Sentimentaalne, aga töötab

Lapse vaatepunktilt jutustatud „Siberi haikus“ omandavad küüditamise õudus, kaootilisus ja absurdsus mängulise varjundi, aja kulg ähmastub ning kogetav põimub fantaasiaga.

MARI LAANISTE

„Siberi haiku“, mille on oma isa ja vanaema mälestuste põhjal kirjutanud Jurga Vilė ja joonistanud Lina Itagaki, on lugu 1941. aastal Siberisse küüditatud Leedu külavanema perekonnast koos kõige tüüpilisega: mõistusevastane ja mõttetu vägivald, kohutavad olud, paljude traagiline surm. Eriliseks teeb raamatu see, et peamiseks jutustajaks on sündmuste alguses algkooliealine poiss, ning see, et lugu räägitakse lapselikus võtmes, piltide kaudu.

Kuidas tahes seda ka nimetada, graafiliseks romaaniks või piltjutustuseks, 2017. aastal esmailmunud „Siberi haikut“ on ühelt Baltimaalt pärit nüüdiskirjandusteose kohta tõlgitud muljetavaldavalt paljudesse keeltesse. Osaliselt on kahtlemata selle taga Leedu kultuurieksportööride hea töö, ent, nagu selgub, kõnetab ka materjal. Siin kandis võib tunduda, et Ida-Euroopa traumaatilisi mälestusi XX sajandist on viimase mõne kümnendiga dokumenteeritud ning eri kunstivormides vahendatud juba üldise väsimuseni (Eestis on see juba mõnda aega ajendanud küsima, kuidas kannatusnarratiivist ja vastupanudiskursusest lahti lasta, et tegeleda lõpuks ka millegi muuga). Liiatigi ei saanud kuni viimase ajani täheldada, et laiemas ilmas oleks kõiki neid pingutusi nähtud millegi ülearu huviväärsena. Nüüd aga oleme leidnud end olukorrast, kus suur osa rahvusvahelisest avalikust diskursusest on viimastel aastatel häälestunud mineviku ja oleviku ülekohuste ja rõhumiste lahkamisele ning le dernier cri selles vallas on kõige õudust äratavamal moel uuesti aktualiseerunud idaeuroopa kannatusnarratiiv. Küüniliselt väljendudes: „Siberi haiku“ ajastus ei saaks olla soodsam. Küünikata: tegemist on hea ja huvitava teosega (vastasel korral ei aitaks ju ei osav turundustöö ega ajastus), mis leiab oma lugejad. Abiks on seegi, et ajalooteemalistel koomiksitel on Euroopas tegelikult arvestatav turunišš.

Leedu koomiksimaastik on Eesti omaga suhteliselt sarnases seisus: valdkond on marginaalne ning pole seetõttu mingil moel kammitsetud väljakujunenud formaatidest, pealegi on „Siberi haiku“ mõlema autori debüütteos. Säärases suunava või raamiva konteksti, eelduste ja ootuste nappuses on tulemuseks üsnagi vabavormilises teostuses visualiseeritud jutustus, mis mõjub värskelt, ent on seejuures muljetavaldavalt kindlakäeline ja terviklik. Osavalt on kasutatud meediumispetsiifilisi võimalusi, vahetatud näiteks selguse mõttes modaalsusi: nii ilmuvad vahelepõiked dokumentaalse taustinfoga lehekülgedele natuuritruumas laadis kui sündmuste n-ö pealiin.

Leheküljed graafilisest romaanist „Siberi haiku“: seik kodutalus ja küüditatavate vagunis. 2017. aastal ilmunud teos
on tõlgitud 13 keelde ja pälvinud rohkelt tunnustust.

Draakon & Kuu

Leedu mentaliteet on eestlasliku pragmaatilisusega kõrvutades ikka tundunud spirituaalsem ja sentimentaalsem ning ühe jalaga vaimudemaailmas kulgev „Siberi haiku“, mille käivitav jõud on koduigatsus, ei tee midagi selliste eelarvamuste ümberlükkamiseks. Rahvusvahelised arvustajad on kippunud seda võrdlema Art Spiegelmani kuulsa holokausti-koomiksiga „Maus“ ning paralleele leidub tõesti, s.t mõlemad autorid jutustavad ümber oma vanemate traagilisi mälestusi, ehkki lähemalt vaadates ilmneb, et tonaalsus pole kuigi sarnane. Lapsjutustajaga „Siberi haiku“ mõjub vahetumalt, aga ka heitlikumalt, peegeldades lapseliku mõttemaailma plastilisust olukordadega kohanemisel ning ealist puhvrit, mis annab naiivse optimismi ja säästab n-ö täie traagika adumisest. Sündmuste vaieldamatu õudus, kaootilisus ja absurdsus omandavad mängulise varjundi, kus aja kulg on ähmane ning kogetav põimub juurdemõeldavaga maagilise realismi võtmes. Ühtlasi joonib lapselik jutustajapositsioon alla toimuva juhuslikkuse ja sürreaalse mõõtme, milles faktipõhised episoodid võivad mõjuda hallutsinatoorsemana kui suhtlemine vaimudega. (Loomulikult on sel kevadel „Siberi haikut“ lugedes raske mitte mõelda sellele, et praegugi käib sama absurdne ja kohutav küüditamine.)

Lapsjutustaja silmis tõusevad küüditatute seas esile ekstsentrilisemad karakterid, kelle tegevus pole suunatud esmaste eksistentsiaalsete vajaduste rahuldamisele, vaid trotslikele, kinnis­ideelistele, identiteeti kinnistavatele ja põikpäiselt helgusele suunatud aktsioonidele, nagu laulukoori organiseerimine või paberitükikestele kirjutatud haikude loopimine nähtamatuks jäävatele jaapani sõjavangidele kusagil teisel pool kõrget planku. Pragmaatilises vaatevinklis võib see muidugi paista jabur ja mõttetu, aga klammerdumine säärastesse isiklikesse positiivsetesse programmidesse on otsustav mitte­leppimine, küll kõveraid radu pidi kulgev, kuid edasi viiv ja korrastav jõud, mis ühtlasi peegeldab seda, mida samasuguse põikpäise sihikindlusega ja olusid trotsides teevad mingid inimesed kaugel Leedus: sebivad paberid, blufivad, kui vaja, ja sõidavad lõpuks Siberisse võõraid lapsi ära tooma.