Seltskonna hing kollases raamatus

„Pikaajalises kokkusaamises“ on vähe pretensiooni ja kunsti tegemist kunsti pärast – teost kannab jutustamisrõõm.

SILVIA URGAS

Tänavuse Betti Alveri debüüdiauhinna kandidaatide nimekirja puhul hakkab silma, et valdavalt on esiletõstetute kahekümnendad eluaastad juba selja taga. Ka ühe nominendi Tauno Vahteri esikraamatust „Pikaajaline kokkusaamine“ paistab selgelt välja, et kuigi temalt varem ühtegi raamatut ilmunud pole, teab pikaaegne kirjastuse Tänapäev juht ning kogenud tõlkija väga hästi, mida ta teeb.

Tauno Vahter teab täpselt, mida teeb. Eelmiste riigikogu valimiste eel püüdis Tänapäeva kirjastuse juht poliitikuid heegeldamise abil rahvale lähemale tuua. Poolteist aastat hiljem on Terje Annusveri raamatu „Heegelda endale kaisupoliitik“ sõnum veelgi aktuaalsem: „Valijate ja valitavate vahel näib haigutavat hiigelsuur ületamatu lõhe, aga ometi tahavad ju mõlemad, et elu muutuks paremaks, et me kõik omavahel hästi läbi saaksime ja et armastust oleks rohkem kui vihkamist. Ja see raamat aitab tuua poliitikud rahvale lähemale, lausa nii lähedale, et saame nad kaissu võtta.“

Tiit Blaat / Ekspress Meedia / Scanpix

Ehkki „Pikaajalise kokkusaamise“ pealkiri võiks viidata, et tegu on dramaatilise vanglaromaaniga, viitab kinnipidamisasutuse temaatikale vaid jutukogu nimijutustus ning sedagi taustainfona. Pealkirjale vastupidiselt jääb suurem osa jutustustes toimuvatest kohtumistest lühikeseks ja pinnapealseks. Inimesed põrkuvad, imestavad üksteise veidruste üle ning lähevad siis õlgu kehitades laiali ja naasevad igapäevase elu juurde. Muidugi ongi suurem osa elust selline, oma tavapärasuses sageli üllatav. Mitmed jutud (nt „Taevas Tartu kohal“, „Murelaps“ ja „Sardell“) tunduvad olevat otse tegelikkusest maha kirjutatud. Vahterit ei maksa süüdistada väheses kujutlusvõimes – pigem tuleb esile tõsta autori oskust pinget ja pinevust üleval hoida isegi siis, kui mitte midagi ei juhtu. Kohati meenutavad Vahteri nullsündmustikud Janar Ala argijutte, kuigi Vahter läheneb oma tegelastele märksa kaastundlikumalt ja vähem irooniliselt kui Ala. Olgu tegu maamehe või kuulsa režissööriga, kõik „Pikaajalise kokkusaamise“ tegelased on sama pulga peal, kellelegi ei vaadata ülevalt alla. Kuulus režissöör on loomulikult jaapanlane Akira Kurosawa. Jutustuse lõppedes mõtlesin veidi üleolevalt, et muidugi ma tean, et Kurosawa Eestis käis, alles sellest ju kirjutati. Kiire Google’i otsing näitab, et kirjutas ei keegi muu kui Tauno Vahter ise – järelikult on enne raamatu ilmumist tehtud hea töö potentsiaalse lugeja harimisel (Eesti Ekspress 11. III).

Muidugi ei puudu puändid päris kõigist juttudest. Üllatava lõpplahenduse puudumist ei saa mingil juhul ette heita juttudele nagu „Loetumad uudised“ või „Kõik laigid ma annaksin sulle“. Neist viimane on mõnes mõttes ehk kõige klassikalisem eesti novell (milliseid võib leida näiteks samanimelisest raamatusarjast), kus kõik lõppeb absurdselt halvasti, veres ja karmavõlas. Märksa lohutavam on lugeda inimestest, kelle ainsaks mureks on, kus telekat vaadata, kusjuures lool on õnnelik lõpp ja nad näevadki soovitut („Kolm väikest sõna“). Ei midagi enamat, ei midagi vähemat, täpselt see, mida vaja.

„Pikaajaline kokkusaamine“ ajab mitmes kohas muigama. Parimaks kõhukõverdajaks on „Urmas läheb koopasse“, kus Laose kohalikud neile tõrvikuga sinimustvalgeid rinnamärke kinkivat meditatsioonihuvilist Urmast ninapidi veavad. Kõik sarnasused päriseluga on kahtlemata täiesti juhuslikud. Ühe eos hukule määratud suhte rõõme ja muresid kirjeldav „Värske kala“ peaks äratundmisrõõmu pakkuma kõigile, kes on kunagi üritanud oma elu siduda kellegagi, kellel on neist täiesti teistsugused huvid ja hobid. Seega julgeks „Pikaajalist kokkusaamist“ soovitada lausa hea tuju raamatuks, nagu rõõmsad kollased kaaned juba vihjavad. Siiski pole tegu naljaraamatuga ja kui raamatut ainult tujutõstmise eesmärgil lugeda, soovitan vahele jätta oma päriselulisuses ja detailitäpsuses eriti kurva kiiritusravi ooteruumis toimuva jutu „1 mm“.

„Pikaajaline kokkusaamine“ on selline teos, mille julgeks kaasa võtta peole või sugulaste juurde ning võiks kindel olla, et tema käitumise pärast häbi tundma ei pea, sest nurka ta juba norutama ei jää. Vahteri kirjastiilis on vähe pretensiooni ja kunsti tegemist kunsti pärast. Raamat tundub peamiselt olema kantud jutustamisrõõmust, olles seeläbi nagu sõber, kes pelgalt mõne bussisõidu ümberjutustusega kogu seltskonna oma sõrme ümber keerab.

Et lugejal ei tekiks kahtlust, mis aastal raamat välja on antud, leiab kogust ka koroonajutu „Kullast südamega tüdruk“. Pean tunnistama, et olen parajalt murelik selle pärast, kuidas pandeemia ajal kogetu end kirjandusse ning filmi sisse kirjutab. Kaalusin hiljaaegu ühel ülemaailmsel veebikoolitusel (algne plaan oli muidugi sõita oktoobris Lõuna-Hispaania päikese alla, aga te kõik võite arvata, kuidas sellega läks), kus järjekordne esineja alustas oma ettekannet sõnadega: „On tavatu teiega niimoodi videos kohtuda, aga need on enneolematud ajad …“ arvuti aknast välja viskamist. Raske on millestki nii kõikehõlmavast uudselt ja üllatavalt kirjutada, eriti samal ajal pöördeliste sündmuste toimumisega. Õnneks hüppab „Kullast südamega tüdruk“ sellest kõrgest latist muretult üle, koroona on kõigest sündmuste käivitajaks, mitte peategelaseks.

Tauno Vahteri tegelased on üldiselt kahe jalaga maa peal ning nende universumis toimivad samad füüsikaseadused kui meil. Ainsaks erandiks on üks saatanlik Reet Linna, kes loodetavasti pärineb mõnest paralleelmaailmast, mitte meie „Prillitoosi“ reaalsusest. Kui näiteks taani kirjaniku Kaspar Colling Nielseni tänavu eestikeelses tõlkes ilmunud jutukogu „Mount Kopenhaageni“ lugudes kärisesid tavamaailma ümbrused igast nurgast, siis Vahteri universumi peamiseks nihestatuseks ongi selle igapäevasus. Vahepeal hakkab lugedes lausa imelik. Kas nii tavaline siis kõik ongi? On seal mõni konks? Ajaliselt katab „Pikaajalise kokkusaamise“ sündmustik mitmeid kümnendeid seitsmekümnendatest lähitulevikuni, kuid tundub, et üldises plaanis ei muutu Eesti elus midagi, ükstapuha, mis raha kasutusel on või mis marki autod tänaval pargivad. Loevad vaid juhuslikud kohtumised ning needki tihtipeale pelgalt mõneks minutiks. Ja kui see pole sündmusrikas, mis siis üldse on?