kinni, aga ärme teeme enam tõsise näoga kasutuid, piinlikke ning abituid läbimõtlemata liigutusi. Mõelge enne natuke, siis hakake kirjandust arendama. Kui ei oska mõelda, küsige nendelt, kes teavad, kes ise teevad kirjandust, kes on kogu elu kirjandust hästi teinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht