Sama armastus

Andrus Kasemaa on käinud armastusest läbi ning näinud, et armastus on ikka seesama, mis paneb luulepilli lõbusamalt mängima, on eluõhutaja ja -põletaja, on kõik ja kõiges.

ANNIKA AUS

Andrus Kasemaa lahkab luulekogus „Pipraterake“ taas armastust. Tõepoolest, armastus on niivõrd suur ja hõlmamatu teema, et kui kord juba otsa kätte saad, siis see jääbki muudkui hargnema ja hargnema. Kasemaa võlu armastuse lahkamisel peitub selles, et ta on oma sõnavaliku lihvinud veelgi lakoonilisemaks, jõudnud edasiantava armastusloo sügavamatesse kihtidesse.

„Pipraterakeses“ on püsima jäänud samasugune otsekohene ning siiras tundmuste ja situatsioonide edasiandmise viis nagu Kasemaa üleeelmises kogus „Silmapilk tagasi“ (2020), muutunud on aga vorm ja struktuur. Juba visuaalselt võib märgata, et sõnadele on antud rohkem ruumi, misläbi need on mõjusamad. Varasemast rohkem näib olevat kasutatud kordusi, mille kaal on napi sõnakasutuse puhul veelgi suurem: Armastus on hea // vahel / valus // ja vahel / väga / väga valus // raske / on öelda / midagi / armastusest // sest ta on // hea ja valus / kõik korraga (lk 56). Kasemaa on armastuse tajumise edasiandmisel jõudnud uuele tasemele: teose minategelase filosoofilise kallakuga mõtiskelu oma tundmuste üle tabab varasemast rohkem üldinimlikku ning puudutab seeläbi lugejat tugevamini.

Õigupoolest pole siin midagi imestada, et Kasemaa taas armastusest luuletab. See teema on olnud tema loomingus läbiv, küll mitte alati esiplaanil, aga siiski olulisel kohal. Ja miks ka mitte? Kui armastuse kaudu jõuab luuleni – ilma sinuta sodiks ma / niisama valgeid lehti täis // ja koperdaksin / siia ja sinna // aina otsiks teed // sina tuled / siis näe! siin ongi tee / siin ongi luuletus (lk 25) –, siis küllap jõuab luule kaudu ka armastuseni. Või vähemalt selle parema mõistmise ja adumiseni. Armastuse äratundmine on ilus eesmärk, selle aines ammendamatu ning armastuse tee on / kaunis pikk (lk 26). Luulekogus tunnistatakse, et vahest saab alles vanas eas öelda, mis on armastus. Kas nüüd just Kasemaa kõrge vanuseni armastusest luuletab, seda ehk mitte, ent põnev oleks tulemus küll.

Oskar Kallis. Armula. Paber, pastell, 1916.

Eesti Kunstimuuseum / Wikimedia Commons

Teadagi on pipraterake see, mis toidu maitset võimendab ja selle esile toob. Ka iga armastuslugu vajab vürtsi, ilma selleta läheb asi läägeks. Kui oled / elanud kaua koos / siis kaob kirg // päevad on / ühesugused / ja tavalised // aga omamoodi kenad (lk 18). Neid pipraterakesi, kurbvalusaid tõsiasju armastuses, tuleb võtta loomulikuna ja leida neile Mary Poppinsi kombel tasakaaluks suhkrutükike. Kui kirg kaob, armastus muutub argiseks ning ei viitsi / enam üle / mägede minna // ega üle laiade / merede purjetada (lk 54), siis jah, juba ainuüksi see tõdemus võib olla kibe kui pipratera. Argipäev on siiski samuti ilus. Armastus siis lihtsalt on, hetkest hetkesse (lk 64), milles aeg peatub endiselt, kui suudeldakse armsamat (lk 54). Kasemaa uues kogus ongi iga luuletus justkui pipraterake ühes suures armastusloos (muuseas, luuletuse algust tähistab väike pipraterake lehekülje ülaservas), aga need toimivad oma lüürilisusega ka suhkrutükikestena.

„Pipraterake“ on täis vahvaid pöördeid, mis mõjuvad ootamatult ning räägivad pisut eelnevale muljele või tundmusele vastu. Küllap sümboliseerib juba luulekogu kaante erkpunane värv paljudele armastust. Tagumisel kaanel leiab aga kohe värsid: Armastusel / pole värve // ta lihtsalt / on. Ka ootamatu vormivahetus teose lõpus paneb lugeja end ümber häälestama: tempo tõuseb, värsid muutuvad lopsakamaks, kiskudes rohkem proosaluule poole. Viimased kaheksa luuletust loovad eelnevale loetule-kogetule fooni, keerates sellele väikese vindi peale. Ühtlasi peidavad need endas rohkem kui lihtsalt „armastusluulet“. Need read panevad mõtlema ühiskonnas või maailmas ette tuleva „teise“ peale, selle peale, kuidas armastada või vähemalt tolereerida neid, kes elavad ja toimivad teisiti, kui n-ö normaalne oleks.

Mingist momendist viib Kasemaa „Pipraterakese“ lugemine transiseisundisse. Sama olen kogenud Rumi kogumiku „Päikesesõnad“ puhul. Kuigi Kasemaa poeesiat ei saa pidada väga müstiliseks, ühendab „Pipraterakest“ Rumi luulega tundeküllus ja sügavama kogemuse (väljendamise) otsing. Transiseisundile tekkis kihk veidi kraade juurde keerata, mille puhul aitas hästi Doris Kareva luule. Kui aga soovitakse oma lugemistundmuste nivoo hoida vähem sinusoidne, siis miks mitte võtta Kasemaa luulekogu kõrvale armastusnovellide kogumik „Armastus pärast ja teisi lugusid“.

Andrus Kasemaa on käinud armastusest läbi ning näinud, et armastus on ikka seesama, mis paneb luulepilli lõbusamalt mängima (lk 34), on eluõhutaja ja elupõletaja (lk 60), on kõik ja kõiges (lk 58). Autor näitab oskuslikult, et armastuses on nii hullumeelsust kui ka ratsionaalsust, nii erilisust kui ka argisust, head ja halba. Teose minategelane küll tunnistab, et ei tea armastusest mitte midagi (lk 20), aga kui keegi küsib / mis on armastus // eks ma talle / siis ütlen ka // aga kohe / kui ütlen / pole see / enam armastus // on vaid sõnad (lk 21-22). Seetõttu ongi „Pipraterake“ ennekõike tunnetamise raamat.