Semantika ja pragmaatika vahel

Luulekogu „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ näib olevat rohkem loominguliste impulsside ja juhuste kui teadliku töö vili.

MIHHAIL TRUNIN

И сладок нам лишь узнаванья миг.
Ja magus meile üksnes äratundmishetk.

Ossip Mandelštam

Sanna Kartau ei karda olla avameelne. Raadiosaates „Rõhk“ on ta rahulikult kõnelenud sellest, kuidas mõned Tallinna mehed on temaga voodis käitunud ebaadekvaatselt ning kuidas enne seksuaalset vahekorda on tähtis läbi rääkida eelistused ning kokku leppida tegevuskava.1 Kartau luulekogust „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ loeme:

Ammu aega tagasi otsustasin ma
suure elu kasuks           Viskasin kõrvale
aeglase ja mõõduka
redelliku ja lineaarse, äraeksimis­hirmust kantud teed
lubades kehal end kõikjale vinnata
ja palesid mitte varjata          Tahtsin igat
olemasolevat tooni, igat pintslit, iga raami
ja joonisegi seinale naelutada
Hambad sügaval nädala turjas: selle metslase karje
on mu alalhoiuhümn

See programmiline tsitaat pärineb luuletusest „Sinikas“. Juba luuletuse pealkiri on tõeline poeesia: lugeja ootab, et koos julgete otsustega tuleb juttu nahaalusest verevalumist, kuid sinikas osutub värvuseks:

Sinised          Ma valin nad kõik:
Unenägude vetikakarva kodumeresinise
neelamiseks liiga suure tüki all lämbuva näo sinise
sinised päevad
sinised nädalad
aastad
ma valisin

Sanna Kartau kirjastuse Tuum raamatute kobaresitlusel 23. II Tallinna Kirjanike Majas. Üheksa kuud hiljem, 23. XI tõi luulekogu „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ Sanna Kartaule Betti Alveri debüüdiauhinna.

Kris Moor

Sellega lugu ei piirdu: sinikast/sinakast kumab läbi keeleline alltekst, kuna valitud värv viitab ingliskeelsele sõnale blues – koos kõikide selle muusikastiiliga seotud konnotatsioonidega. Nii muutub epateeriv väide eleegiliseks meditatsiooniks, mille aluseks on peen keelemäng.

Luule, nagu teada, sünnib keelest. Toodud näide ei jäta kahtlustki, kas Sanna Kartau oskab luuletada. Muidugi oskab! Tema raamatu „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ arvamine Betti Alveri kirjandusauhinna kandidaatide hulka on täiesti õigustatud. Ka auhind ei üllata: debüüteoste äärmine siirus mõjub kirjandusväljal sageli värskendavalt.

Samal ajal on võimatu jätta 2022. aastal ilmunud luulekogu, mille pealkiri sisaldab sõna „sõda“, projitseerimata meid ümbritsevatele traagilistele sündmustele, kuigi autor ei pidanud neid silmas (kogu ilmus käesoleva aasta jaanuaris). See on lavalisusele pretendeerivate lausungite võõrandamatu eripära: sageli lisavad välised asjaolud neile autorist olenemata kaalu. Tõiga, et „sõda“ tähendab antud luulekogus viljakat konflikti, sain teada 23. veebruari õhtul, kui külastasin kirjastuse Tuum raamatute kobar­esitlust. Kõigest paari tunni pärast tuletas neetud Putin kogu maailmale meelde Lev Tolstoi ütluse, et sõda on vastuolus ennekõike inimmõistuse ja kogu inimloomusega. Viimastel rahutundidel aga hüpnotiseeris Sanna Kartau publikut samamoodi nagu boamadu Kaa Rudyard Kiplingi kuulsas raamatus bandar-logisid. Erinevalt pärissõjast kannab Sanna Kartau sõda endas võimsat erootilist energiat kui elu potentsiaali:

Me uuristame
üksteise kehadest luid välja, imeme
need üdist puhtaks – krudisevad kõhred
kui õudukate traktaadid.
Ma hääletan selle sõja poolt
oma kehaga, ma hääletan, laiali jaotatud kui
maailm peeglites. Ma nägin,
kuidas sa armide servasid leida püüdsid,
karusüda.

Kui esimest Kartau kirjutamistüüpi, millega arvustust alustasin, võib nimetada semantiliseks, siis teine, äsja tsiteeritu, on pragmaatiline. „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ laveerib nende kahe kirjutamistüübi vahel.

Keelemärgil on kolm mõõdet: süntaktika ehk märkide seostamine üksteisega; semantika ehk märkide kaudu edastatav sisu; ja pragmaatika ehk suhted märkide ja nende kasutajate vahel. Sanna Kartau luulekogu puhul huvitab mind kaks viimast aspekti. Kõneleja tõeline kavatsus ei pruugi alati olla sisu edastamine lugejale. Kõnelejal võib olla muidki eesmärke (näiteks tõsta oma tähtsust kuulaja silmis, allutada kuulaja tahe, teha fantaasia tõeks, esitada meeldejääv performance, kaasata publik interaktiivselt oma tegevusse), mille saavutamiseks kasutab autor pragmaatilisi mehhanisme. Kartau pragmaatilised hoiakud on arusaadavad ja lihtsad: sageli on tekstiga töötamisest olulisemad loomingulise impulsi energia ning juhuse sekkumine. Teisisõnu: elu valitseb kirjanduse ja/või autoriideoloogia üle. Ka Värskele Rõhule antud intervjuus liigub Kartau kirjanduslike teemade arutamiselt uskumatu kergusega üle oma suhetele meestega: „Ma räägin oma kogus palju seksist ja meestest ja mul on tunne, et suhetes meestega ma jalutan sageli mingit huvitavat piiri pidi. Ühelt poolt on enda naiselikkuse kehastamine minu jaoks üdini nauditav, aga teiselt poolt – selleks, et seda teha nii mänguliselt kui võimalik, reedan teatud määral oma feministlikud teoreetilised põhimõtted. See on paradoks, milles on nii palju mahlakust ja lähedust.“2

Pühendan seksuaalsuse kujutamisele arvustatavas teoses nii palju tähelepanu mitte ainult sellepärast, et tegu on kahtlemata ühe keskse teemaga, vaid ka seetõttu, et selle näitel on eriti hästi näha lõhe semantilise ja pragmaatilise kirjutamistüübi vahel. Mõned Kartau tekstid jätavad mu lugejana nõutuks, mõnd võib aga pidada tõeliseks tähtteoseks (nendest allpool). Kahtlemata annab oma kogemuse sõnastamine võimaluse tõsta see justkui kõrgemale tasemele – aga vaid juhul, kui sellest isiklikust kogemusest sünnib kirjandus. Mõnikord kogemuse avardumise efekti ei ilmne ja jutt sellest, kuidas „üle murdunud jala“ arstile silma tehakse, jääb vaid autori biograafia faktiks.

Samal ajal kui autor alles otsib oma kirjanduslikku käekirja, sünnivad tema sulest omaenda kogemuse piire nihutavad tekstid. Luuletus „Mida naised tahavad“ on tähelepanuväärne isegi mitte seepärast, et see ei räägi midagi lüürilise kangelanna seksuaalsuhetest meestega, vaid vaiksest elurõõmust omaenda kodus. Tekst on kirjutatud Ameerika poetessi Kim Addonizio luule põhjal ning selle kirjanduslikkuse astet saab tõsta sugestiivse paralleeli abil Marina Tsvetajeva loominguga. Tsvetajeva luuletus „Ma tahaksin teiega koos elada…“:

Я бы хотела жить с Вами
В маленьком городе,
Где вечные сумерки
И вечные колокола.
И в маленькой деревенской гостинице –
Тонкий звон
Старинных часов – как капельки времени.
И иногда, по вечерам, из какой-нибудь мансарды –
Флейта,
И сам флейтист в окне.
И большие тюльпаны на окнах.
И может быть, Вы бы даже меня не любили…

[„…Ma tahaksin teiega koos elada / Väikeses linnas, / Kus on igavene hämarus / Ja igavesed kellad. / Ja väikeses küla võõrastemajas – / Antiikkellade / Peen helin – nagu ajapiisad. / Ja mõnikord õhtuti mõnelt mansardilt – / Flööt, / Ja flöödimängija ise aknas. / Ja suured tulbid akendel. / Ja võib-olla teie isegi ei armastaks mind…“]

Teine näide selle kohta, kuidas kirjandust kirjandusest tuletatakse, on luuletus „Õnnistuslaul“, mis töötab foneetilise ja süntaktilise sarnasuse abil ümber mäejutluse: „Õnnistatud olgu erutunud kuude visioonid / mu ärgaste pruunide silmade all …“ (vrd „Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik“ jne). Omamoodi apoteoosina, milles lüürilise kangelanna erootilised kogemused omandavad kirjandusliku vormi ja semantika, mõjub luuletus „*SINA kui kaas…“:

SINA kui kaas pealt lendab SINA kui
päike plahvatab ja jaheneb ma värisen
SINA kelle suunas ma käed sirutan SINU
ja saladusi jagan või kelle sõrmedelt
küpsisetainast lakun SINU lihtsalt või-
matult hea musta pipra juus SINA mu peal
penetreerimas SINA kui olen näljane
SINA kui ebalen kui kõrgele sa kõik ker-
gitad jahmatav lihtsalt esmaspäev pea-
le tööd haiglas kes mulle helistab SINA
mu kätt meloodiana üles-alla silitab
SINA see instinkt hoida läbi hilinemise
ja professionaalse kahtluse kõhetu
postmodernsuse sisse segatud suhkur SINA

Siin torkavad silma ennekõike siirded, mis on ajendatud värsi verbaalsest ülesehitusest: „või-matult“ vastab eelmises värsireas ilmunud sõnale „või“, „pea-le“ vastab kaassõnale „peal“, mis ilmus veidi kõrgemal.

Leitud näited näitavad tendentsi, mitte põhimõtet. Sanna Kartau luulekogu näib olevat rohkem loominguliste impulsside ja juhuste kui teadliku töö vili. Seega küsimus jääb lahtiseks: kas „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ on pragmaatiline manifest või pliiatsiproov semantiliselt rikkaliku luule vallas? Otsus jääb autorile, ootame huviga järgmisi tekste.

1 Värske Rõhu raadiosaade „Rõhk“. – IDA raadio, 9. XI 2021. https://www.mixcloud.com/IDA_RAADIO/r%C3%B5hk-sanna-kartau-gregor-kulla-091121/

2 Piret Karro, See pole täiuslikkuse tallermaa. Intervjuu Sanna Kartauga. – Värske Rõhk 2022, nr 76 (märts).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht